Gaius

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib juristist; eesnime kohta vaata artiklit Gaius (eesnimi).

Gaius

Gaius (u 110 – u 180), täielik nimi on teadmata, oli Rooma jurist sabiniaanide koolkonnast.[1] Ta töötas juristina oletatavalt keisrite Antonius Piuse, Marcus Aureliuse ja Commoduse valitsusajal. Hariduse sai ta arvatavasti Roomast, kuna see oli ainus koht, kus koolkonnad tol ajal kogunesid.[2] Oma eluajal polnud Gaius kuulus, kuid hiljem saavutasid tema tööd tuntuse.[3] Tema teos "Institutiones" ("Institutsioonid") on tähtis Rooma õiguse allikas: selle eraõiguse õpiku süsteemil rajaneb paljude hilisema ajastu tsiviilkoodeksite süsteem. Lisaks raamatule "Institutiones" kirjutas Gaius ka kommentaarid Kaheteistkümne tahvli tahvli seadustele. Enamik tema kirjatöid on õiguse ajaloost, Kreeka filosoofiast ja seaduste süstematiseerimisest.[4]

Sabiniaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Printsipaadi ajal, 1. sajandil pKr, tekkis teineteise järel kaks eri lähenemisega õigusteaduslikku koolkonda: prokuliaanid ja sabiniaanid. Sabiniaanide rajajaks nimetab Pomponius Capitot. Nime sai koolkond teise juhtiva juristi Masurius Sabinuse (1. sajand pKr) järgi. Sabinuse süsteem on üles ehitatud järgmiselt: pärimisõigus, isikute õigus, käibetehingud, lubamatud teod ja alusetu rikastumine. Seda süsteemi kasutavad Sabinuse teose kommentaarides ka hilisemad juristid (nt Paulus ja Ulpianus). Sabiniaanide hulka kuulusid tuntud juristidest lisaks Sabinusele ka Cassius, Priscus Iavolenus ja Salvius Iulianus.[5]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Gaiuse töid teatakse Corpus iuris civilis'e (CIC) "Digesta" kaudu. Tänapäeval tuntud Gaiuse teoseid:

  • "Ad Quintum Mucium" (kommentaar Quintus Muciuse teosele "Ius civile"),
  • "Ad Edictum Praetoris Urbani" (Rooma linna preetori ediktide kommentaar),
  • "Ad Edictum Provinciale" (Provintsiediktide kommentaarid),
  • "Aurea sive Rerum Cottidianarum" ("Kuldsed sõnad" ehk "Igapäevased asjad"),
  • "Ad Senatus consultum (SC) Orfitianum" (Orfitianuse senati otsuse kommentaar)

Lisaks kirjutas ta ka mõned üksikud seaduste kommentaarid, näiteks:

  • "Ad legem XII tabularum" (12 tahvli seaduste kommentaarid),
  • "Ad legem Iuliam et Papiam Poppaeam" (Iuliuse ja Papius Poppaeuse seaduste kommentaarid),
  • "Ad legem Glitam" (Glituse seaduste kommentaarid).

Klassikalisest ajastust on säilinud ainsa juriidilise teosena "Digesta" vahendusel Institutiones, mis on Gaiuse peateos.[2]

"Institutiones"[muuda | muuda lähteteksti]

Institutio tähendab nii õiguse instituuti kui ka teooria õpetamist. Õiguse põhimõisted ja -mõtted omandati Gaiuse õpiku alusel. Teist osa õigusõpetusest nimetati instructio ehk materjali praktiline omandamine. Gaiuse õpiku pealkiri kajastab seega mõlemat eesmärki: õiguse süstemaatilist esitamist ning selle kaudu juristide õpetamist.

Gaiuse teoses "Institutiones" tutvustatakse Rooma õiguse süsteemi, mis on üles ehitatud institutsionaalselt ning mida täiendasid sabiniaanide printsiibid, nt bona fides (heausksus). "Institutionese" süstemaatika põhineb dialektilisel argumentatsioonimeetodil, mida kirjeldab Cicero oma teoses "Topica". "Institutionese" keskpunkt on inimene. Selle esimene raamat on pühendatud isikutele ning ka järgnevad algavad alati isikuga. Teised kaks olulist mõistet Gaiuse teoses on asjad ja hagid ehk õigussuhte objektid. Orje käsitles Gaius isikute õiguses.[2]

Gaiuse põhijaotus "Institutioneses": isikud (1. rmt), asjad (2; 3. rmt) ja hagid (4. rmt)

I raamat: lühike sissejuhatus ning seejärel käsitlus nii isiku- kui ka perekonnaõigusest;

II raamat: käsitleb kõigepealt asju ja nende liike ning seejärel nende omandamist. Eristatakse üksikute asjade omandamist ja asjade kogumi ehk pärandi omandamist testamendi teel. Samuti käsitletakse legaatide ja fideikomisside määramist;

III raamat: algab seadusjärgse pärimisega, kuid enamik raamatust keskendub tänapäevasele võlaõigusele. Käsitletakse kehatuid ja kehalisi esemeid ning nendega seotud toiminguid.

IV raamat: pühendatud tänapäevasele protsessiõigusele, mis polnud Vana-Roomas materiaalõigusest eraldatud. Protsessiõigus võimaldas isikutel kaitsta oma õigusi, mis olid seotud nii teiste isikute kui ka asjadega.[2]

"Institutionese" tähendus hilisemale Rooma õigusele[muuda | muuda lähteteksti]

Gaiuse ajal ning sellele järgneval perioodil alustati õigusteaduse õpetamist lühiülevaatega eraõigusest, lisandusid seletused ediktide ning ius civile´ (kodanike õigus) kohta. Sellele järgnesid õpilaste ettekanded.[2] Justinianuse konstitutsioon "Omnem" aga muutis õigusteaduse õpetamist. Gaiust puudutab juba konstitutsiooni esimene punkt, kus Justinianus ütleb, et esimesel aastal õpiti õpetaja ettekandes kuuest raamatust, mille esimese moodustasid Gaiuse "Institutiones". See näitab, et Gaiuse "Institutiones" olid juba niivõrd tunnustatud terves impeeriumis, et Justinianus I tõi selle ära esimese ja ainsa nimelise sissejuhatusena õigusesse. Sama konstitutsiooni alusel korraldas Justinianus ümber tulevase õppetöö impeeriumis, mille tulemusel pidid tudengid esimesel aastal õppima "Institutsionese" järgi. Nii jäi Gaiuse süsteemil põhinev õpik ka pärast Justinianuse reformi õigusteaduse aluseks.[2]

Gaiuse "Institutiones" oli aluseks veel mitmele seadusekogule, näiteks Lääne-Rooma riigis oli selleks Moosese seaduseid ja Rooma õiguse norme võrdlev kogu ("Collatio legum Mosaicarum et Romanum" ehk "Collatio"), mis loodi 390. ja 438. aasta vahel.

Gaiuse "Institutsionest" kasutati veel "Lex Romana Visigothorumis", mis oli läänegootide kuninga Alarich II 506. aastal välja antud kodifikatsioon riigis elavate roomlaste jaoks. See põhines Rooma õiguse allikatel ning üritas allikate vastuolulisust vähendada.[2]

Samuti on kasutatud "Institutsionest" Lääne-Rooma riigi territooriumil koostatud hõimuseaduses "Lex Romana Burgundionumis", mis oli mõeldud samuti riigis elavate roomlaste omavaheliste vaidluste lahendamiseks.[2] Lisaks nimetatud seadusekogudele ja kommentaaridele on olemas ka õigusteadusväliseid kirjeldusi jm, kus on kasutatud Gaiuse "Institutsionest".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Väike entsüklopeedia", toimetanud Rein Aro, 2001
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse institutsioonide näitel" magistritöö Hesi Siimets-Gross, Tartu 2002. (02.05.17)
  3. "Üldine riigi ja õiguse ajalugu" I vanaaeg II vihik Vana-Rooma, I.S. Pereterski, Tartu, 1946
  4. "Gaius", Encyclopedia Britannica, The Editors of Encyclopædia Britannica, 2. aprill 2014. (27.03.17)
  5. "Rooma õiguse kujunemine ja õitseng", H. Siimets-Gross. Juridica. 2002, nr 9, lk 626–634