Multimodaalsus
Multimodaalsus on mitme modaalsuse üheaegne kasutamine sõnumi loomiseks.
Kõige laiemas mõttes on multimodaalsus kommunikatsiooni ja sotsiaalse semiootika teooria. Multimodaalsus kirjeldab sõnumite loomise kommunikatsioonipraktikaid tekstiliste, kuuldeliste ja visuaalsete allikate – või modaalsuste – kaudu. Meedias on multimodaalsus erinevate modaalsuste kasutamine uue ühtse artefakti loomiseks. Nende modaalsuste kogum võimaldab suurendada ideede ja mõistete mõistmist vastuvõtja poolt. Kõik alates illustratsioonide paigutusest kuni sisu järjestuseni loob tähendust. See järeldus on osaliselt tingitud pildi sagedamast kasutusest digitaalajastul.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi multimodaalsus on akadeemilise uurimisteemana eksisteerinud alates 20. sajandist, on kogu kommunikatsioon, kirjaoskus ja komponeerimispraktikad alati multimodaalsed olnud. Multimodaalsuse teooria on arenenud kogu kirjutamise ajaloo vältel. Multimodaalsuse ideed on uuritud alates 4. sajandist pKr kui klassikalised retoorikud rõhutasid hääle, žestide ja miimika tähtsust avalikus kõnes.[2] Multimodaalsuse mõistet ei defineeritud kuni 20. sajandini. Selle aja tehnoloogia kiire areng lõi palju uusi esitlemise modaalsusi. Sellest murrangust alates on multimodaalsusest saanud 21. sajandi standard, rakendudes erinevates internetipõhistes valdkondades nagu näiteks kunstis, kirjanduses, sotsiaalmeedias ja reklaamis. Monomodaalsus või ainsuse modaalsus, mis märkis teksti esitamist paberil, on asendunud komplekssema ja integreerituma kujundusega. John A. Bateman ütleb oma raamatus "Multimodality and Genre":
Tänapäeval on tekst ainult üks kiud keerulisest esitlusvormist, mis kaasab nähtavate õmblusteta ümbritsevad visuaalsed tegurid ja vahel isegi asendab teksti nendega. Multimodaalsusest on kiiresti saanud normaalne inimsuhtluse seisund.[3]
Modaalsus ja meedium[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi multimodaalsusest kõneledes kasutatakse nii meediumi kui modaalsuse mõistet, ei ole need mõisted sünonüümid.
Modaalsus[muuda | muuda lähteteksti]
Gunther Kressi multimodaalsuse uuringud on tekstiõpetuses kujunenud kaanoniks. Kress defineerib modaalsust kahel moel:
- Esiteks on modaalsus sotsiaalselt ja kultuuriliselt vormitud tähenduse loomise allikas. Pilt, kirjutus, küljendus, kõne ja liikuvad pildid on näited erinevatest modaalsustest.[4]
- Teiseks on semiootilised modaalsused vormitud nii loomuomaste omaduste, meediumi nõuete ja võimaluste kui ka ühiskonna ajalooliste ja kultuuriliste väärtuste poolt.[5]
Seega igal modaalsusel on erinev ajalooliselt ja kultuuriliselt paiknev allikas, mis võimaldab modaalsuse jagada osadeks, sest igal modaalsusel on erinevad võimalused ja piirangud tähenduse andmisele ja mõistmisele.[6] Näiteks kirjutist modaalseteks allikateks jagades leiaksime süntaktilised, grammatilised, leksikaalsed ja graafilised allikad. Graafilistest allikatest võime eristada kirja suurust, tüüpi jne. Need allikad ei ole siiski deterministlikud (objektiivselt-põhjuslikult tingitud). Kressi teooria järgi on modaalsus tähenduslik: seda on vorminud ja see kannab sügavaid ontoloogilisi ja ajaloolis-sotsiaalseid ühiskonna suundumusi ja nende kultuure iga märgiga. Modaalsus nimetab materiaalseid allikaid, mis on vormitud sageli pika ajaloo ja sotsiaalsete püüdluste vältel.[7] Modaalsus on vormitud süsteemidest, milles ta ise osaleb ning seeläbi neid süsteeme vormib.
Meedium[muuda | muuda lähteteksti]
Meediumi olemus on tähenduse mõistmise kaudu teistele kättesaadavaks muutumine. Meediumid on video, pilt, tekst, heli jne. Ühiskondlikul tasandil on meediumid ka semiootilised, sotsio-kultuurilised ja tehnoloogilised praktikad nagu film, ajaleht, teadetetahvel, raadio, televisioon, teater, klassiruum jne. Luues digitaalseid modaalsusi, põimib multimodaalsus pilti, kirja, kõne ja videot. Meediumitest on saanud jagamise modaalsused, mis arvestavad praegusi ja tulevasi kontekste.[viide?]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Murray, Joddy (2013). Lutkewitte, Claire, ed. "Composing Multimodality". Multimodal Composition: A Critical Sourcebook (Boston: Bedford/St. Martin's)
- ↑ Wysocki, Anne Frances (2002). Teaching Writing with Computers: An Introduction, 3rd Edition Teaching Writing with Computers: An Introduction (3rd ed.). Boston: Houghton-Mifflin, lk 182–201; Welch, Kathleen E. (1999). Electric Rhetoric: Classical Rhetoric, Oralism, and a New Literacy. Cambridge, MA: MIT Press.
- ↑ Lutkewitte, Claire (2013). Multimodal Composition: A Critical Sourcebook. Boston: Bedford/ St. Martin's.
- ↑ Kress, Gunther (2010). Multimodality: A Social Semiotic Approach to Contemporary Communication. New York: Routledge, lk 79.
- ↑ Kress and van Leeuwen, Gunther and Theo (1996).Reading Images: the grammar visual design. London: Routledge, lk 35.
- ↑ Kress, Gunther (2010), lk 1
- ↑ Kress, Gunther (2010), lk 114