Beresheet

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Habima väljakul päev enne maanduri kosmosesse laskmist presenteeritud Beresheeti mudel

Beresheet (heebrea keeles 'loomine') oli mehitamata kosmosemaandur, mille eesmärk oli maanduda Kuul.

Maandumise õnnestumisel oleks Iisraelist saanud neljas riik maailmas, millel on õnnestunud nn "pehme maandumine" Kuul.[1] Beresheet on ühtlasi esimene Kuu-maandur, mis ei ole täies mahus riiklikult rahastatud. [1] Sondi kogumaksumus oli hinnanguliselt 95 miljonit eurot. [2]

Missiooni plaan ja ajakava[muuda | muuda lähteteksti]

Beresheeti maanduri projekt kasvas välja 2011. aastal Iisraeli mittetulundusühingu SpaceIL Google Lunar X võistlusele esitatud kavandist. Kuna Google lõpuks võistluse võitjat välja ei kuulutanudki[3], otsustas ettevõte projektiga eratoetajate toel edasi liikuda. Teiste seas on projekti toetanud USA kasiinomagnaat Sheldon Adelson, Iisraeli miljardär Morris Kahn ja teised eratoetajad.[4]

Maanduri ehitustööd algasid 2013. aastal.[5] Ettevõte sõlmis SpaceX-iga 2015. aasta oktoobris lepingu, millega lunastati maandurile koht Kuule suunduval raketil.

Lõplikult sai sond valmis 2018. aasta detsembris, kui maandurile lisati viimane osa – kolmest digitaalsalvestist koosnev ajakapsel, mis sisaldab infot missiooni, selle eesmärkide ja Iisraeli riigi kohta.[5]

Esialgu plaaniti maandur kosmosesse saata 2019. aasta jaanuaris, kuid start lükkus mitu korda edasi. SpaceIL-i sõnul ei olnud nemad viivituste taga, vaid õhkutõusu lükkas edasi hoopis SpaceX.[2]

Maandur startis kosmosesse SpaceX-i Falcon 9 raketi pardal 2019. aasta 21. veebruaril Canaverali neemelt. Maandur saabus Kuu orbiidile 4. aprillil ning maandumine planeeriti 11. aprillile.

Kuul pidi sond töötama umbes 2-3 päeva, mille käigus plaaniti koguda infot Kuu magnetvälja kohta ning pildistada maandumiskohta. Kogutud andmed oleks NASA Süvakosmose sidevõrgu abil saadetud Yehudis asuvasse SpaceIL-i juhtimiskeskusesse [1]

Sondi tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kosmoselaev oli 1,5-meetrise läbimõõduga ning selle mass oli 600 kilogrammi. Maanduri maksimumkiirus oli 36 000 kilomeetrit tunnis (10 km/s). [5]

Maanduri pardal olid kaamerad, magnetomeeter ning NASA retroreflektor LRA (Laser Retroreflector Array), mis võimaldab teha laserkaugusmõõtmisi. Pardal olev tehnika sai elektrienergiat maanduri peal olevatelt päikesepaneelidelt. [5]

Tõrked[muuda | muuda lähteteksti]

Beresheetil oli pärast starti ka mitmeid probleeme – näiteks selgus kohe pärast starti, et maanduril olevad navigatsiooniks kasutatavad valgussensorid on liialt tundlikud ning seetõttu saab nende abil navigeerida ainult sellistes tingimustes, kus otsest päikesevalgust pole.[6] Lisaks sellele tegi maandurit juhtiv keskarvuti plaanivälise taaskäivituse, mille tõttu jäi korrigeerimata maanduri orbiit, missiooni haldajate sõnul võivad kaks probleemi omavahel seotud olla.[6]

Maandumine[muuda | muuda lähteteksti]

11. aprillil proovis Beresheet Kuule maanduda, ning plaanide kohaselt pidi see maanduma Mare Serenitatisesse. Maandumise ajal läks katki üks Beresheeti güroskoopidest. Missioonijuhtidel ei õnnestunud ootamatu sidekatkestuse tõttu güroskoopi restartida. Side taastamise ajaks oli kosmoseaparaadi peamootor olnud väljalülitatud pikemat aega. Peamootor õnnestus pärast Beresheeti restartimist uuesti käivitada, kuid selleks ajaks oli see juba liiga palju kõrgust kaotanud. Telemeetria kohaselt liikus Beresheet 150 m kõrgusel Kuu pinnast endiselt kiirusel üle 500 km/h (139 m/s). Beresheet hävis kokkupuutel Kuu pinnaga täielikult.

Vrakk[muuda | muuda lähteteksti]

Beresheeti maandumispaik

NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) lendas üle piirkonna, kus Beresheeti telemeetria katkes ning pildistas Kuu pinda. Piltide võrdlemisel leiti piltidelt must kraater, mille ümber on helehall ala. Beresheeti pardal oli ka NASA väike retroreflektor, mis võis kokkupõrke üle elada. LRO proovis seda pardal oleva laseriga leida, kuid ebaõnnestunult.[7]

Augustis 2019 teatasid teadlased, et pardal olnud kapsel loimurikolooniaga võis kokkupõrke üle elada ning mõned loimurid võisid mõnda aega Kuu pinnal elada.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Lauri Laugen. "SpaceX-i rakett viis kosmosesse Iisraeli esimese Kuu-maanduri Beresheet". Delfi Forte, 22.02.2019. Vaadatud 02.03.2019.
  2. 2,0 2,1 Jan-Matthias Mandri. "Kui kõik läheb hästi, saab just sellest väikeriigist neljas riik maailmas, mis on Kuule maandunud". Delfi Forte, 18.12.2018. Vaadatud 02.03.2019.
  3. Mike Wall. "Ex-Prize: Google's $30 Million Moon Race Ends with No Winner". Space.com, 23.01.2018. Vaadatud 02.03.2019.
  4. SpaceIL. "Everything you’ve ever wanted to know about the first Israeli spacecraft to the Moon". SpaceIL koduleht. Vaadatud 02.03.2019.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 eoPortal Directory. "Beresheet Lunar Lander". Vaadatud 02.03.2019.
  6. 6,0 6,1 Jan-Matthias Mandri. "Kuule suunduva Iisraeli maanduri tee kubiseb tehnilistest probleemidest". Delfi Forte, 27.02.2019. Vaadatud 02.03.2019.
  7. "Did NASA Experiment Survive Israeli Moon Lander's Crash?". Space.com. Vaadatud 30. november 2019.
  8. "A Crashed Israeli Lunar Lander Spilled Tardigrades on the Moon". Wired. Vaadatud 30. november 2019.