Don Carlos (ooper)

Ooperi plakat (1867)

"Don Carlos" (prantsuse keeles "Don Carlos", itaalia keeles "Don Carlo") on Giuseppe Verdi 1865. aastal valminud viievaatuseline ooper. Ooperi libreto kirjutasid Joseph Méry ja Camille du Locle Friedrich Schilleri dramaatilise poeemi "Don Carlos, Infant von Spanien" (1787) järgi.

Ooper esietendus 11. märtsil 1867 Pariisis Théâtre de l' Académie Impériale de Musique'i Salle Le Peletier's.

"Don Carlos" on Verdi kõige pikem ja komplitseeritum ooper balleti, suurte massistseenidega ja arvukate solistidega. Seda on tituleeritud suurooperiks (grand opéra). Sisaldab lisaks suurepärastele ansamblitele, duettidele ja aariatele muusikat ka helilooja hilisemast stiilist. Faabula käsitleb riigi ja kiriku konfrontatsiooni teemat, mis on pidevalt meelitanudki publikut seda ooperit vaatama. Ooper kuulub maailma muusikateatrite püsirepertuaari. Väljaspool Prantsusmaad esitatakse reeglina itaaliakeelset redaktsiooni. Levis kiiresti nii Euroopas kui ka Ameerikas. Ooperit on esitatud Estonias 1940., 1971. ja 1994. aastal.

Ajalugu

Itaalia heliloojate poolt Pariisi ooperimajale kirjutatud oopuste puhul oli tavaline, et kui seda ooperit sooviti lavastada Itaalias, siis pidi see olema itaalia keeles. "Don Carlose" libreto redigeeris Itaalias esitamiseks Camille du Locle ja tõlkis 1866. aasta sügisel Achille de Lauzières. Verdi saatis oma kirjastajale ja sõbrale Giovanni Ricordile pakkumise, et too võib saada selle Itaalias esitamise õigused, kuid ooper tuleb esitada tervikuna viies vaatuses ja balletistseeniga. See soov ei leidnud esialgu toetust. Itaalias ettekandmine jäi ära. Itaaliakeelne versioon esitati kõigepealt hoopis Londonis, kuid ikkagi tugevalt kärbituna ja ilma balletistseenita ning neljas vaatuses. Selle kandis ette Michael Costa dirigeerimisel Londoni Covent Gardeni trupp 4. juunil 1867. Itaalias toimus esimene etendus Bologna Teatro Comunales 27. oktoobril 1867, dirigeeris Verdi lähedane sõber Angelo Mariani.

Verdi tegi edaspidi itaaliakeelses redaktsioonis veel mitmeid muudatusi, "Don Carlos" esitati viievaatuselisena novembris/detsembris 1872 Napoli San Carlos. Milano La Scala versiooni jaoks (jaanuar 1884) tegi Verdi neljavaatuselise versiooni. Modena lavastuseks (detsembris 1886) taastati esimene vaatus, kuid balletistseen jäi ikka ära. Pariisi 1886. aasta uuslavastuseks kärpis Verdi prantsuskeelset varianti mõnevõrra, kuid balletistseeni ei puutunud. Nii paljudes autentsetes versioonides pole Verdi oma teisi oopereid muutnud. Täispikkuses sisaldab ooper ligi neli tundi muusikat. 

Rollide esmaettekandjad

Rollide esmaettekandjad Pariisis

• Louis-Henri Obin (Philip II)
• Jean Morère (don Carlos)
• Jean-Baptiste Faure (Rodrigue di Posa)
• Marie-Constance Sasse (Elisabeth)
• Pauline Guéymard-Lauters (Eboli)
• Joseph David (Suurinkvisiitor)
• Leonia Levilly (paaž Thibault)
• Gaspard (krahv Lerme)
• Armand Castelmary (Munk)

Dirigeeris François-George Hainl. Kontsertmeister oli Giuseppe Verdi.

Rollide esmaettekandjad Milanos

• Francesco Tamango (don Carlo)
• Abigaille Bruschi-Chiatti (Elisabetta)
• Paolo Lhérie (Rodrigo)
• Alessandro Silvestri (Filippo II)
• Francesco Navarini (Suurinkvisiitor)
• Giuseppina Pasqua (Eboli)
• Amelia Garten (Thibault)
• Angelo Fiorentini (krahv Lerma)
• Leopoldo Cromberg (Munk)

Dirigeeris Franco Faccio.

Peamised tegelaskujud

Ooperi peamised osad (esimesena prantsuse variandis)

• Don Carlos / don Carlo (tenor)
• Elisabeth de Valois / Elisabetta di Valois (sopran)
• Philip II / Filippo II (bass)
• Markii Rodrigue di Posa / Rodrigo di Posa (bariton)
• Printsess d’Eboli / Eboli (metsosopran)
• Suurinkvisiitor (bass)
• Thibault/Tebaldo (sopran)
• Krahv di Lerma (tenor)
• Munk (bass)

Süžee

Ooperi faabula põhineb Astuuria printsi Carlose (1545–1568) konfliktidel. Ta oli kihlatud Prantsuse printsessi Elisabeth of Valois'ga, kes hiljem abiellus Carlose isa, Hispaania kuninga Philip II-ga (Felipe II). Tegevus (itaaliakeelse redaktsiooni järgi) toimub umbes 1560. aastal Prantsusmaal Fontainebleau metsas ja Hispaanias San Jerónimo de Yuste kloostris ning Madridi kuningalossis ja vanglas.

Don Carlose südamesõber markii Rodrigo di Posa veenab printsi sõitma Flandriasse, et saada seal asehalduriks. Kuningas Filippo II kahtlustab oma abikaasat truudusetuses. Hakkab arenema Rodrigo ja kuninga vastasseis, sest kuningas lükkab tagasi tema palve lõpetada flandrialaste metsik kohtlemine Hispaania vägede ja vaimulike poolt. Samas usaldab kuningas Rodrigole oma mure Elisabetta ja Carlose kiindumuse pärast. Ta soovib, et Rodrigo neid salaja jälgiks. Rodrigo on nõus.

Eboli kutsub don Carlose kohtumisele, kuid viimane arvab kutse tulevat Elisabettalt ning avaldab Ebolile oma sügavaid tundeid. Don Carlos mõistab oma eksitust. Eboli taipab, et sõnad olid mõeldud teisele. Ta vannub kättemaksu nii kuningannale kui ka markii Rodrigole, keda peab kuninga nuuskuriks. Rodrigo plaanib printsess Eboli tapmist, kuid loobub sellest Carlose palvel.

Don Carlos ilmub kuninga ette Flandria saadikutega, kes esitavad kuningale oma petitsiooni. Filippo II arvab, et Carlosel on soov saada Brabandi ja Flandria asevalitsejaks. Kuningas annab käsu Carlos vahistada. Kõigi üllatuseks võtab printsilt relva tema sõber Rodrigo. Kuningas on kibestunud, kuna tunnetab, et Elisabetta pole teda kunagi armastanud. Don Carlose hukkamine saab toimuda vaid suurinkvisiitori loal. Viimane nõuab ka printsi sõbra markii di Posa elu.

Kuningannalt on varastatud laegas, kus oli don Carlose portree. Kuningas süüdistab naist truudusetuses. Filippo II hakkab süüdistustes kahtlema. Laeka võttis armukade Eboli. Ta palub kuningannalt andestust, kuid Elisabetta annab printsessile valida, kas pagendus või kloostrisse minek.

Rodrigo külastab don Carlost vanglas ja teatab, et on vahendanud printsi ülestõusuplaane paljastavad dokumendid kuninga kätte. Rodrigo soovib, et kuninga viha langeks temale, sest siis saaks don Carlos vabaks ja asuks vabadusvõitlust juhtima. Don Carlos on sellega nõus. Filippo II tahab anda Carlosele tagasi tema mõõga ja taastada ta au, kuid prints suhtub kuningasse, oma isasse, põlglikult.

Rahvas tuleb Eboli juhtimisel vanglasse ja vabastab troonipärija. Suurinkvisiitor suudab rahva uuesti kuulekaks muuta. Rodrigo on jõudnud korraldada Elisabetta ja Carlose viimase kohtumise. See toimub kuningas Karl V haua juures. Filippo II ja Suurinkvisiitor näevad kohtumist salaja pealt. Kuninga kahtlused naise truudusetuses ja poja reetlikkuses saavad kinnitust. Nüüd on ta valmis mõlemad korraga kõrvaldama. Kuid enne kui Suurinkvisiitor saab hakata tegutsema, avaneb Karl V haud ja Munk juhib Carlose kuninga meelevalla alt eemale.

Peamised muusikapalad

• Carlo aaria „Fointainebleau! Foresta immensa...Io la vidi e al suo sorris”
• Carlo ja Elisabetta duett „Di qual amor, di quant'ardor”
• Rodrigo ja Carlo duett kooriga „È lui!... desso... l'Infante!”
• Carlo ja Rodrigo duett kooriga „Dio, che nell’alma infondere amor”
• Eboli ja Tebaldo aaria kooriga „Nei giardin del bello”
• Carlo ja Eliusabetta duett „Io vengo a domandar grazia”
• Eboli, Rodrigo ja Elisabetta tertsett „Che mai si fa nel suol francese”
• koor „Spuntato ecco il dì d’esultanza”
• Filippo ja Rodrigo duett „Restate! Presso la mia persona”
• Filippo aaria „Ella giammai m’amò!”
• Elisabetta aaria „Non pianger, mia compagna”
• Rodrigo ja Carlo duett „Io morrò malieto in core”
• Eboli, Carlo ja Rodrigo tertsett „Trema per te, falso figliuolo”
• Filippo ja Suurinkvisiitori duett „Son io dinnanzi al re?”
• Eboli aaria „Oh don fatale, o don crudele”
• Rodrigo aaria kooriga „Carlo, ascolta...Io morrò ma lieto in core”
• Elisabetta aaria „Tu che le vanità”
• Carlo ja Elisabetta duett „Ma lassù ci vedremo”