Conquesi Sainte-Foy kloostrikirik

Sainte-Foy kloostrikirik on 12. sajandil valminud romaani kirik, mis on pühitsetud pühale Fidesele ja asub Conquesis Aveyroni departemangus Prantsusmaal. Pühakoda ja selle juures asuv väike muuseum kuuluvad olulisimate kultuuriajalooga seotud objektide hulka Lõuna-Prantsusmaal. Conques ja kirik asuvad mäenõlval ja keeruka asukoha tõttu pole saanud suureks turismiobjektiks.

1998. aastast alates kuulub kirik UNESCO maailma kultuuripärandi hulka Prantsusmaa Jaakobitee osana^[1].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Sainte-Foy kloostrikirik on oluline punkt Santiago de Compostelasse viival palverännuteel. Kloostrist, mille osa kirik kunagi oli, on säilinud vähesed riismed, kuid kirik on säilinud suuremas osas algsel kujul. Väiksemaid kirikuhooneid oli sellele kohale püstitatud juba alates 7. sajandist, kuid meie ajani säilinud Sainte-Foy ehitust alustati 11. sajandil ja see valmis 12. sajandi lõpuks.

Kirikuruum[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu paljudel romaani kirikutel, kujundab selle interjööri aamvõlviga kesklööv, mida katkestavad rütmiliselt vööndkaared.

Tüübilt kuulub Conquesi Sainte-Foy kirik palverännukirikute hulka nagu mitmed Jaakobiteele püstitatud suured kirikud. Tal on ristikujuline põhiplaan, mida raamib läbi pikihoone ja põikhoone külglöövide kulgev võlvkäik, mis võimaldas suurel palverändurite hulkadel liikuda kiriku lääneosast transepti kabeliteni ja kiriku nelitisest ida poole jäävasse ossa, ümber kooriruumi kulgevat kooriümbriskäiku läbides said nad kabelitepärja kabelites austust avaldada pühakutele ja reliikviatele, eelkõige kuulsale püha Fidese reliikviale, ning transepti kaudu või teise külglöövi kaudu taas kirikust väljuda. Selline põhiplaan aitas vältida rahvahulkade tunglemist ja hoidis ära kloostri korraliste jumalateenistuste häirimise^[2]. Conquesi Sainte-Foy kiriku pikihoone empoorid olid kohandatud palverändurite majutamiseks.^[3]

Vaade kirikule lõunast
Vaade läbi pealöövi itta
Empoorid külglöövide kohal

Portaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku lääneportaali tümpanonil on reljeefid, mis kujutavad Viimset kohtupäeva. Tümpanoni keskel on Kristus mandorla kujulises auhiilguses, parem käsi osutamas taeva suunas ja vasak allapoole äraneetute suunas. Kristusest vasakul on Maarja ja Peetrus võtmetega ning neist vasakul aupaisteta, võib-olla keegi kloostri asutamisega seotud figuur, paremal neli inglit. Otse Kristuse jalgade all on stseen surnute ülestõusmisega ja hingede kaalumisega. Ülejäänud tümpanonipind on jagatud kaheks, vasakut poolt täidavad taevariigi pälvinud õndsate kujutised, nende hulgas Karl Suur ja abt Odolric, all väikese arkaadi keskel on Aabraham, illustreerides kirjakohta Luuka 16:22-31^[4], paremat poolt äraneetud patused neid piinavate kuraditega, all keskel istumas põrguvürst ise. Algselt on reljeefid olnud värvitud, üle kogu tümpanoni leidub detailidel jälgi kunagisest värvkattest.

Õndsad tümpanoni vasakpoolses osas
Neetud tümpanoni parempoolses osas
Eestpalujad
Ülestõusmine ja hingede kaalumine
Püha Fides ja Jumala õnnistav käsi
Aabraham
Arhivoldi detail

Relikviaar[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Fidese täisfiguur-relikviaar pühaku säilmetega oli üks kuulsamaid keskaegses Euroopas. Fides oli 12-aastane tütarlaps, kes pärimuse järgi elas 3. või 4. sajandil kristlasena roomlaste okupeeritud Prantsusmaal, keeldus ohverdamast paganlikele jumalatele, hukati selle pärast ning keda austati märtrina. Pühak oli Lõuna-Prantsusmaal väga kuulus ja tema pärast külastasid palverändurid hulgakaupa väikest raskesti ligipääsetavat Conquesi linna, tuues sinna jõukust.^[5]

Relikviaar on 85 sentimeetrit kõrge, nikerdatud puidust, üleni kaetud kuld- ja kullatud hõbeplekiga ning tema troon, kroon ja rõivad on üleni kaetud vääriskivide ja antiiksete gemmidega. Kuld ja vääriskivid pidid visualiseerima pühaku taevast hiilgust ja pühaku moraalseid omadusi, kusjuures iga kalliskivi kandis mingit voorust tähistades omakorda sümboolset tähendust^[6]. Bernard Angersist kõneleb kujust 1010. aasta paiku oma raamatus "Liber miraculorum"^[7], olles rabatud selle kaunidusest ja muretsedes palverändurite idolaatria pärast - ta kardab, et usklikud kummardavad pigem kaunist kalliskividega ehitud kuju kui pühaku säilmeid selle sees^[8].

Kuju on dateeritud 9. sajandisse^[9], teistel andmetel 10. sajandi lõppu või 11. sajandi algusse. Skulptuuri pea arvatakse olevat hilisantiikne spolia 4. sajandist, last kujutava Rooma staatua pea. Relikviaar asub tänapäeval kiriku varakambris ja kuigi klooster enam ei tegutse, korraldatakse igal aastal oktoobris pühaku päeval protsessioon, mis on olnud katkematu traditsioon keskajast tänapäevani^[10].