Rohekas õõskeel
| Rohekas õõskeel | |
|---|---|
 Roheka õõskeele õis | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Üheidulehelised Monocotyledoneae |
| Selts |
Asparilaadsed Asparagales |
| Sugukond |
Käpalised Orchidaceae |
| Perekond |
Coeloglossum |
| Liik |
Coeloglossum viride |
| Binaarne nimetus | |
|
Coeloglossum viride (L.) Hartm. | |
Rohekas õõskeel (Coeloglossum viride) on käpaliste sugukonda kuuluv taimeliik.
Ta on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse (seisuga 2017).
Välisehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Rohekas õõskeel on väliselt üsna silmapaistmatu orhidee. Õitseva taime pikkus on 10–25 cm.[1]
Punakaspruuni varjundiga väikeseid rohekaid õisi on õõskeele õisikus 5–25[1] ning mesimahla tõttu lõhnavad need putukate jaoks ligimeelitavalt.[2] Huul on teistest õielehtedest tähelepanuväärselt pikem ning sirutub allapoole varre suunas, lihtsustamaks putukate jõudmist õide.[3]
Lehti on maksimaalselt kuus.[1] Õõskeele alumised 2–3 lehte on kuni 8 cm pikkused ning süstja või kitsaselliptilise kujuga, ülemised üksikud lehed on väiksemad ja süstjad. Kandelehed on rohtjad ning tavaliselt õitega ligikaudu sama pikad.[2]
Juuremugul on õõskeelel sõrmjalt lõhestunud.[1]
Liigi nimetus[muuda | muuda lähteteksti]
Liik on eestikeelse nimetuse saanud oma kotja kannuse järgi. Teaduslik nimetus Coeloglossum viride pärineb kreeka keelest, kus koilos tähendab õõnes, glossa – keel ja viride (lad k) – roheline.[2]
Eluiga ja õitsemisaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Roheka õõskeele õitsemisajaks hinnatakse tavaliselt juuni-juuli, kuid viimasel ajal on täisõies isendeid leitud veel ka augustis ja septembris[4], näiteks Pivarootsi (ja samaaegne Keemu) leid 16. septembril 2012.[5]
Üldiselt on õõskeele eluiga 1–2 aastat, kõige kauem on üht taime vaadeldud seitsme aasta vältel. Sarnaselt teiste meie kliimavöötme orhideedega võib esineda täiskasvanud isendil maa-alune puhkeperiood ehk soikeseisund. Kõnealusel liigil saab see kesta vaid ühe aasta, vastasel juhul on taim surnud. Populatsioonis on enamasti korraga puhkamas väike osa isenditest, seega ei teki arvukuse hindamisel olulisi ebatäpsusi.[6]
Kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]
Väikest kasvu rohekas õõskeel ei suuda võistelda teiste taimedega[1] ning seetõttu eelistab kasvada lagedamatel aladel üksiktaimekogumitena[3]. Eestis on peamisteks elupaikadeks püsivalt karjatatavad ranna- või looniidud[1]. Karjatamine reguleerib taimekasvu ning loomad põhjustavad rohukamarasse mikrohäiringuid, mille abil pääsevad seemned pinnasesse, saades idanema hakata. Erinevalt niitmisest hoiab karjatamine ära ka kulukihi tekkimise, mille all idandid ei suuda täiskasvanud taimedeks sirguda.[6] Rannaniitudel võib õõskeelt kohata koos kärbesõie või hariliku käoraamatuga[3].
Üksikuid isendeid on leitud ka kraaviservadelt ja rohtunud pinnaseradadelt. Liik ei ole otseselt tundlik pinnase lubjasisalduse, niiskustaseme ega valgustingimuste suhtes. Siiski arvatakse, et õõskeel vajab lisaks hõredale konkurentsile veel mingisugust seensümbiondiga seotud spetsiaalset tingimust, mida pole siiani avastatud. Mõju võivad avaldada ka muutused tolmeldajaputukate elus.[1]
Levik maailmas[muuda | muuda lähteteksti]
Roheka õõskeele levikuala hõlmab Euroopat, Põhja-Aasiat ja Põhja-Ameerikat, olles siiski haruldane ja kasvukoha suhtes valiv taim. Näiteks on liik arvukas Norras, kuid Taanis puudub.[2] Võimalusel eelistab õõskeel kasvada mägistel aladel (Füller 1972)[6], Aasias on teda kohatud kuni 4000 m kõrgusel merepinnast (Varhamejeva jt 1991)[6]. Viimaste aastakümnete jooksul on olnud kiirelt taandumas eelkõige tasandikel asuvad kasvukohad[6].
Arvukus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Rohekas õõskeel kuulub Eestis kõige kiiremini kaduvate käpaliste hulka. On hinnatud, et 20. sajandi jooksul vähenes populatsioonide arv 32st 10ni. Alates 2008. aastast on kirjeldatud ainult kolme elujõulist populatsiooni: Haavakannu puisniidul Ida-Virumaal, Paope kunagisel karjamaal Hiiumaal ja Keemu rannaniidul Läänemaal.[4] On leitud ka eraldiseisvaid isendeid mujalt Eestist, näiteks 2012. aastal Läänemaalt Pivarootsist[5].
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Lühiealisuse tõttu on rohekas õõskeel esimest korda maapealset osa kasvatades juba õitsemisvõimeline[1]. Vuokko (1987)[2] andmetel tolmeldavad õisi põhiliselt mardikaliste seltsi kuuluvate pehmekoorte (Cantharis) mõned liigid, keda õõskeel meelitab magusa lõhnaga. Õietolmu kantakse edasi pollinaariumidena. Tolmeldajatena on mainitud ka liblikaid, mesilasi ja käguvamplasi.[2]
Metsare (2015) analüüsitud õõskeele seemneproovide järgi oli aastatel 2008–2012 Eesti eri populatsioonides keskmine seemnete arv viljas vahemikus 189–2191, kuid hulk sõltus arvatavasti nii aastast kui ka leiukohast. Mediaaniks kujunes 1904 seemet kupra kohta, mis annab tunnistust väga suurest seemnehulgast taime kohta.[4]
Õõskeele perekond (Coeloglossum) sarnaneb evolutsiooniliselt sõrmkäpa perekonnaga (Dactylorhiza), seetõttu võivad kaks lähestikku kasvavat eri liiki taime moodustada ristandeid[7]. 2009. aasta seisuga polnud hübriide Eestist veel leitud[6].
Ohuallikad[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige olulisem roheka õõskeele taandumise põhjus on kasvukohtade kadumine, peamiselt poollooduslike koosluste majandamise lõpetamine ja selle tagajärjel tekkiv kõrge taimestik[4]. „Roheka õõskeele kaitse tegevuskava”[6] järgi on ohuallikateks veel kasvuala kulustumine, ülekarjatamine, kuivendamine või kuivamine, valed hooldusvõtted, muuhulgas niitmine, ning metssead. Tiheda kulu või niitmise tõttu tekkinud paksu niidukamara alt ei suuda noored taimed idaneda. Peamiselt ohustab kuivamine viljuvaid taimi eriti kuivadel suvedel. Ülekarjatamine ja metssead võivad hävitada väikesed populatsioonid, süües ära kõik elujõulised taimed.
Kaitse Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Rohekas õõskeel võeti riikliku kaitse alla 1983. aastal koos kõigi teiste Eesti seni kaitsmata käpalistega. 1994. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi kaitstavate loodusobjektide seadus paigutas liigi II kategooria kaitstavate käpaliste hulka.[1] I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelus[8] kuulub rohekas õõskeel alates 24. maist 2004 I kaitsekategooria liikide hulka. Eesti punases raamatus[9] kuulub õõskeel kriitilises seisundis liikide hulka.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Kull, T., T. Tuulik. (2002). Kodumaa käpalised. Tallinn: Digimap OÜ. lk 38-39.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Schmeidt, O. (1996). Eestimaa orhideed. Tallinn: Varrak. lk 67-68.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Pikner, T. (2013). Eesti orhideed. Tallinn: Varrak. lk 92.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Metsare, M. (2015). Kuidas elad, rohekas õõskeel (Coeloglossum viride)?. Ööviiul 11/2015. lk 18-20.
- ↑ 5,0 5,1 Kurbel, R. (2014). Pivarootsi õõskeele taasleid. Käoraamat. Orhideeaasta 2013. Koostanud R. Kurbel, T. Hirse. Tallinn: Digimap OÜ. lk 5.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja Keskkonnainstituut (2009). Roheka õõskeele kaitse tegevuskava (kinnitamata). Tartu. lk 6-8.
- ↑ "Flora of Northern Ireland. Coeloglossum viride x Dactylorhiza fuchsii (x Dactyloglossum mixtum) (Asch. & Graebner) Rauschert - Hybhttp://www.habitas.org.uk/flora/species.asp?item=34051rid Common Spotted x Frog Orchid" (inglise).
{{netiviide}}: parameeter|vaadatud=nõuab parameetrit|url=(juhend); puuduv või tühi|url=(juhend); välislink kohas|pealkiri= - ↑ "Eesti Punane Raamat 2008". Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.12.2017. Vaadatud 11.12.2017.
- ↑ "I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. Riigi Teataja I, 18.06.2014, 20". 2008. Vaadatud 11.12.2017.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Rohekas õõskeel andmebaasis eElurikkus
