Bohri aatomiteooria

Allikas: Vikipeedia

Bohri aatomiteooria on üheelektroniste aatomite poolklassikaline mudel. Selle teooria aluseks on järgmised postulaadid:

  1. Elektron liigub tuuma kulonilises väljas ringjoonelistel orbiitidel klassikaliste liikumisvõrrandite järgi.
  2. Võimalikud on vaid sellised orbiidid, kus elektroni orbitaalne impulsimoment on Plancki nurkkonstandi täisarvkordne: , n = 1,2,3,...
  3. Vastupidi klassikalise elektromagnetteooria ennustusele lubatud orbiitidel elektron ei kiirga elektromagnetlaineid, kuigi liigub kiirendusega.
  4. Siirdudes orbiidilt energiaga orbiidile energiaga kiirgab (või neelab) elektron elektromagnetlaineid sagedusega .

Nende postulaatide alusel teostatav arvutus annab elektroni võimalikud energiad:

eV,

kus Z on tuumalaeng, on vaakumi dielektriline läbitavus ja e on elektroni laeng.

Selle aatomimudeli pakkus välja Niels Bohr 1913. aastal. Et tegemist oli veidi varem esitatud Ernest Rutherfordi aatomimudeli täiendusega, siis nimetatakse seda mõnikord ka Bohri-Rutherfordi aatomimudeliks.

Bohri mudel kirjeldas vesiniku (ühe elektroniga aatomi) ehitust piisavalt täpselt, selgitades tema spektrijoonte olemust. Siiski ei suudetud Bohri mudelit üldistada mitmeelektronilistele aatomitele. Bohri mudel ei seleta spektrijoonte peen- ja ülipeenstruktuuri, Zeemani efekti ega spektrijoonte intensiivsusi.