Digitaalne kirjandus
Digitaalne kirjandus ehk digikirjandus ehk elektrooniline kirjandus ehk küberkirjandus on oluliste kirjanduslike tunnustega teos, mille loomisel on kasutatud arvutitehnoloogilisi võimalusi.
Digitaalsele kirjandusele on iseloomulik digitaalne algupärasus (born digital), multimodaalsus ning demokraatlikkus (st kõigil, kellel on ligipääs internetile, on võimalus avaldada). Teoses on ühendatud erinevad meediumid. Tihti saab lugeja aktiivselt kujundada omaenda lugemiskogemust (nt liikudes hüperlinkide kaudu erinevate narratiivide vahel, autorile tagasisidet andes või ise loomeprotsessis osaledes).
Katherine Hayles on digitaalse kirjanduse jaganud kaheks generatsiooniks: esimene generatsioon ehk klassikaline periood, mis algas 1980ndate lõpul ning kestis 1995. aastani ning teine ehk postmodernne periood, mis sai alguse 1995. aastal[1]. Piret Viires lisab Hayles’i käsitlusele kolmanda generatsiooni, mille alguse paigutab aastatesse 2006–2007[2].
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene generatsioon (1980. aastate lõpp – 1995)[muuda | muuda lähteteksti]
Esimese generatsiooni digitaalne kirjandus on eelkõige hüpertekstikirjandus, mis kujutas endast hüperteksti linkide kaudu ühendatud tekstiosiseid. Linkide vahel liikudes sai lugeja kogeda erinevaid narratiive. Tehnoloogiliste võimaluste piiratuse tõttu olid esimese generatsiooni teosed tekstipõhised, minimaalse graafikaga ning puudusid helid ja videod. Hüpertekstikirjandusele on tänapäeval keeruline ligi pääseda, sest need on loodud spetsiaalset programmi (Storyspace) kasutades, mistõttu need on kättesaadavad ainult eraldi CD-l ja vajavad käivitamiseks vanemat arvutit.[2]
Esimese generatsiooni silmapaistvamaks teoseks on Michael Joyce’i „a afternoon: a story“. Eesti autoritest on hüpertekstikirjandusega tegelenud Nelli Rohtvee, Aare Pilv ja Hasso Krull.[2]
Teine generatsioon (1995–2006)[muuda | muuda lähteteksti]
Teise generatsiooni kirjandusele on iseloomulik multimodaalsus. Tehnoloogilised arengud võimaldasid kombineerida teksti pildi, heli ja videoga. Tulemuseks on hübriidteosed, mis sisaldavad elemente nii filmist, jutustusest kui ka arvutimängudest.[2]
Kahe generatsiooni üleminekuteoseks võib pidada Shelley Jacksoni teost „Patchwork Girl“. Silmapaistvad näited on veel Kate Pullingeri „Inanimate Alice“ ning Eestist Märt Väljataga sonetigeneraator.[2]
Kolmas generatsioon (2006 – tänapäev)[muuda | muuda lähteteksti]
Kolmas generatsioon on seotud eelkõige veeb 2.0 arengu, sotsiaalmeedia platvormide esiletõusu ning nutiseadmete massilise kasutuselevõtuga. Viires toob kolmanda generatsiooni põhitunnustena välja demokraatlikkuse, dialoogilisuse osalejate vahel, meediavormide segunemise ja dünaamilisuse. Kolmanda generatsiooni hulka kuulub ka sotsiaalmeedia kirjandus, nagu tviteratuur või instaluule.[2]
Eesti autoritest on kolmanda põlvkonna esindajad näiteks Keiti Vilms, Liina Tammiste, Kaur Riismaa ja Lauri Räpp.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Hayles, N. Katherine (2008). Electronic Literature. New Horizons for the Literary (inglise). Notre Dame: University of Notre Dame Press.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Viires, Piret (2017). "Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest [On the definition and periodisation of digital literature]". Philologia Estonica Tallinnensis. 2 (0): 146–171. DOI:10.22601/PET.2017.02.08. ISSN 2504-6624.