David Hartley

David Hartley (21. juuni 1705 Halifax – 28. august 1757) oli inglise filosoof ja psühholoogia assotsianistliku kooli rajaja.

Elukäik

David Hartley sündis 1705. aastal Yorkshire’i krahvkonnas Halifaxi lähedal. Tema ema suri kolm kuud pärast poja sündi. Anglikaani vaimulikust isa suri kui David oli 15-aastane. Ta sai hariduse Bradfordi algkoolis ja Cambridge’is Jesuse kolledžis, mille ühenduse liikmeks sai ta 1727. aastal. Algselt pidi temast saama kirikutegelane, kuid teda hakkas huvitama hoopis meditsiin. Sellegipoolest jäi ta Inglise kiriku liikmeks ja tal olid sõbralikud suhted tolle aja kõige silmapaistvamate kirikumeestega. Ta pidas oma kohuseks kuuletuda nii kiriklikule kui ka ilmalikule võimule. Kõige tugevamini seisis ta vastu igavese karistuse doktriinile.

Hartley oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta 1730. aastal Alice Rowleyga, kes suri järgmisel aastal, sünnitades nende poega Davidit (1731–1813). 1735. aastal abiellus Hartley Elizabethiga (1713–1778), kes oli Robert Packeri tütar. Abielu sõlmiti hoolimata Elizabethi mõjuka ja väga rikka perekonna vastuseisust. Hartley ja Elizabeth said kaks last: Mary (1736–1803) ja Winchcombe Henry (1740–1794). 1736. aastal valiti Hartley Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks. Hartley töötas arstina Newarkis Londonis ning Bathis, kus ta suri 1757. aastal. Hartley oli taimetoitlane.

Teadustöö

Hartley peamine töö "Observations on Man, his Frame, his Duty, and his Expectations" avaldati 1749. aastal, kolm aastat pärast Étienne Bonnot de Condillaci teost "Essai sur l'origine des connaissances humaines", milles kõlasid sarnased teooriad. Teos on kirjutatud kahes osas – esimene tegeleb inimese keha ja vaimu raamide ning nende seoste ja mõjudega; teine osa inimkonna kohustuste ja ootustega. Hartley kaks peamist teooriat on vibratsioonide doktriin ja assotsiatsioonide doktriin. Tema füüsikaline teooria toetub Hartley enda sõnul teatud spekulatsioonidele närvitegevusest, mille Isaac Newton avaldas oma teoses "Principia". Tema psühholoogilisele teooriale viitab "Dissertation concerning the Fundamental Principles of Virtue or Morality", mille kirjutas vaimulik John Gay (1699–1745) ning mille peamiseks eesmärgiks oli näidata, et kaastunne ja südametunnistus arenevad assotsiatsioonide vahendusel isekatest tunnetest.

Nagu John Locke, nii arvas ka David Hartley, et enne tunnetust on inimese meel puhas leht. Lihtsatest tunnetustest arenevad teadvuseseisundid. Üks arenemise seadus, millele Hartley toetus, oli pidevuse seadus, mis on sünkroonne ja järgnev. Selle seaduspära alusel püüdis ta seletada lisaks mälu nähtustele, mida teised enne teda olid sarnaselt seletanud, veel ka emotsioonide, arutluse ning tahtliku ja mittetahtliku tegevuse nähtusi. Tema sõber, partner ja üks peamisi kaitsjaid oli Joseph Priestley (1733–1804), kes avastas hapniku. Priestley oli oma aja üks tähtsamaid teadlasi.

Vibratsioonide doktriin

Hartley füüsikaline teooria, kuigi iseenesest ebaadekvaatne, oli aluseks kaasaegsele füsioloogiliste ja psüühiliste faktide vahetu ühenduse uurimisele. Ta uskus, et tunnetus on närvide medullaarse aine üliväikeste osakeste vibratsiooni tulemus. Nauding on mõõdukate vibratsioonide tulemus, valu tuleneb aga nii tugevatest vibratsioonidest, et see ähvardab närvide jätkuvust lõhkuda. Need vibratsioonid jätavad endast ajusse maha sarnased nõrgemad vibratsioonid ("vibratiuncles"), mis vastavad "tunnetuste ideedele". Sama kehtib ka mälu puhul.

Assotsiatsioonide doktriin

Mälestuste ja ka üldiselt mõtete kulgu, kui see ei sõltu just otseselt välisest tunnetusest, saab seletada ideega, et alati on ajus vibratsioone aju soojuse ja arterite tukslemise tõttu. Nende vibratsioonide olemuse määrab iga inimese minevikukogemus ja hetke asjaolud, mis põhjustavad üht või teist tüüpi kalduvuse ülekaalu. Tunnetused, mis on tihti koos assotsieerunud, omandavad ka teistele ideedele vastavad assotsiatsioonid; ning ideed, mis vastavad assotsieerunud tunnetustele samuti assotsieeruvad kokku. Mõnikord lausa nii tugevasti, et nad moodustavad midagi, mis tundub olevat uus lihtne idee, mida pole võimalik ilma põhjaliku analüüsita komponentideks lahutada.

Vaba tahe

Meeltenähtuste detailse kirjeldamisega püüdis Hartley näidata, kuidas kõiki emotsioone, mida ta märkimisväärse oskuslikkusega analüüsib, saab seletada. Locke fraasi "ideede assotsiatsioon" kasutab ta läbivalt, kusjuures "idee" sisaldab iga vaimset seisundit peale tunnetuse. Ta väidab rõhutatult, et eksisteerib puhas ükskõikne tundmus, sealjuures pakkudes, et see kasvab välja isekatest tunnetest. Vaba tegevust seletab ta kindla seosega liikumise ja tunnetuse või idee vahel ning füüsilisest küljest seosega "ideaalse" ja motoorse vibratsiooni vahel. Seega paikneb Hartley vaba tahte vastuolu juures deterministide poolel. Selle järelduseni jõudis ta vastumeelselt ning alles siis, kui ta spekulatsioonid olid peaaegu valmis.

Teosed

• Anon., An Introduction towards an Essay on the Origin of the Passions, in which it is endeavored to be shown how they are all acquired, and that they are none other than Associations of ideas of our own making, or that we learn from others (1741).
• Conjecturae quaedam de sensu, motu, et idearum generatione, Appendix to De Lithontriptico a Joanna Stephens nuper invento Dissertatio Epistolaris (Bath, 1746); repr. in Samuel Parr (ed.), Metaphysical Tracts by English Philosophers (1837); trans. Robert E.A. Palmer
• Various Conjectures on the Perception, Motion, and Generation of Ideas, with an Introduction and notes by Martin Kallich (Augustan Reprint Society, Publication no. 77–8, Los Angeles, 1959).
• Anon., An Enquiry into the Origin of the Human Appetites and Affections shewing how each arises from Association, with an account of the entrance of moral evil into the world, to which are added Some Remarks on the Independent Scheme, which deduces all obligation on God’s part and Man’s from certain abstract relation, truth, &c. (Lincoln, 1747; repr. in Samuel Parr).
• Observations on Man, his Frame, his Duty, and his Expectations. In Two Parts (1749; 2nd edn, trans. from the German, with A Sketch of the Life and Character of David Hartley by his son David Hartley, 1791; 1st edn repr. with an Introduction by Theodore L. Huguelet, Delmar, New York, 1976).
• Prayers and Religious Meditations (Bath, 1810).
• David Hartley avaldas ka mitmeid meditsiinialaseid töid.

Kirjandus

• Allen, Richard C. (1999). David Hartley on Human Nature. Albany, N.Y.: SUNY Press. ISBN 0-7914-4233-0
• Ferg, Stephen, Two Early Works of David Hartley, Journal of the History of Philosophy, vol. 19, no. 2 (April 1981), pp. 173–89
• James, William, The Principles of Psychology (New York, 1890)
• Rousseau, George S. (2004). Nervous Acts: Essays on Literature, Culture and Sensibility. Basingstoke: Palgrave Macmillan. ISBN 1-4039-3454-1 (Paperback) ISBN 1-4039-3453-3 (Hardcover)
• Walls, Joan, The Philosophy of David Hartley and the Root Metaphor of Mechanism: A Study in the History of Psychology, Journal of Mind and Behavior, vol. 3 (1982), pp. 259–74
• Chisholm, Hugh, ed. (1911). "Hartley, David". Encyclopædia Britannica (11th ed.). Cambridge University Press.

Välislingid

• Stanford Encyclopedia of Philosophy – David Hartley
• David Hartley page, maintained by Richard C. Allen
• David Hartley by Victor L. Nuovo, in "The Dictionary of Eighteenth-Century British Philosophers", Thoemmes Press.