Boriss Nemtsov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Boriss Nemtsov (2003)
Küünlad ja lilled Boriss Nemtsovi mälestuseks Vene Saatkonna ees Tallinnas Pikk tänav 19
Foto: Ave Maria Mõistlik, 28. veebruar 2015

Boriss Jefimovitš Nemtsov (vene keeles Борис Ефимович Немцов; 9. oktoober 1959 Sotši27. veebruar 2015 Moskva) oli Venemaa poliitik.

Lõpetas 1981. aastal Gorki Ülikooli raadiofüüsika teaduskonna ja töötas seejärel uurimisinstituutides. Kaitses 1985 kandidaadiväitekirja "Когерентные эффекты взаимодействия движущихся источников с излучением". Uurimusi plasmafüüsika, akustika ja hüdrodünaamika alal.

Võitles Tšornobõli katastroofi järel edukalt tuumajaama rajamise vastu Gorki oblastisse.

1990. aastal valiti Vene NFSV Ülemnõukokku, kus tegeles põllumajandusreformi ja väliskaubanduse liberaliseerimise küsimustega.

1991. aasta augustiputši päevil kutsus Nižni Novgorodi oblasti tankiüksusi mitte asuma putšistide poolele vastasseisus Boriss Jeltsiniga. Sama aasta lõpul nimetas Jeltsin ta presidendi eriesindajaks oblastis, hiljem kuberneriks.

Nemtsov kogus kuulsust eduka reformijana, eriti põllumajanduse privatiseerimise vallas.

1995. aastal kinnitati Nemtsov otsevalimistel kuberneriametisse tagasi.

Nemtsov oli olnud Jeltsini suhtes kriitiline Tšetšeenia sõja vallapäästmise pärast, ometi kinnitas Jeltsin ta 1997. aastal Venemaa asepeaministriks. Nemtsovist sai Anatoli Tšubaisi liitlane, kuid ta sattus vastuollu oligarhide ärihuvidega. Nemtsov püsis asepeaministri ametis 1998. aasta augustis valla pääsenud majanduskriisini ja astus ametist tagasi seoses Viktor Tšernomõrdini nimetamisega peaministriks.

1999. aastal kandideeris Paremjõudude Liidu (SPS) nimekirja esiotsas Riigiduumasse. Valiti Riigiduuma aseesimeheks, Paremjõudude Liidu Riigiduuma fraktsiooni juhiks ning partei kaasesimeheks.

2001. aastal valiti Nemtsov Paremjõudude Liidu esimeheks.

2003. aasta Riigiduuma valimistel oli Nemtsov partei esinumber, kuid SPS ei ületanud 5-protsendilist valimiskünnist ja Nemtsov taandus partei juhatusest.

Aastatel 2004–2005 tegutses Nemtsov Neftjanoi kontserni nõukogu esimehena, kuid pärast prokuratuuri süüdistusi rahapesus lahkus ta sellelt ametikohalt, oletades, et ärile on kahju toonud tema poliitikutaust.

14. veebruaril 2005 nimetas Ukraina president Viktor Juštšenko Nemtsovi oma nõunikuks [1]. Ta lahkus nõuniku kohalt järgmisel aastal.

2008. aasta veebruaris peatas kuuluvuse Paremjõudude Liitu. Oli samal aastal asutatud opositsioonilise liikumise Solidaarsus üks algatajaid.

2009. aastal kandideeris Nemtsov Sotši linnapeaks, jäi valimistel teiseks, kogudes ametlikel andmetel 14% häältest. Nemtsovi hinnangul olid valimised ebaõiglased, talle ei võimaldatud ajakirjanduslikku kajastust ning võitnud kandidaat Anatoli Pahhomov kuritarvitas administratiivseid ressursse.

2011. aasta jaanuaris mõisteti Nemtsov vana-aastaõhtul meeleavaldusel osalemise eest 15 päevaks arestimajja, Nemtsovi süüdistati miilitsa käskude eiramises.

2012. aasta Venemaa presidendivalimiste eel 2011. aasta mais esitasid Mihhail Kasjanov ja Boriss Nemtsov taotluse uue poliitilise liikumise PARNAS (ПАРНАС – Партия народной свободы) registreerimiseks, kuid Venemaa Justiitsministeerium keeldus erakonna registreerimisest.

Boriss Nemtsov lasti maha 27. veebruari õhtul 2015 Moskva Kremli lähedal Bolšoi Moskvoretski sillal, kus talle tulistati neli kuuli selga.[2][3][4][5][6][7][8]

Boriss Nemtsov maeti 3. märtsil 2015 Trojekurovo kalmistule[9].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Boriss Nemtsov oli abielus. Tal on neli last kolme naisterahvaga.[viide?]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]