Carlo Emanuele III
Carlo Emanuele III (27. aprill 1701 Torino – 20. veebruar 1773 Torino) oli Savoia hertsog ja Sardiinia kuningas aastail 1730–1773.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Carlo Emanuele sündis Torinos Savoia hertsogi ja hilisema Sardiinia kuninga Vittorio Amedeo II ja tema esimese abikaasa Orléansi Anne Marie pojana.
Vittorio Amedeo II loobus 1730. aastal Carlo Emanuele kasuks. 1731. aastal naasis ta troonile ja süüdistas oma poega ebakompetentsuses. Carlo Emanuele lasi oma isa vangistada ning hoidis teda Rivoli kindluses, kus viimane ka peagi suri.
Poola pärilussõjas toetas Carlo Emmnuele III koos Prantsusmaaga Stanisław Leszczyńskit. 1733. aastal vallutas ta Milano ja Lombardia. Prantsusmaa üritas liitu kutsuda ka Hispaania kuningat Felipe V-t, kuid viimane nõudis vastutasuks omale Milanot ja Mantovat. Carlo Emanuele, kes ründas oma vägede eesotsas Mantovat, ei soovinud, et Hispaania taastaks Itaalias oma ülemvõimu. Carlo Emanuele pidurdas seejärel oma vägede edasiliikumist, kuna teadis, et Mantova vallutamise puhul tuleks see kohe Hispaaniale üle anda.
Kui Austria ja Prantsusmaa sõlmisid rahu, oli Carlo Emanuele sunnitud oma vägedega Lombardiast lahkuma. Talle anti mõned maa-alad, muuhulgas Langhe, Tortona ja Novara.
Austria pärilussõjas osales ta Austria poolel ning nii rahaliselt kui ka oma mereväega toetas teda Suurbritannia. Algul saavutas ta sõjas küll mõne väljapaistva võidu, kuid pärast Napoli kuningriigi vallutamiskatset tungisid Savoiasse Prantsuse ja Hispaania ühendväed. 1744. aastal juhtis ta isiklikult Cuneo kaitsmist. Järgmisel aastal langesid vaenlase kätte tähtsa Alessandria, Asti ja Casale kindlused.
1746. aastal sai ta Austriast lisavägesid ning vallutas tagasi Alessandria ja Asti. Järgmisel aastal toimunud Assietta lahingus saavutasid Sardiinia väed prantslaste üle kaaluka võidu, ning peatselt liikus sõjatander põhja poole.
Aacheni kongressil paistis ta silma osava läbirääkijana ning talle tagastati Savoia ja Nice ning anti veel lisaks Vigevano ning veel mõned alad Po madalikul.
Seitsmeaastasest sõjast keeldus ta osa võtmast ning tegeles selle asemel riigi siseasjadega. Ta asutas Sassari ja Cagliari ülikooli.
Carlo Emanuele III suri 1773. aastal Torinos ning maeti Superga basiilikasse.
Perekond[muuda | muuda lähteteksti]
Carlo Emanuele III abiellus kokku kolm korda.
Kõigepealt abiellus Baieri printsessi Anna Christine Louisega (1704–1723). Abielust sündis:
- Vittorio Amedeo (1723–1725)
Seejärel abiellus ta Hessen-Rotenburg-Rheinfelsi printsessi Polyxena Christinaga (1706–1735). Abielust sündisid:
- Vittorio Amedeo III (1726–1796), Sardiinia kuningas
- Eleonora Maria Teresa (1728–1781)
- Maria Luisa Gabriella (1729–1767), nunn
- Maria Felicita (1730–1801)
- Emanuele Filiberto (1731–1735), Aosta hertsog
- Carlo Francesco Romualdo (1733), Chablais' hertsog
Tema kolmandaks abikaasaks sai Lorraine printsess Elisabeth Teresa. Abielust sündisid:
- Carlo Francesco Maria Augusto (1738–1745), Aosta hertsog
- Maria Vittoria Margherita (1740–1742)
- Benedetto Maria Maurizio (1741–1808), Chablais' hertsog ja Ivrea markii
Sugupuu[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Carlo Emanuele III |
- Lühike elulugu ja mõned pildid (inglise k.)
- Sardiinia kuningate ja Savoia hertsogite sugupuu (inglise k.)
| Eelnev Vittorio Amedeo II |
Savoia hertsog 1730–1773 |
Järgnev Vittorio Amedeo III |
| Eelnev Vittorio Amedeo II |
Sardiinia kuningas 1730–1773 |
Järgnev Vittorio Amedeo III |