Novellae

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Novellae

Novellae (ld "Novellae constitutiones", kr "Νεαραί διατάξεις", ee "Novellid") on Codexi, Digesta ja Institutionese kõrval neljas ja viimane osa Corpus iuris civilisest[1], mis anti välja Bütsantsi keisri Justinianuse käsul 534. aastal[2]. Novellae on õigusaktide kogum, mis sätestab õiguse põhiprintsiibid, muutes seadusandlust selgemaks ja ühetimõistetavamaks. Novellaes mainitud õigusakte tuleb võtta kodifikatsioonide täiendina.[3] Kuigi Novellae olid kõige vähem kommenteeritud osa Justinianuse kodifikatsioonidest, olid need sajandeid Justinianuse seaduste kõige paremini tuntud osa Euroopas ja kehtisid ka Bütsantsi impeeriumis.[4]

Novellae koostamine[muuda | muuda lähteteksti]

13. veebruaril 528. aastal, peaaegu täpselt sada aastat peale imperaator Theodosius II analoogset initsiatiivi, teatas Justinianus II Konstantinoopoli senatile oma plaanist koostada uus kogumik rooma õigusest. Selle eesmärgi täitmiseks moodustati kümnest juristist koosnev komisjon seadusandluse korrastamiseks, eesotsas Johannes Kapadooklasega. Aasta hiljem aprillikuus ilmus esimene väljaanne Codex Justinianus. See jõustus 16. aprillil, muutes eelnevaid koodekseid ja konstitutsioone. Järgmise kahe aasta jooksul valmis kogumik viiekümnest otsusest (ld qiunquaginta decisiones). See oli tuntud vanade juristide tööde vasturääkivuste kõrvaldamise poolest. Kogumik ei ole säilinud ja samuti on võimalik, et see ei ilmunudki iseseisva kogumikuna. Mõni selles olev otsus ilmus 534. aastal Codexi teises väljaandes. Teise väljaande ilmudes rahustas Justinianus II riigialamaid, avaldades erilise konstitutsiooni Cordi, ja kinnitades, et kolmandat väljaannet ei tule ning järgnevad konstitutsioonid antakse välja eraldi kogumikena (ld novellae constitutiones, quae post nostri codicis confectionem late sunt).

Tegelikkuses seda lubadust ei täidetud ja novellid hakkasid ilmuma 1. jaanuarist 535. aastast, kuid ametlike kogumikena neid välja ei antud. Seda tõenäoliselt Tribonianuse, seaduste süstematiseerimise komisjoniülema surma tõttu. Samas oli vajadus selliste kogumike järele ja eraisikute jõupingutustega see hüvitati.[5]

Novellaede arv[muuda | muuda lähteteksti]

Väljaantud novellide koguarv ei ole täpselt teada. Need säilisid eraldi kogumikes, suurim neist koosneb 168 novellist, millest osa koostasid Justininanus I järeltulijad. Ainult kahes kreeka allikas on täpsed väärtused. Niccolò Alamanni on nõustunud teatud kreeka käsikirjade märkustega. Ta on kommenteerinud Procopius Caesariensise väljaannet Historia arcana, et novelle oli kokku 168. Matthew Blastares'i versiooni järgi Syntagma Canonumis oli novelle 170. Kui esimene arv on õige, langedes kokku kreeka kogumike arvuga, peab neist maha arvama 11 hilisema imperaatori novelli, 4 formas prefectorumi, 4 dublikaati, mis annab kokku 153 Justinianuse novelli, milles sisaldub veel 13 novellidega võrdsustatud edikti. Tagantjärele pandi suur osa novellidest 9. sajandi Basilika seadusekogumikku. Stilistiliselt erinevad novellid teistest seadusekogumikest oma paljusõnalisuse ja paljude retooriliste lisandite poolest.

Novellae sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Suur osa Corpus iuris civilise esimeses kolmes osas sisalduvatest määrustest olid seotud haldusreformidega või sätestasid kirikupoliitikat. Vajadus lisaseadusteks tulenes suurest kodifikatsioonide mahust. Codexid ja Digestad muutsid tihtipeale õiguse printsiipe segasemaks, selle asemel et neid selgelt esile tuua. Tihti oli tegemist seaduste ja otsustega, mis olid sätestatud sajandeid varem. Vahetult peale koodeksi teist väljaannet väljastas Justinianus kuni aastani 565[6] hulgaliselt uusi seadusandlikke akte, mida hiljem tunti Novellide nimetuse all.[3] Novellid hakkasid kehtima peale 534. aastat, kui Justinianus kuulutas välja koodeksi teise väljaande.[7] Keiser planeeris väljastada oma seadusandluse uues kodifikatsioonis, kuid see jäigi tegemata. Siiski säilis suur osa Justinianuse novellidest erakollektsioonis koos kahe tema järeltulija (Justinus II ja Tiberius II) määrustega.[3]

Corpus iuris civilis kirjutati ladina keeles, välja arvatud Novellid, mis üldiselt pandi kirja kreeka keeles[8], kuid vähesed novellid olid kirja pandud ladina keeles, sest see oli veel kõrgema bürokraatia keel, samuti kasutusel koolides, kus õpetati õigusteadust, ja mõnel impeeriumi alal.[4]

Näiteks anti Novellides välja korraldus testamendi tegemiseks. Kadunukese sugulased jagati nelja klassi. Esimeses olid kadunukese järeltulijad, teises klassis kadunukese vanemad, tema bioloogilised vennad ja õed ning bioloogiliste vendade ja õdede lapsed. Kolmandasse klassi kuulusid kadunukese poolvennad ja -õed ning nende lapsed. Neljandasse klassi kadunukese teised kaugemad veresugulased. Keegi madalamast klassist ei saanud olla pärijaks enne, kui kõrgemas klassis oli pärijaid. Elusolev abikaasa ei kuulunud ühessegi neist neljast klassist. Tema päris siis, kui polnud ühtegi teist sugulast. Nii kaua, kui oli olemas ükskõik kui kauge sugulane, pidi perekonna vara jääma vereliini. Naine sai peale abikaasa surma enda eest hoolitseda kaasavara abil, mille ta oli abiellumise ajal endaga kaasa toonud ja mis peale mehe surma kuulus jällegi talle. Kui juhtus, et tegu oli naisega, kel polnud abiellumise ajal kaasavara, siis anti talle natuke muud vara, et enda eest hoolt kanda. Justinianuse tekstides pole aga kõik sama klassi liikmed üksteisest täpselt eristatud ning nii mõnedki punktid jäävad vastuoluliseks.[9]

"Julianuse epitoomid"[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopoli õigusteaduse professor Julianus koostas tõenäoliselt aastatel 556–557 [4] enda ladina keelt rääkivatele tudengitele "Julianuse epitoomid". See sisaldas 124 novelli (tegelikult 122, sest kaks tükki olid topelt). "Julianuse epitoomid" olid kreeka keelest ladina keelde tõlgitud novellid. Novellid olid kronoloogilises järjekorras. Need olid kirikutele meelepärased, sest üsna mitu novelli toetasid oma olemuselt kirikuid. Varaseim "Julianuse epitoomide" käsikiri on pärit 7.–8. sajandist ja päris mitu on pärit Karolingide renessansi ajast. Üldiselt leidsid "Julianuse epitoomide" novellid laialdast heakskiitu.[4]

Authenticum[muuda | muuda lähteteksti]

12. sajandil hakkasid "Julianuse epitoomid" kaotama liidripositsiooni novellide laialdasemale ladinakeelsele kogumikule "Authenticumile". "Authenticum" kirjutati 5. sajandi keskpaigas. Tegu on sõnasõnalise tõlkega kreekakeelsetest novellidest. See ilmus Bolognas umbes aastal 1100 ja koosnes 133st novellist, mis on kronoloogilises järjekorras. Glossaatorid hakkasid "Authenticumi" kommentaaridega täiendama.[4]

Kreeka 168 novelli kollektsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige suurem Justinianuse novellide kogu ilmus peamiselt Kreekas aastal 1200 ja see koosnes 168st osast. Need on kirja pandud aastatel 535–565 (Justinianuse valitsemisaja lõpuni) ja samuti esitatud kronoloogilises järjekorras (aastate kaupa) kuni 120. seaduseni.

Teisi kollektsioone[muuda | muuda lähteteksti]

On teada, et Justinianuse novellide kogumike eespool mainitud nimekiri pole lõplik, vaid on veel kogumikke, näiteks "Athanasiuse epitoomid". Umbes 572. aastal tegi Bütsantsi jurist Emesa Athanasius 153st novellist koosneva epitoomi. See oli samuti koostatud õppe esmärgil, kuid on eelnevatest detailsem. "Athanasiuse epitoomid" jagunevad 21ks teemaks, mitte pole kronoloogilises järjestuses. "Athanasiuse epitoomid" aitavad praktilistes küsimustes, aitavad mõista koodekseid ja "Digeste" ning teha seadustest teoreetilisi tähelepanekuid.

Veel üks teadaolev kogumik on "Theodoriuse epitoomid". Theodorius oli samuti Bütsantsi jurist, kes kirjutas kokkuvõtte Kreeka 168 novelli kollektsioonist aastatel 572 (575) – 602. Theodoriuse epitoomid olid koostatud eesmärgiga muuta praktiliselt kasutatavaks Kreeka 168 novelli kollektsioon. See sisaldas iga novelli pealkirja, algust, kokkuvõtet ja subskriptsiooni.[4]

Poolikud ja kadunud tööd[muuda | muuda lähteteksti]

On teadmisi eri novellide fragmentidest, mis on suurelt jaolt kadunud. Neist tuntuim on "Anonüümsed epitoomid", mida on üpris palju tsiteeritud vanades käsikirjades. "Anonüümsed epitoomid" olid üpris sarnased teiste epitoomide, kuid eriti "Julianuse epitoomidega".[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Novell". Eesti Entsüklopeedia.
  2. Humfress, C. Law and Legal Practice in the Age of Justinian // ed. by Michael Maas The Cambridge Companion to the Age of Justinian. — Cambridge University Press, 2005. — С. 161-184. — DOI:10.1017/CCOL0521817463.
  3. 3,0 3,1 3,2 Peter Stein (1999). Roman Law in European History. Cambridge: Cambridge University Press.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 T. G. Kearley. The Creation and Transmission of Justinian’s Novels. Law Library Journal 2010.
  5. Biener F. A. Geschichte der Novellen Justinian's. — Berlin: Dümmler, 1824. — 621 p.
  6. "Justinian I".
  7. Vt. üldiselt, A. Arthur Schiller, Roman Law: Mechanisms of Development, §§ 12-16 at 29-40 (1978) ja Tony Honoré, "Justinian's Codification" in The Oxford Classical Dictionary 803 (Simon Hornblower and Antony Spawforth eds. 3rd rev. ed 2003). Novellide detailse ajaloo tarvis vt.Timothy Kearley, "The Creation and Transmission of Justinian's Novels," saadav siin [1].
  8. "Code of Justinian".
  9. "Inheritance in Roman law".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]