Dialektiline loogika (Iljenkov)

"Dialektiline loogika. Esseed ajaloost ja teooriast" ("Диалектическая логика. Очерки истории и теории") on Evald Iljenkovi raamat, mis ilmus 1974. aastal ja täiendatud trükis 1984. aastal.

Täiendatud trükile on lisatud materjali Iljenkovi teistest kirjutistest.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

See sisukokkuvõte põhineb 1984. aasta väljaandel.

Eessõnas selgitab Lev Naumenko, et lisatud esseed on esituse täielikkuse seisukohast vajalikud, kuigi nad teataval määral rikuvad raamatu stiililist terviklikkust.

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatu eesmärk on konkretiseerida mõned printsiibid dialektilise loogika süstemaatilisel esitamisel (Loogika loomisel), mis on seni teostamata kollektiivne ülesanne.

Dialektilise loogika eesmärk on rekonstrueerida teoreetiliselt, vaimselt, mõistete liikumise loogikana mõtlemise iseareng selle paratamatutes momentides ja paratamatus järjestuses, mis on sõltumatu inimeste tahtest ja teadvusest. Mõtlemise all mõistetakse siin oma tööga nii välisloodust kui ka iseennast ümberkujundava ühiskondliku inimese reaalse tegevuse ideaalset komponenti.

Esimene osa: Kuidas tekkis ja milles seisneb probleem

1 Loogika ainest[muuda | muuda lähteteksti]

Mis tahes teaduslikku probleemi on kõige perspektiivikam lahendada ajalooliselt. Loogikaks nimetatakse tänapäeval õpetusi, mis oluliselt lahknevad loogika aine piiride mõistmisel. Igaüks neist peab end ainsaks tänapäevaseks loogikaks. Sellepärast tulebki uurida küsimuse ajalugu.

Filosoofia sünnib kirglikus poleemilises dialoogis religioossete-mütoloogiliste maailmavaadetega. Tema vaated kujunevad pärandiks saadud vaimse materjali kriitilise ümbermõtestamise ja ümberkujundamise käigus. Esialgu on ta sellest materjalist tugevalt, kuigi negatiivselt sõltuv.

Sellepärast ei olegi filosoofia algul selge uurimisainega eriline teadmisvaldkond, vaid "tarkusearmastus", "tarkus üldse", mis mõtleb kõige üle, Tema aine on "maailm tervikuna". Ta on maailmavaade üldse. Filosoofia ei ole eriline teadus, sest teisi teadusi ei ole. Filosoofia hõlmab kohe endasse matemaatiliste, astronoomiliste ja meditsiiniliste teadmiste algmed ning aitab neil areneda oma rüpes, püüdes neid vabastada maagilistest kihistustest. Filosoofia areng langeb siin täielikult kokku teadusliku tunnetuse arenguga.

Kuid just sellepärast mõtleb filosoofia ka selle üle, mis lõpuks tema osaks jääb: universaalsete seaduspärasuste üle, mille raames on olemas ja muutub "olemine" ja "mõtlemine". Selliste seaduste olemasou oli tolle aja mõtlejatele sama enesestmõistetav nagu maailma olemasolu.

Esimesel pilgul võib tunduda et tollal filosoofia ei tegelnudki "mõtlemise ja olemise" suhtega, millest hiljem sai tema spetsiaalne aine. Asi on selles, et tollane filosoofia uuris maailma religioosse-mütoloogilise maailmamõistmise kriitilise ületamise käigus, kõrvutades välismaailma sellisena, nagu ta hakkas teda teadvustama, olemasolevas teadvuses kujutatud maailmaga. Filosoofia vaated kujunesid kummutatavate kujutluste antiteesidena. Filosoofia esimene samm oli olemasoleva teadvuse ja tahte maailma ning neist sõltumatu reaalsuse tegeliku suhte kriitiline taipamine. Filosoofia vormis hakkab inimene esimest korda kriitiliselt, otsekui kõrvalt, vaatlema oma tegevust tegelikkuse kujutiste konstrueerimisel. Filosoofia, mis sünnib mis tahes arvamusse kriitilise suhtumise organina, on algusest peale sunnitud otsima teed tõeni üksteisega vastuolus olevate kujutluste vaatlemise abil. Spetsiaalse vaatluse aineks saavad kõik need üldised kujutlused ja mõisted, millele põrkuvad arvamused tuginevad. Mõtlemise aineks saab peale "välismaailma" ka tema teoreetilise hõlvamise viis, "mõtlemine mõtlemisest enesest", nende dialektilis-vastuoluline ühtsus, mõtlemise suhe välismaailmasse.

Filosoofia areng saab teoks teoreetilise mõtte, tema ja tema aine – inimese loodusliku ja sotsiaalse olemise – suhte vastuolude väljaselgitamise ja lahendamise käigus. See valmistas pinda ette antiikfilosoofia tipule Aristotelesele. Aristotelese süsteem on esimene omalaadne katse luua kõigi teoreetiliste teadmiste entsüklopeediline kokkuvõte. Esimene katse anda kõigi eelnevate printsiipide orgaaniline süntees jäi Kreekas ka viimaseks, ta tõi täie selgusega välja materialismi ja idealismi, dialektika ja metafüüsika seesmise ühitamatuse. Sellepärast sai Aristotelesest alguse mitu hiljem põhimõtteliselt lahknenud filosoofiasuunda. "Selsamal põhjusel on igal põrkuval vaatel loogikale ning loogika ja "ontoloogia" suhtele alati alust pidada Aristotelese õpetust iseenda arenematuks eelkujuks ning selle autorit oma pooldajaks ja esiisaks. Iga vaatenurk neile asjadele näeb Aristotelese süsteemis "olulise" ja "huvitavana" seda, mis tendentsina viib tema eneseni, selle aga, mis viib vastupidise vaatekohani, hindab ta ajalooliselt äralangenud "kestaks"..." Formaalne traditsioon peab Aristotelest loogika – tegelikult vaid mõtlemisõpetuse ühe suuna – isaks. Aristoteles on sama kaheldamatult loogika selle suuna isa, mis viib Hegeli arusaamani loogikast kui kõige olemasoleva üldistest vormidest. See suund oli ka dialektilis-materialistliku loogikamõistmise lähtekoht.

Aristoteles ei kasuta sõna "loogika" hilisemas tähenduses. Tema kontseptsioonis ei ole kohta erilistele "mõtlemise vormidele", mis erineksid nii kõige oleva üldistest vormidest kui ka "oleva" sõnalise väljendamise vormidest. Kõne asjadele vastamise printsiip on Aristotelese "süllogismideõpetuse" põhiprintsiip, "vigaste süllogismide" allikaks peab ta sellest nõudest mittekinnipidamist. Aristotelese õpetus mõtlemisest ei taandu õpetusele terminite seosest preditseerivas kõnes, süllogistilistes figuurides. Neil figuuridel on talle vaid retooriliste figuuride tähtsus. Tema tähelepanu on keskendunud nende tingimuste väljaselgitamisele,. millel need kõneskeemid on tegeliku, asjadele vastava "analüütilise", "apodiktilise" teadmise ja tõestuse liikumise vormd.

Müstifitseeritud kujul uurib Aristoteles kreeklaste kogu varasema vaimukultuuri arenguseadusi, neid kollisioone ja vastuolusid, mille lahtilaotamise ja lahendamise käigus tegelikkuse teoreetiline tunnetus alati toimub. Siiski oli Aristotelese loogika ainult lähenemine dialektilisele loogikale, sest tema õpetuses põimuvad läbi teineteist välistavad vaatekohad mõtlemisele, selle vormidele, mõtlemise suhtele objektiivse reaalsusega. Materialistlik vaade mõtlemise vormide suhtele asjade vormidega annab teed idealistlikule vaatele "mõistusele" kui tegevusele, mis on suunatud ainult iseendale, mõtlemise vormide ontoloogiline tõlgendus seguneb nende formaal-semantilise ning isegi grammatilise mõistmisega, mõtlemist vaatleb ta kord tema esemelise tõesuse, kord tema puhtpsühholoogilise vormi seisukohast.

Termini "loogika" mõtlemisteaduse kohta võtsid kasutusele stoikud, kes paigutasid selle nimetuse alla ainult selle osa Aristotelese õpetuses, mis oli kooskõlas nende endi ettekujutusega mõtlemise loomusest. Nad tuletasid termini "loogika" sõnast logos ('sõna'), ning lähendasid selle teaduse aine poolest grammatika ja retoorikaga. Skolastika muutisli loogika sõnaliste dispuutide instrumendiks ("organoniks"), "pühakirja" tekstide tõlgendamise vahendiks, puhtformaalseks aparaadiks. Selline "Aristotelese loogika" kaotas väljapaistvate loodusteadlaste ja uusaja filosoofide seas usalduse. Sellepärast vältis enamik 16.–18. sajandi filosoofe termini "loogika" kasutamist mõtlemist, intellekti, mõistust uuriva teaduse kohta. Mõtlemist uurivate väljapaistvate René Descartesi, John Locke'i, Leibnizi teoste pealkirjades see sõna ei esine.

Ametliku loogika kõlbmatuse tunnistamine tegeliku mõtlemise, teadusliku teadmise arengu "organoniks" on kogu tollase eesrindliku filosoofilise mõtte (Francis Bacon, Locke, Descartes) juhtmotiiv. Descartes ja Lock pidasid vajalikuks arvata kogu endine loogika retoorika hulka. Erilise teadusena võis ta ola ainult teadus sõnade, nimede, märkide õigest kasutamisest. Näiteks Thomas Hobbes arendab kontseptsiooni loogikast kui sõnade-märkide arvutusest. Locke'i jaoks on loogika "märgiõpetus", semiootika.

Et puhtmehhanitsistliku maailmavaate esindajad tõlgendasid objektiivset reaalsust abstraktselt-geomeetriliselt, siis mõtlemise printsiibid matemaatilises loodusteaduses sulasid nende silmis kokku mõtlemise üldse loogiliste printsiipidega. Lõpetatud kujul esineb see tendents Hobbesil.

Ka Descartesile ja Leibnizile meeldis mõte luua endise loogika asemele "üldine matemaatika". Nad unistasid luua "universaalkeele", rangelt ja üheselt defineeritud terminite süsteemi, milles saab teha puhtformaalseid tehteid. Kuid nad nägid põhimõttelisu raskusi. Descartes mõistis, et "universaalkeele" terminite definitsioonid tuleb saada, analüüsides lihtideid, millest kogu inimeste intellektuaalne maailm koosneb, ning et "üldise matemaatika" täpse keele saab ainult tuletada "tõesest filosoofiast". Ainult sel juhul õnnestuks kujutluses, üldse inimeste meelelis-esemelises kogemuses antud asjadest mõtlemne asendada omamoodi "terminite ja väidete arvutusega" ning teha järeldused sama eksimatuteks nagu võrrandite lahendamine. Leibniz piiras "üldise matemaatika" rakenduspiirkonna ainult nende asjadega, mis kuuluvad "kujutlusjõu" mõjusfääri. Välja jäävad kogu metafüüsika ning "ainult aruga ühismõõdulised asjad, nagu mõtlemine ja tegevus, samuti tavalise matemaatika vald". Leibniz suhtus varjamatu irooniaga Locke'i puhtnominalistlikusse loogikakäsitusse, mis peab loogikat eriliseks teaduseks märkidest: "teadus arutlemisest, otsustuse koostamisest, leiutamisest on nähtavasti väga erinev sõnade etümoloogia ja sõnakasutuse teadmisest, mis on midagi määramatut ja suvalist. Peale selle, sõnu seletades on tarvis teha ekskurs teaduste endi valda, nagu on näha sõnaraamatutest; teisest küljest, ei saa tegelda teadustega, andmata samal ajal terminite definitsioone." Locke'i kombel ka stoikute eeskujul teaduste kolmeks (loogika, füüsika ja eetika) jaotamise asemel räägib Leibniz kolmest aspektist, miles esineb üks ja seesama teadus – teoreetilisest (füüsika), praktilisest (eetika) ja terminoloogilisest (loogika). Endisele loogikale vastab lihtsalt teadmise terminoloogiline aspekt "teadmiste süstematiseerimine terminite järgi teatmikus".

Õpetuse mõtlemisest paigutas Leibniz Aristotelese kombel metafüüsika alla. Asi on teatud viisis, kuidas üht olulist filosoofilist probleemi lahendatakse. Kuidas suhtuvad teineteisesse teadmine ja selle aine, kas üks on teisega kooskõlas, kas mõistele vastab midagi reaalset väljaspool teadvust? Kas seda saab kontrollida? Kui, siis kuidas? Jaatav vastus tundub ilmne, kuid seda on raske põhjendada. Negatiivse vastuse kasuks räägivad kaalukad argumendid. Et ese murdub tema teadvustamise käigus läbi meeleelundite ja aru "spetsiifilise loomuse" prisma, siis me teame mis tahes eset ainult sel kujul, mille ta selle murdumise käigus on võtnud. Ei eitata mitte asjade olemist väljaspool teadmist, vaid võimalust kontrollida, kas asjad on "tegelikult" niisugused, nagu me neid teadvustame. Teadvuses antud asja ei saa võrrelda asjaga väljaspool teadvust, sest seda, mis on teadvuses, ei saa võrrelda sellega, mida teadvuses ei ole. Kui kahe asja loomuses ei ole neile mõlemale ühist "kolmandat", siis on erinevused nende vahel täiesti mõttetud. Milles suhestuvad omavahel "mõiste" ja "asi"? Kui niisugust ühist substantsi, mis väljendub eri kombel nii mõtlemine kui ka asi, ei ole, siis ei saa nende vahel tuvastada mingit seesmiselt paratamatut vahekorda. Parimal juhul võib "ära näha" sellise välise seose nagu astroloogias taevakehade asendi ja isikliku elu sündmuste vahel. Siis on õigus Ludwig Wittgensteinil, kes kuulutas loogilised vormid müstilisteks, väljendamatuteks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]