Carol
|
See artikkel räägib üldmõistest; filmi kohta vaata artiklit Carol (film); Chuck Berry laulu kohta vaata artiklit Carol (Chuck Berry); Patricia Highsmithi romaani kohta vaata artiklit The Price of Salt |
Carol ehk carole [1], ka carola (prantsuskeelne carole tuleb ladinakeelsest sõnast choraula, mis viitab tantsimisele) on keskajal, eelkõige 13.–15. sajandil kasutusel olnud ringtantsulaul, milles refräänina korduvat lõiku (burden) laulsid kõik tantsus osalejad, sellal kui salmiosa laulis solist.[2] Carole 'iks on keskaegsetes tekstides nimetatud ka üksnes keskaegset ring- või reatantsu, mida arvatavsti tantsiti laulu saatel. Tõenäoliselt juba keskajal kinnistus sõna inglise keelde eelkõige religioosse sisuga piduliku rahvapärase laulu tähenduses[1] ja seda on selle hilisemas vormis seostatud eelkõige Inglismaa muusikaga.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
14.–16. sajandi algusest, mida loetakse inglise carol 'i kõrgajaks, pärinevad mõned viisid ja umbes 500 teksti. Enamik neist kõnelevad Maarjast ja Jeesuslapsest, kuid ka pühakutest, kelle püha tähistati pärast jõule; on olemas ka üksikuid kannatusajale ja ülestõusmisele pühendatud tekste ja moraalinõuandeid sisaldavaid carol 'eid. Värsid on teravmeelsed ja riimid leidlikud, tekstid võivad olla makaroonilised, segades inglise ja ladina keele fraase.
15. sajandil säilitas carol Inglismaa muusikas oma rahvapärase religioosse sisu, ent muutus nii tekstilt kui ka muusikalt üheks fikseeritud vormidest prantsuse rondeau, virelai ja ballade 'i kõrval. Burdeni võisid laulda vaheldumisi solistid ja kolmehäälne koor, või võis kahehäälsele salmile järgneda koori lauldud burden. Rütm oli varajasel carol 'il tavaliselt 6/8 taktimõõdus, hilisematel 3/4 taktis, sageli sünkopeeritud osadega. Ülemine hääl oli enamasti keerukate kaunistustega, sellal kui alumine laulis viisi, ja nagu muus 15. sajandi muusikas oli põhirõhk mitte harmoonial, vaid rütmil ja täpsetel kaunistusvormelitel. Üheks näiteks sellisest carol 'ist on nn Agincourti carol "Deo gracias Anglia".
16. sajandi alguse carol, nii nagu see esineb õukonna lauluraamatutes, on kolme- või neljahäälne kaheses rütmis paindlikus polüfoonilises stiilis laul. Autor on sageli nimetatud, sh William Cornyshe, Robert Fayrfax ja John Browne. 16. sajandil žanr hääbub, teada on vaid üksikud, oletatavasti rahvaliku algupäraga kerge loomuga mitmehäälsed laulud väljaõppinud muusikuile esitamiseks, nagu oletatavasti Henry VIII kirjutatud "Green groweth the holly".
18.–19. sajandil elas carol 'ite laulmine Inglismaal üle teatava renessansi, nüüd juba eelkõige traditsioonilise mitmehäälse jõululauluna[3]. Uue carol 'irepertuaari loojad komponeerisid need laulud sageli omalaadses keskaega imiteerivas helikeeles, näiteks 16. sajandi branle 'i-viisile kirjutatud George Ratcliffe Woodwardi "Ding Dong Merrily on High" või William Morrise "Masters in this Hall"[1].