Plancki konstant

Allikas: Vikipeedia

Plancki konstant (tähis h) on füüsikaline konstant kvantmehaanikas, mis iseloomustab kvantide suurust. Konstant on oma nime saanud Max Plancki järgi, kes oli üks kvantmehaanika loojatest.

Plancki konstant avastati esmalt kui võrdetegur footoni (ehk valguskvandi) energia ja sellele vastava elektromagnetlaine sageduse vahel:

E = h f, \,

kus E tähistab footoni energiat, h Plancki konstanti ja f valguskvandi sagedust. Louis de Broglie laiendas selle käsitluse kõikidele osakestele.

Kvantmehaanika arvutustes ilmub Plancki konstant väga tihti läbijagatuna 2π-ga, mistõttu on tähistuse lühendamiseks kasutusele võetud Plancki nurkkonstant ehk taandatud Plancki konstant:

 \hbar = \frac{h}{2 \pi}.

Väärtus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Plancki konstandi dimensioon on energia korrutatud ajaga, mis on ühtlasi mõju dimensiooniks. SI-ühikutes väljendatakse Plancki konstanti džaul-sekundites (J·s). Plancki konstandi dimensiooni võib kirjeldada ka kujul impulss korda kaugus (N·m·s), mis on ühtlasi impulsimomendi dimensiooniks.

Plancki konstandi väärtus on:[1]

h = 6,626\ 068\ 96(33)\times 10^{-34}\ \mbox{J s} = 4,135\ 667\ 33(10)\times 10^{-15}\ \mbox{eV s}.

Taandatud Planck konstandi väärtus on:

\hbar = {{h}\over{2\pi}} = 1,054\ 571\ 628(53)\times 10^{-34}\ \mbox{J s} = 6,582\ 118\ 99(16)\times 10^{-16}\ \mbox{eV s}.

Sulgudes numbrid väljendavad mõõtemääramatust. Siin on esitatud nende konstantide 2006. aastal CODATA poolt soovitatud väärtused koos mõõtemääramatustega.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]