Boriss Štšepotjev

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Boriss Štšepotjev (vene kirillitsas Борис Александрович Щепотьев; saksapäraselt Boris Schtschepotjew; 27. aprill/9. mai 1893 Narva, Jamburgi maakond, Peterburi kubermang – pärast 1962, arvatavasti Vene NFSV) oli sõjaväelane Venemaal (mitšman) ja Eestis (kaptenmajor).

Ta lõpetas 1912. aastal Narva Linna poeglastegümnaasiumi.

Ta astus 1912. aastal kadetina Venemaa Mereväe Korpuse nooremasse spetsialistide klassi. Lõpetas korpuse 1914, ülendati mitšmaniks 6. novembril 1914. Astus 1915 Bakuu Merelennukooli, lõpetas selle 1916. aastal. Teenis Esimese maailmasõja ajal mereväelendurina ka Tallinna mereväebaasis.

Septembris 1919 lendas punaste juurest üle ja astus Loodearmee teenistusse.

Eesti Vabariigi teenistuses[muuda | muuda lähteteksti]

Ta astus 14. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi teenistusse ja määrati lennuväkke. Aastatel 1924–1927 teenis ta Lennuväerügemendis.

Ta viidi 1927. aastal üle Kindralstaapi ning teenis edaspidi sealses topo-hüdrograafia osakonnas hüdrograafi ja kartograafina.

Nõukogude võimu ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Ta arreteeriti 26. juunil 1941 ning ENSV Ülemkohtu otsusega 17. septembrist 1941 mõisteti talle Vene NFSV KrK §58-13 järgi 10 aastat vabadusekaotust.[1]

Vabanes Nõroblag koonduslaagrist 12. septembril 1951, jäi edasi asumisele Nõrobi. Hiljem jäi sinna ka elama, pärast 1962. aastat puuduvad temast teated.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1916, 19. oktoober Püha Vladimiri ordeni 4. järk mõõkade ja lindiga
  • 1922, 6. oktoober Poola lenduri kutsemärk (autasu kandmise loa andmine)
  • 1922, 20. november Eesti sõjaväelenduri kutsemärk (autasu kandmise loa andmine)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema esimene abikaasa oli Anna Spies (aastatel 1919–1928 Anna Štšepotjeva), neil oli poeg Igor Štšepotjev (sündinud 1922). Tema teine abikaasa oli ajakirjanik ja tõlk Jelena (Helene) Štšepotjeva (sündinud 1901; kuni 1920 Jelena Jaron; kuni 1929 Jelena (Helene) Hennings) ja äi oli sõjaväeinsener ja arhitekt Aleksandr Jaron.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis 1940-1988". Köide 2. Koostaja Leo Õispuu. Tallinn 1998. Lk 497

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]