Boris Engelhardt
|
See artikkel on 1877–1962 elanud Venemaa sõjaväelasest; 1889–1941 elanud Venemaa sõjaväelase kohta vaata Boris Engelhardt (sõjaväelane, 1889–1941) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2010) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Boris(s) Engelhardt (vene keeles Борис Александрович Энгельгардт; 1877 Smolenski kubermang, Venemaa keisririik – 1962 Riia) oli Venemaa Keisririigi sõjaväelane (polkovnik), Engelhardtide suguvõsa Venemaa Smolenski harust.
Noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Engelhardt lõpetas 1896. aastal Paažikorpuse ja seejärel teenis Venemaa keisri ihukaitsekaardiväe Ulaanipolgus. 1903. aastal lõpetas Nikolai Kindralstaabi Akadeemia.
Teenis 2. Nertšinski polgu eskadroniülemana, osales Vene-Jaapani sõjas, oli 1. Mandžuuria armee kindralkortermeistri vanemadjutant. 1906. aastal lõpetas Ohvitseride Ratsaväekooli üheaastased kursused. 1907. aasta jaanuarist 8. jalaväediviisi staabi vanemadjutant, 1908. aastal läks ta tervislikel põhjustel erru.
Venemaa keisririigi Riigiduumas[muuda | muuda lähteteksti]
1912. aastast oli Engelhardt IV Riigiduuma saadik.[1]
I maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]
I maailmasõjast võttis ta osa Semjonovi kaardiväepolgu koosseisus, sõja käigus 1916. aastal autasustati Georgi ordeni 4. järguga.[2]
Revolutsioonikeerises[muuda | muuda lähteteksti]
Engelhardt oli 1917. aasta veebruarirevolutsiooni aktiivne toetaja ja Riigiduuma Ajutise Komitee Sõjalise Komisjoni juhataja (tsentristide fraktsiooni esindajana), tegeles keisrivõimu vastaste väeosade organiseerimisega ja oli esimene revolutsiooniline Petrogradi komandant. Tema käsul vahistati 28. veebruari vkj/13. aprillil 1917 Petrogradis Znamenskaja tänav 41 majas asunud Peterburi sõjaväeringkonna Vastuluurejaoskonna töötajad, koos selle ülema sandarmipolkovnik Vladimir Jakuboviga (1868-), millega kaasnes ka kogu vastuluurejaoskonna hoone ning materjalide rüüstamine ja hävitamine. Vahistati ka kindral Pavel Kurlov, Petrogradi ja Laadoga metropoliit Pitirim, Vene Rahva Liidu esimees Aleksandr Dubrovin, Riiginõukogu liige Vladimir Trepov ning kõik Peterburi kubermangu Sandarmivalitsuse ohvitserid. Sandarmivalitsuse ülem kindralleitnant Ivan Volkov tapeti korralageduse käigus lasuga kuklasse ning Sandarmikorpuse Petrogradi Sandarmivalitsus koos seal asunud materjalidega põletati.
Alates 4. aprillist 1917 tegutses kindral Aleksei Polivanovi juhitavas Sõjalises Komisjonis ja oli ka Petrogradi linna, Balti mere laevastiku ja Piirivalvekorpuse ohvitseride nõukogu täitevkomitee liige.
1918. aasta suvel põgenes ta bolševike poolt valitsetavast Petrogradist pärast komissar Moissei Uritski tapmist alanud punast terrorit.
Venemaa kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]
Novembrist 1918 viibis Engelhardt Ukrainas, sügisest 1918 oli Kiievis asuva Vabatahtlike Armee poliitilise osakonna juhataja, detsembrist 1918 asus Odessas. 18. märtsist 1919 oli ta Lõuna-Venemaa Relvajõudude Ülemjuhataja juures asuva Erinõupidamise (Особое Совещание при Главнокомандующем ВСЮР) propagandaosakonna (ОСВАГ) juhataja asetäitja. 1919. aasta suvest oli ta Edelapiirkonna vägede staabis (Odessas) propagandaosakonnas ja detsembrist 1919 propagandaosakonna juhataja. Pärast lahingute lõppu Venemaa kodusõjas evakueerus ta koos valgekaartlaste vägedega Novosrossiiskist.
Emigratsioon ja surm[muuda | muuda lähteteksti]
Enne emigreerumist läks Engelhardt märtsis 1920 erru. Esialgu seadis ta end sisse Prantsusmaal, kus töötas taksojuhina. Mõne aja möödudes kolis Riiga. Töötas Riia hipodroomil treenerina. Pärast Balti riikide annekteerimist 1940. aastal saatsid NSV Liidu võimud ta 1940. aastal administratiivkorras asumisele Horezmi oblastisse. 1946. aastal pöördus ta tagasi Riiga, hiljem hakkas ta kirjutama memuaare.
Ta suri 1962. aastal Riias.