Biafra

Allikas: Vikipeedia

Biafra Vabariik


1967–1970
Lipp
Vapp
Roheline: Biafra vabariik
Heleroheline: Benini vabariik, Biafra marionettriik
Valitsusvorm Vabariik
Pealinn Enugu
Pindala 76 364 km²
Rahvaarv 13 500 000 (1967)
Riigikeeled Inglise
Peamised keeled Ibo
Rahaühik Biafra nael (NGN)
Deviis "Rahu, ühtsus ja vabadus."
Hümn Land of the rising sun
Eelnev Järgnev
Nigeeria Liitvabariik Nigeeria Liitvabariik

Biafra vabariik oli Nigeeriast lahku löönud riik, mis eksisteeris 30. maist 1967 jaanuarini 1970. Elanikud olid peamiselt ibod, kes juhtisid lahkulöömist majanduslike, etniliste, kultuuriliste ja religioossete pingete tõttu, mida esines tihti Nigeeria rahvaste vahel.

Lahkulöömise suureks ajendiks oli ka Nigeeria kodusõda, mida tuntakse ka Biafra sõja nime all. Biafrat tunnustasid Gabon, Haiti, Elevandiluurannik, Tansaania ja Sambia. Riigid, mis ei tunnustanud küll Biafrat ametlikult, kuid andsid siiski mitut laadi abi ja toetust, olid Iisrael, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Norra, Rodeesia, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Vatikan. Biafra sai abi ka nii Euroopas kui ka Ameerikas tegutsevatelt sõltumatutelt kristlikelt organisatsioonidelt.

Pärast kahe ja poole aasta pikkust sõda, mille käigus hukkus üle kolme miljoni Biafra tsiviilisiku relvakokkupõrgetes ja nälja tõttu, mille põhjustas Nigeeria valitsuse täielik blokaad, olid Biafra võimud sunnitud alla andma, kasutades motot "pole võitjaid ega kaotajaid". Nigeeria sõjaväeline valitsus (FMG) võitis sõja ja Biafra liideti uuesti Nigeeriaga.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lahkulöömine[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastal iseseisvus Nigeeria Suurbritannia alt. Nagu paljude teiste uute Aafrika riikide puhul, ei ühtinud eurooplaste tõmmatud piirid kohalike rahvaste tegelike territooriumite piiridega. Näiteks Sudaani põhjaosa elanikud olid peamiselt moslemid, lõunaosas oli valitsev usk kristlus. Nigeeria peamine sissetulekuallika, nafta, puuralad olid ainult riigi lõunaosas.

Pärast iseseisvust jagunes Nigeeria rahvaste vahel järgmiselt – hausad ja fulbed elasid riigi põhjaosas, jorubad edelaosas, ibod ja ijavid kaguosas.

Jaanuaris aastal 1966 toimus sõjaväeline riigipööre, mille käigus tapeti 30 poliitilist liidrit, kelle seas olid ka peaminister Sir Abubakar Tafawa Balewa ja Põhja-Nigeeria peaminister Sir Ahmadu Bello. Riigipöördes süüdistati ibosid, sest president Nnamdi Azikiwe ja lõunaosa president, kes mõlemad olid ibo rahvusest, jäeti ellu. Riigipööret juhtinud Kaduna Nzeogu oli samuti igbo rahvusest.

Juulis 1966 toimus vastupööre, mille korraldasid riigi põhjaosade sõjaväelased ja ametnikud. Moslemitest ametnikud nimetasid Föderaalse militaarvalitsuse (FMG) juhiks kindral Yakubu Gowoni, kes oli pärit Nigeeria keskosast. Kaks järjestikust riigipööret süvendasid veelgi Nigeeria rahvaste vahelisi pingeid. Septembris 1966 tapeti põhjaosas umbes 30 000 ibot, vastutasuks tapeti põhjanigeerlasi Ida-Nigeeria linnades.

Biafra oli territooriumina eksisteerinud juba ammu enne Nigeeri vabariigi teket ja iseseisvumist. Chukwuemeka Odumegwu Ojukwu tegi ettepaneku moodustada Nigeeria konföderatsioon, mis oleks erinevaid rahvaid lõdvemalt sidunud ning neile suurema iseseisvuse taganud.

Jaanuaris 1967 kohtusid piirkondade sõjalised juhid ja politseijuhis Aburi linnas, Ghanas; kohtumisel otsustati keskvõimu nõrgendada ning piirkondadele suuremat iseseisvust pakkuda. Põhjanigeerlased polnud leppega algul nõus, kuid kui Lääne-Nigeeria juht Obafemi Awolowo hoiatas, et juhul kui Ida-Nigeeria peaks lahku lööma, teevad nad sama, nõustusid ka Põhja-Nigeeria juhid leppega.

Hoolimata leppest, ei suutnud idanigeerlased keskvalitsusega ühele keelele jõuda ning 26. mail hääletas Ida-Nigeeria Nigeeriast lahkulöömise kasuks. Neli päeva hiljem kuulutas Chukwuemeka Odumegwu Ojukwu, endine kaguosa kuberner, välja Biafra vabariigi, viidates idanigeerlastele, kes tapeti riigipöördejärgsetes rahutustes. Konfliktile lisasid olulisust idaosa suured naftavarud, mis olid Nigeeria suurim sissetulekuallikas. Idaosa oli sõjas selgelt nõrgem pool, vähem oli nii sõdureid kui ka varustust. Neid aitas sõjas asjaolu, et nad said sõdida oma kodumaal, ning suurema osa lõunanigeerlaste toetus.

Sõda[muuda | muuda lähteteksti]

FMG lasi 6. juulil 1967 käiku "politseilised meetmed", et taasliita Biafra Nigeeriaga. FMG jõupingutused läksid aga vähemalt algul vett vedama; biafralased alustasid vasturünnakut ning okupeerisid augustis 1967 mitu Nigeeria provintsi. Sama aasta oktoobriks oli FMG need maa-alad tagasi vallutanud. Septembris 1968 plaanis Nigeeria keskvalitsuse armee "viimast rünnakut". Algul suutsid Biafra sõdurid rünnaku peatada, kuid lõpuks õnnestus nigeerlastel biafralaste ägedast vastupanust hoolimata kaitseliinidest läbi murda.

Sõja ajal oli kogu Biafras puudus nii toidust kui ka ravimitest. Seda põhjustas peamiselt Nigeeria valitsuse otsus kehtestada Biafrale täielik blokaad.

Anthony Enahoro märkis: "on erinevaid viise sõdimiseks. Sa võid oma vaenlast allaandmiseni näljutada või tappa ta lahinguväljal". Obafemi Awolowo kommenteeris blokaadi järgmiselt: "Sõjas on kõik lubatud ning näljutamine on üks relvadest. Ma ei näe põhjust oma vaenlase toitmiseks, et ta tugevamini võitleks".

Mitmed heategevusorganisatsioonid korraldasid Biafrasse lende, toimetades kohalikele toitu ja ravimeid, hiljem andes võimaluse pagulastele riigist põgenemiseks. 30. juunil 1969 keelustas Nigeeria valitsus kõik Punase Risti lennud Biafrasse; kaks nädalat hiljem kitsendasid nad selle keelu vaid toidule, ravimeid lubati anda. Oktoobris 1969 pöördus Ojukwu ÜRO poole palvega aidata relvarahu sõlmida.

Föderaalne valitsus kutsus Biafrat üles alla andma. Detsembris suutis FMG Biafra tänu kolonel Olusegun Obasanjole (rahvasuus "must skorpion") ja hiljem Benjamin Adekunlele kaheks osaks lõigata. Ojukwu põgenes Elevandiluurannikule ja jättis Philip Effiongi valitsusjuhi kohustusi täitma. 12. jaanuaril palus Effiong relvarahu sõlmimist. Selleks ajaks oli sõja ja nälja käigus kokku hukkunud üle miljoni inimese. Biafra taasliideti Nigeeriaga 15. jaanuaril 1970.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Biafra pindala oli üle 77 310 km², maapiir oli Nigeeriaga põhjas ja läänes ning Kameruniga idas. Lõunas oli Guinea laht.

Riigi kirdeosas asusid Benue mäed, mis märkisid piiri Kameruniga. Kolm peamist jõge, mis voolavad Biafrast Guinea lahte, on Imo jõgi, Crossi jõgi ja Nigeri jõgi.

Tänapäeval on kunagise Biafra aladel Cross Riveri, Ebonyi, Enugu, Anambra, Imo, Bayelsa, Riversi, Abia, Delta ja Akwa Ibomi osariik.

Hümn[muuda | muuda lähteteksti]

Biafra hümni viisina kasutati Jean Sibeliuse "Finlandiat".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]