Deltaplaan

Allikas: Vikipeedia
Deltakujulise tiivaga laugur vahetult enne lauglemise algust
A – rünkpilv
1 – päikesekiirgusest soojenenud õhk maapinna kohal
2 – ümbritsevast õhust soojem õhk tõuseb
3 – jahenenud õhk laskub (konvektiivliikumine)

Deltaplaan ehk lohelennuk on hästi lihtsa konstruktsiooniga kerge (25 kuni 50 kg) laugur.

Deltaplaani piloot tõuseb õhku oma jalgadelt, kandes tiiba turjal. Deltaplaani pehme kokkupandava, 11 kuni 18 m² tiiva moodustab alumiinium- või süsinikkiudtorudest kolmnurkse trosspingutitega raamile pinguletõmmatud õhutihe kangas.

Lennus rippuv piloot kinnitub rakmete abil kuni 11 m ulatusega tiiva külge selle raskuskeskmes. Piloot juhib deltatiiba kolmnurkse juhtraami ehk trapetsi abil, oma keharaskuse asendi muutmisega (balanseerimisega) tiiva raskuskeskme suhtes.

Harrastuse algusaegadel kujutasid lennud endast lühikest lauglemist kõrgematelt küngastelt. Deltaplaan, aerodünaamilise väärtusega 10 kuni 15 (lauglemine 100 m kõrguselt kuni 1,5 km kaugusele) võimaldab piloodil lennata tunde, tõusta tõusvate õhuvoolude abil tuhandete meetrite kõrgusele, teha vigurlendu ja lennata sadade kilomeetrite kaugusele kiirusega õhu suhtes 30 - 120 km/h.

Deltaplaani pilootide sportlikku lennutegevust koordineerib Eesti Lennuspordi Föderatsioon.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]