Cao Cao

Allikas: Vikipeedia
Cao Cao Portrait ROTK.jpg

Cao Cao (hiina 曹操; pinyinis Cáo Cāo; 15515. märts 220 Luoyangis) oli Vana-Hiina väejuht, poliitik ja luuletaja, Hani dünastia eelviimane peaminister.

Tema isa oli eunuhh Cao Tengi kasupoeg Cao Song.

Cao Cao sai tuntuks Kollaste Turbanite ülestõusu mahasurujana.

Pärast keiser Lingi surma 189. aasta suvel tekkinud võimuvõitluses liitus Cao Cao kindralist usurpaatori Dong Zhuo vastase koalitsiooniga. Dong Zhuo oli sunnitud põgenema Chang'ani, kus sõjapealik Lü Bu ta 192. aastal tappis. 198 saavutas Cao Cao võidu Lü Bu üle, 200. aastal aga Guandu lahingus väejuht Yuan Shao ülekaalukate vägede üle. 208. aastal lasi ta hukata oma rivaali, väejuht Kong Rongi.

Cao Cao oli hinnatud luuletaja ning sõjapäevikute ja võitluskunstide alaste kirjutiste autor. Tema redaktsioonis on tänapäevani säilinud Sunzi "Sõja seadused".

Cao Caod kujutatakse sageli julma ja halastamatu türannina, kuid samas peetakse teda ka osavaks valitsejaks ja geniaalseks väejuhiks.

Talle anti postuumselt aunimetus Wei keiser Wu (魏武帝, Wèi Wǔdì). Tema poeg Cao Pi sai esimeseks Wei riigi keisriks.

Detsembris 2009 leiti Anyangi lähedalt Henani provintsist Cao Cao haud.[1]

Cao Cao on romaani "Kolmevalitsus" üks kesksetest tegelastest. Cao Cao on ka Hiina ooperi üks tegelaskujusid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]