Makaroonilisus

Vasegravüür, mis kujutab Doctor Schnabelit [sks 'doktor Nokk'], katkuarsti 17. sajandi Roomas. Kahel pool katkuarsti figuuri on kirjas satiiriline makaroonilises keeles, ladina ja saksa keelt segav luuletus (algusread "Vos Creditis, als eine Fabel, / quod scribitur vom Doctor Schnabel"). kirjastaja Paul Fürst, u 1656

Makaroonilisus ehk makarooniline keel, ka makaronistiil on mõiste, mis kirjeldab eri keelte segamini kasutamist tekstis. Makaroonilisus võib tähendada kakskeelseid sõnamänge või nalju, milles eri keelte sõnu kasutatakse samas kontekstis ja teksti sisu mõistmiseks tuleb kasutada koodivahetust. Makarooniline ladina keel on kõnepruuk, mille rahvakeelsed sõnad on varustatud ladina lõppudega või sisaldab ladinakeelne tekst pastišina rahvakeelseid sõnu (vt ka köögiladina keel).

Sõna pärineb uusaja ladina keele sõnast macaronicus, tuletatud u 17. sajandi algul itaalia sõnast maccarone, mis tähendab klimpi või pelmeeni, tollal robustset talupojatoitu. Sõna võib olla pejoratiivse tähendusega ja tähistada olukorda, kui keelte segamise eesmärgiks tekstis on huumor või satiir, kuid mõnikord kasutatakse seda ka tõsisema segakeelse kirjanduse puhul.

Makaroonilisust eesti kirjanduses on uurinud Maie Kalda (artiklid "Jacob Johann Malm ja makarooniline luule", "Krossi keeleloomest").

Näiteid

Kadakasakslasi on iseloomustatud makaroonilise kõnepruugiga, kus kasutatakse segamini eesti ja saksa sõnatüvesid ning eesti grammatikat.

[Madam Muru:] "Las suvi tuleb, siis laps tuleb Tantet besuchima. Kui Erdbeerid reifivad – siis läheme aeda ja naschime." (August Kitzberg, "Veli Henn". "Külajutud III". 1915, lk 24)

Ladinakeelsete, aga ka saksa- ja prantsuskeelsete sõnadega pikitud eesti keelt kohtab sageli üliõpilaslauludes, näiteks:

Kuid siiski joovad filii,

sest bene on krambambuli" (saksa üliõpilaslaul, tlk J. Uluots)

Gaudeamus! Rõõmustada alati!

Tantsujoovastuses olla koiduni!

Õnn on olla hetkes, õnn on olla noor,

mater nostra alma est ülikool! ("Üks väike rõõmulauluke", tekst L. Erilt)

[...]

Alati on praegu, alati on siin,

vita nostra brevis est, c'est la vie! ("Üks väike rõõmulauluke", tekst L. Erilt)