Iulius Paulus Prudentissimus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Iulius Paulus Prudentissimus
Sündinud 2.–3. sajand pKr
Elukutse jurist, preetoriaanide prefekt, Vana-Rooma keisri nõunik

Iulius Paulus Prudentissimus ehk Iulius Paulus (2.–3. sajand pKr) oli Vana-Rooma jurist ja keiser Alexander Severuse valitsemise ajal pretoriaanide prefekt.[1]

Elust[muuda | muuda lähteteksti]

Iulius Pauluse elust on tänapäeval vähe teada. Arvatakse, et ta oli Kreeka juurtega ning pärit ühest vähetuntud Foiniikia linnast või Pataviumist (tänapäevase nimega Padova).[1]

Pauluse õpetaja oli jurist Cervidius Scaevola.[1]

Keiser Septimius Severuse valitsemisajal töötas Paulus maksudekogujana preetori ametis, olles ühtlasi valitseva keisri nõukogu liige ning keisri arhiiviülem.[1][2]

Legendide järgi määras keiser Elagabalus Pauluse 219. aastal pretoriaanide prefektiks, kui keiser abiellus Pauluse arvatava tütre Iulia Cornelia Paulaga. Abielu lahutati 220. aastal ning pärast seda Paulus pagendati. Keiser Alexander Severus kutsus oma valitsemisajal Pauluse tagasi. Seejärel jätkas Paulus tööd nõunikuna.[1]

Kuna Iulius Paulus ja Ulpianus olid mõlemad silmapaistvad keisri nõunikud, arvatakse, et kaks juristi võisid olla omavahel rivaalid.[3]

Lex citationum valis Pauluse 5. sajandil viie olulisema juristi hulka koos Ulpianuse, Gaiuse, Papinianuse ja Modestinusega.

Tänu targale olemusele andis keiser Gordianus III Paulusele aunime Prudentissimus (tõlkes "kõige targem").[1]

Teosei[muuda | muuda lähteteksti]

50 aasta jooksul kirjutas Iulius Paulus üle 300 raamatu (libri), mille hulgas oli 16 raamatut tsiviilõigusest (Ad Sabinum) ning 78 preetori edikti (Ad edictum praetoris). Lisaks nendele teostele kirjutas Paulus märkmeid varasemate kirjanike teostest ja monograafiate põhjal eri teemadest.[1]

Iulius Pauluse tuntuimad teosed on valminud tema karjääri algusaastatel. Pauluse tööde hulgast leiab 26 raamatut „Quaestiones” ehk „Probleemid” ning 23 raamatut „Responsa” ehk „Arvamused”, mis põhinevad eelkõige juristi enda töökogemusel.[1]

Pauluse tuntuse tõttu on talle omistatud ka palju teoseid, mille autor ta tegelikult pole. Näiteks kuulutas keiser Constantinus Suur 3. sajandil kirjutatud teose „Pauli sentiantiae” („Pauluse seisukohad”) Pauluse kirjapanduks.[1]

Iulius Pauluse kirjutised moodustavad 17% keiser Justinianuse koostada lastud tsiviilõiguse kogumiku „Corpus iuris civilis” ühest osast Digesta. Kogumiku koostanud komisjon valis teosesse üle 2000 Pauluse kirjutatud lõigu.[1]

Tema kirjutised on eelkõige akadeemilised ning sarnased doktriinidega. Oma seisukohtade sõnastamisel on Paulus olnud pigem ettevaatlik ning püüdnud tagada oma ideede pidevat arengut. Tema ideed on mõjutanud nii Aristotelese loomuõiguse kui ka stoikute filosoofiat. Pauluse ja Ulpianuse teosed kinnistasid ühiskonnas Rooma õigust.[1]

Iulius Paulus on öelnud: „Non omne quod licet honestum est” (Mis on lubatud, ei ole alati aus (õiglane)). (D.50.17.144)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • A. Giardina. Vana-Rooma inimene. Tallinn: Avita 2004.
  • M. C. Howatson. The Oxford Companion to Classical Literature. Oxford: Oxford University Press 2011.
  • S. Hornblower, T. Spawforth. Who's Who in the Classical World. Oxford: Oxford University Press 2003.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Oxford Reference. Iulius Paulus. – http://www.oxfordreference.com/view/10.1093/oi/authority.20110803100311493 (28.03.2017).
  2. Antiigileksikon II. Tallinn: Valgus 1983.
  3. A. Giardina. Vana-Rooma inimene. Tallinn: Avita 2004. (lk 110).