DC-3

Allikas: Vikipeedia
Douglas DC-3

Douglas DC-3, USA lennukiehitusfirma Douglas Aircraft Company kahe kolbmootoriga varustatud täismetallkonstruktsiooniga alltiivaline reisilennuk, lennundusajaloos pöördeliselt 1930.-date ja 1940.-date aastate lennutransporti edukaks muutnud liinilennuk.

Saamislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

30.-date aastate algul asus lennukiehitusfirma Douglas konstrueerima reisilennukompaniile TWA kahemootorilist reisilennukit, mis oleks konkurentsivõimeline reisilennukompanii United Airlines lennukitega Boeing-247. Püstitatud ülesanne täideti edukalt, 1. juulil 1933 sooritas uus reisilennuk DC-1 esmalennu. Vähem kui aasta pärast, 11. mail 1934 tõusis õhku täiustatud suurem lennuk DC-2 ning juba nädala pärast alustas TWA selle lennukiga regulaar-reise liinil New YorkLos Angeles.

Juba esimesed DC-2 liinilennud olid kasumlikud. See kannustas reisilennukompaniid American Airlines tellima lennukiehitajalt Douglas, parendatud ja suurema reisijate mahutavusega lennukit, mida plaaniti kasutada lendava magamisvagunina Ameerika siseliinidel. Esmakordselt 1935. aasta detsembris Santa Monicas õhku tõusnud uude lennukisse oli koondatud kõik oma ajastu uusimad tehnoloogilised lahendused. Võrreldes oma eelkäiaga DC-2-ga, oli tellitud uuema lennuki kere suurema diameetriga, suurendatud oli tiivaulatust ja stabilisaatori mõõtmeid ning ka mõlemad mootorid olid võimsamad.

Lennuk, milles algselt oli 24 istekohta või 16 magamisaset, sai nimeks DC-3 ning hakkas lendama liinil New YorkChicago, võimaldades seda teha esmakordselt vahemaandumisteta. DC-3 populaarsus kasvas kiiresti, samuti osutus lennuki eksport edukaks, nüüd huvitus ka USA sõjavägi lennuki tellimusest. 1940. aasta septembris telliski USAAF 545 DC-3 transportlennukit. Need olid esimesed DC-3 derivaadid C-47 „Skytrain“, mis said II Maailmasõjas kuulsaks „Dakota“ nime all.

Kokku ehitati USA-s 1947. aastani 10 655 DC-3 sarja lennukit. Kui arvesse võtta ka kõik mitmes teises riigis litsentsi alusel ehitatud DC-3-d, siis on DC-3 maailma lennundusajaloos üks enim ehitatud mittesõjalennuk, kokku 16 079 (N. Liit: 4937 lennukit, Jaapan: 487 lennukit).

Kuni DC-3 ilmumiseni kulus lennuks USA idarannikult läänerannikuni ja vastupidi, koos arvukate vahemaandumistega, terve päev (otsereisid ei olnud võimalikud), siis nüüd tekkis senini raudteel mitmeid päevi reisinud tavakodanikul võimalus jõuda sihtpunkti 15 kuni 17 tunniga. Kõigest kolme vahemaandumisega transkontinentaalsed lennuliinid said tänu DC-3-le USA-s väga populaarseks.

DC-3-e iseloomustav madal omahind, konstruktsiooni lihtsus, vastupidavus, kasutatavus lihtsatel lennuväljadel – kõik need omadused tegid võimalikuks selle lennuki legendaarselt pikaealise kasutamise kõigis maailmanurkades.

Kolmekümnendate aastate lõpus polnud N. Liidus suurte täismetallkonstruktsiooniga lennukite ehitamise piisavat kogemust. Näiteks pommituslennuki TB-3 ehitamine kolmes erinevas lennukitehases näitas, et selle konstruktsioon on liiga keeruline ning ajakulu ühe lennuki valmimiseks väga suur. Neil aastail oli N. Liidus lennukitööstuses vähe kõrgtasemelise oskustega töölisi, eriti raskelt saavutati keevitused TB-3 tiivas. N. Liidule plaanitava DC-2 müügilepinguga seoses võeti N. Liidu lennundusinsener Boriss Lisunov tööle firma Douglas lennukitehasesse Santa Monicas, omandama USA-s DC-2-e lennukiehitustehnoloogia uusimaid võtteid. B. Lisunov, kelle komandeering Douglase tehases kestis 1936. a. novembrist kuni 1939. a. detsembrini, soovitas N. Liidu ostukomisjonil osta DC-2-e asemel hoopis uuema lennuki DC-3 ehituse tehnoloogiline litsents. Eriti huvitas N. Liidu lennukitööstuse ministeeriumi juhtkonda šabloon-märkeplaadi meetod, mis kaasnes DC-3 ehitamise litsentsiga. Lennukitehastes šabloon-märkeplaadi meetodi juurutanud insener Lisunovi tunnustuseks, sai litsentsi alusel N. Liidus suursarjana ehitatav DC-3 nimeks Lisunov-2 (Li-2).

DC-3 litsentsi ostuga saadud uued lennukiehitusvõtted suurendasid oluliselt N. Liidu sõjalennukitehastest väljalastud pommituslennukite arvu. Ameeriklaste lennukiehituse šabloon-märkeplaadi meetodit kasutades lihtsustus järsult pommituslennukite TB-3 (Il-4) ehitamine, ühe lennuki valmimiseks kuluv töötundide arv vähenes kaks korda(!) ning paranes ka lennuki koostekvaliteet.[1]


Tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Douglas C47.svg
  • Douglas DC-3, täismetallkonstruktsiooniga, vabaltkandva alltiivaga lühimaa reisilennuk
    • Mootor: 2 x Pratt & Whitney „Double Wasp“ R 1830-92, õhkjahutus, kahe tandemis tähtasetusega (2 x 7 silindrit), võimsus 1200 hp (2700p/min)
    • Propeller: Hamilton Standard Hydraulik, kolmelabaline Ø 3,45 m, metall, automaatse muutuvsammuga.
    • Meeskond: 2
    • Reisijaid: 21 kuni 32
    • Kere: täismetall-monokokk-konstruktsioon, mittesurvestatav kabiin.
    • Stabilisaator: metallkonstruktsioon, vabaltkandev, tavaline
    • Telik: mootorigondlitesse mittetäielikult sissetõmbuv, sabarattaga

Mõõtmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tiivaulatus: 28,9 m
  • Pikkus: 19,7 m
  • Kõrgus: 5,2 m
  • Tiivapindala: 91,7 m²
  • Tiiva külgsuhe: 9,16
  • Kere laius: 2,34 m

Massid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tühikaal: 8 tonni
  • Kasulik last. 2,44 tonni
  • Suurim kaal õhkutõusmisel: 11,4 tonni
  • Tiiva pinnakoormus: 124,7 kg/m²

Lennuvõimekus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Suurim kiirus: 350 km/h
  • Suurim reisikiirus: 300 km/h
  • Kasulik reisikiirus: 285 km/h
  • Maandumiskiirus: 146 km/h
  • Lennulagi: 6620 m
  • Reisilennukõrgus: 2800 m
  • Tõusukiirus: 5,5 m/s
  • Lennukaugus (täispaakidega): 2170 km

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]