Benito Pérez Galdós

Benito Pérez Galdós
XIX sajandi Hispaania romaanikirjanik Benito Pérez Galdós
Sünninimi	Benito María de los Dolores Pérez Galdós
Sünniaeg	10. mai 1843 Las Palmas de Gran Canaria
Surmaaeg	4. jaanuar 1920 (76-aastaselt) Madrid
Rahvus	hispaanlane

Benito Pérez Galdós või Benito María de los Dolores Pérez Galdós(10. mai 1843 – 4. jaanuar 1920) on hispaania kirjanik ja kroonik. Ta on 19. sajandi realistliku romaani suurkuju ja hispaaniakeelsete maade üks tähtsamaid kirjanikke.

Lapsepõlv ja noorusaastad

Benito oli peres kümnes laps. Tema isa, Sebastián Pérez, oli kolonel ja ema, Dolores Galdós, oli tugeva iseloomuga naine, ühe inkvisitsiooni sekretäri järeltulija. Isalt päris Benito armastuse ajalooliste juttude vastu, sest too rääkis pojale lugusid Hispaania kodusõjast, milles isa oli osalenud. Juba väikesest peale oli Benitol lõputu kujutlusvõime.

1862. aastal lõpetas Benito La Laguna kooli ja hakkas kohalikus ajakirjanduses avaldama satiirilisi luuletusi, esseid ja jutukesi. Sama aasta septembris asus Pérez Galdós Madridi elama ja läks vanemate nõudmisel ülikooli juurat õppima. Pérez Galdós "huvitus aga palju rohkem pealinna ja maapiirkondade ühiskondlikust elust, sekkus sellesse täie innuga, püüdis võimalikult palju liikuda rahva keskel, näha elusündmusi nii, nagu neid nägi rahvas".

Ta oli usin teatrikülastaja, kuid eriti rabas teda just Antonio García Gutiérreze näidend "Kättemaks". Umbes samal ajal hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele La Nación ja El Debate, aga ka ajakirjale Revista del Movimiento Intelectual de Europa. Hiljem osales ta San Gili kasarmute ülestõusul, kuid seda vaid ajakirjanikuna. Samuti kirjutas ta artikleid kirjandusest ja kunstist, kommentaare päevateemadel, olustikulisi visandeid, järjejutte ning tõlkis muuseas Charles Dickensi "Pickwick-klubi järelejäänud paberid".

Üldtuntud oli ka Pérez Galdósi arglikkus, mis muutis tema kõne kasinaks ja kirjamehe nii tagasihoidlikuks, et ta isegi kartis avalikkuse ees esineda. Tema kasuks rääkis aga imestusväärne piltmälu, aga ka suurepärane meelespidamisvõime, mis võimaldas tal meelde jätta isegi terveid "Don Quijote" peatükke ja kõige pisemaid detaile paikadest, mida ta külastas viimati ehk 25 aasta eest.

1867. aastal reisis Pérez Galdós Prantsusmaale, kus "avastas enda jaoks Balzaci, kellest koos Dickensiga sai tema esimene ja suurim õpetaja romaanikunstis".

Tal oli ülikooli kõrvalt palju muid tegemisi ja õppetöö kannatas, mistõttu ta peagi eksmatrikuleeriti. Just samal aastal toimus ka 1868. aasta revolutsioon, mille käigus kukutati troonilt Isabel II ja pandi alus kuueaastasele Borbónide dünastia taastamise protsessile.

Esimesed teosed

1870. aastal avaldas Pérez Galdós esimese romaani "Kuldne fontään", mille kirjutas juba aastail 1867–1868, ja mis visandab pildi Hispaania ideoloogilisest olukorrast II kodanliku revolutsiooni ajal. "Selles ründas ta teravalt reaktsiooni ja absolutismi, feodaalseid jõude, kes seisid vastu 1868. aasta revolutsioonile ja kodanlik-demokraatlikele uuendustele." Järgmine teos "Vari" ilmus juba sama aasta novembris ajakirjas La Revista de España.

„Essee "Vaatlusi kaasaegsest hispaania romaanist" ("Observaciones sobre la novela contemporánea en España", 1870) näitab, et juba 27-aastaselt oli Pérez Galdós teadlik oma uuenduslikust missioonist, sellest, et senine hispaania romaan (Fernán Caballero ja José María de Pereda kostumbristlikud teosed) peegeldas ühiskonna tegelikkust puudulikult, samuti vajadusest jõuda vormideni, mis lubaksid sellist piiratust ületada. Muutuma ei pidanud muidugi mitte ainult vorm, vaid kõigepealt sisu: Pérez Galdós hülgas romantiliste romaanide aristokraatlikud kangelased, kostumbristliku romaani idülliseeritud maaelu ning pöördus keskklassi poole, ühiskonnakihi poole, kes oli protagonistiks XIX sajandi kõigis revolutsioonides ning kellele tollal toetus kogu edasiviiv liikumine ühiskonnas. Sedamööda, kuidas kasvas Pérez Galdósi loomingu maht, levis tema tuntus kirjanikuna. Alates 1873. aastast töötas ta juba nagu Scott, Dickens ja Balzac ühtlases ja aina kiirenevas rütmis, avaldades paralleelselt nii kaasajaainelisi kui ka ajaloolisi romaane.“

– Jüri Talvet, kirjandusteadlane

"Rahvuslikud episoodid"

"Rahvuslike episoodide" sarja esimese osa "Trafalgar" esikaas

Pérez Galdósi ajalooliste romaanide suurtsükli "Rahvuslikud episoodid" teemaks on ajalugu, kuid autor ei piirdu vaid faktidega, vaid lisab ka väljamõeldud seiku ning üksikute inimeste saatuse kirjeldusi. 1873. aastast alates avaldas ta järjepidevalt "Rahvuslike episoodide" uusi osi, mis kujutasid endast katset mõista hispaanlaste ajaloolist mälu ja milles peegeldus 19. sajandi inimeste elu sisemus. Nendes teostes väljendub ka autori kokkupuude riigi ajalooliste sündmustega, mis määrasid riigi kui kollektiivi saatuse. "Rahvuslikud episoodid" hõlmab viit sarja, millest igaüks jaotub veel kümneks romaaniks, välja arvatud viimane, mis jäi pooleli. Teos algab Trafalgari lahingu kirjeldamisega ja lõpeb Borbónide dünastia taastamisega Hispaanias.

Esimene sari (kirjutatud aastail 1873–1875) räägib Hispaania iseseisvussõjast (1808–1814). Peategelaseks on Gabriel Araceli, endine petis, kellest sai tõeline härrasmees ja vapper Hispaania sõjaväelane. (Memorias de un desmemoriado, lk 202)

Teise sarja (kirjutatud aastail 1875–1879) sündmustik leiab aset aastatel 1813–1834, mil toimuvad absolutistide ja liberaalide vahelised võitlused. Sari kulmineerub Fernando VII surmaga 1833. aastal.

Pärast 20-aastast vaheaega avaldas Pérez Galdós aastail 1898–1900 kirjutatud kolmanda sarja. Nii pikk vahe esimese kahe ja kolmanda sarja vahel oli tingitud kirjaniku ja kirjastaja vahelisest autoriõiguste sõjast. Pérez Galdós võitis ja avaldas uue sarja, mis räägib Esimesest karlistide sõjast.

Neljanda sarja (avaldatud 1902–1907) tegevustik toimub 1848. aasta revolutsiooni ajal ja sellele järgnenud perioodil ning lõpeb Isabel II troonilt tõukamisega 1868. aastal. Viies sari, mis jäi lõpetamata, lõpeb Alfonso XII troonile saamisega.

See romaanide kogumik on üks tähtsamaid kõigi aegade hispaania kirjanduses, mis mõjutas tugevasti Hispaania ajalooliste romaanide trajektoori. Iseloomulikud tunnused on vaatepunktide mitmekesisus ja paljusus, aga ka ühe noormehe perspektiiv, kes on mässitud oma ajastu tähtsate ajaloosündmuste keerisesse ja kes võitleb samal ajal armastatu eest. Galdósi ideoloogiline areng on tajutav juba alates esimesest sarjast, mis kolmandas-neljandas sarjas muutub kibedaks skeptitsismiks, radikaalsed poliitilised vaated ja sotsialistlik-anarhistlik agressiivsus saavad jõudu juurde.

Küpsem iga

Pérez Galdósi portree, maalinud Joaquín Sorolla

1876. aastal nägi trükivalgust "Donja Perfecta" ehk romaan ideoloogilisest sallimatusest ühes kiltmaa linnas – Orbajosas, mille tegevuspaik sarnanes paljuski järgmise teose, "Gloria" sündmuspaigaga. 1889. aastal võeti Pérez Galdós mõnede liikmete vastuseisust hoolimata Real Academia Española liikmeks.

Galdós külastas regulaarselt vana Ateneo’d Montera tänaval, kus ta leidis uusi sõpru, kuid kelle poliitilised vaated ei ühtinud tema omadega. Tal olid tihedad sõprussidemed José María de Pereda, Antonio Cánovas del Castillo, Francisco Silvela ja Marcelino Menéndez Pelayoga. Samuti osales ta Café Inglési, Café de la Iberia ja vana Café de Levante seltskondlikel koosviibimistel. Lisaks tegi ta mitmeid reise Prantsusmaale, Inglismaale ja Itaaliasse, kuid Pereda mõjul hakkas talle ka Santander (Kantaabria) meeldima, kus ta suviti aega veetis. Veel meeldis Pérez Galdósile Toledo, linn, millesse ta oli eriliselt kiindunud ja mida ta kasutas ka mõningate teoste sündmuspaigana. 1884. aastal külastas kirjanik koos sõber Peredaga Portugali. Aastail 1886–1890 osales ta mõningal määral ka poliitikas, sest kuulus Práxedes Mateo Sagasta (Liberaalide partei) partei saadikute hulka.

1891. aastal toimus näidendi "Tõelus" esietendus, mille naispeaosa ehk Augustat mängis María Guerrero. See oli Pérez Galdósi jaoks unustamatu õhtu. Näidendi edu ning Mario ja María Guerrero pealekäimisel otsustas näitekirjanik järgmisel aastal lavastada uue tüki "Hull majas". Enne aga viidi sisse mõningad muudatused, nende hulka kuulus näidendi lühemaks tegemine ja ära muudeti ka lõpp. 1893. aastal lavastati "San Quintín", millest kujunes Pérez Galdósi kõige menukam näidend.

Eraelu

Pérez Galdósi eraelu pole kuigi põhjalikult uuritud, osaliselt sellepärast, et kirjanikule meeldis seda saladuses hoida. Siiski on teada, et ta jäi elu lõpuni vallaliseks. Samuti armastas ta lõbutüdrukuid külastada ja sai ühega neist 1891. aastal isegi tütre. Lapse ema Lorenza Cobián sooritas hiljem enesetapu. Veel on teada, et tal olid armusuhted näitleja Concha Morelli ja kirjanik Emilia Pardo Bazániga.

Viimased aastad

Viimastel eluaastatel pühendus ta täielikult teatrile. Pérez Galdós jõudis kirjutada isegi 22 näidendit, lisaks veel paljud nooruspõlves kirjutatud teosed, mis on kahjuks kaduma läinud. Tänapäevani on säilinud “Kasulik noor” ja lõpetamata näidend “Antón Caballero”. Paljud näidendid olid adaptatsioonid kirjaniku romaanidest. Nendel aastatel hakkas Pérez Galdós viljelema uut tüüpi romaani, milles kerkis esile euroopalik spiritualism. Samuti hakkas Pérez Galdós tundma üha rohkem huvi Lev Tolstoi loomingu vastu.

Selleks, et Hispaaniat paremini tundma õppida, sõitis ta rongiga mööda maad ringi. Ta võttis pileti alati III klassi, et saaks reisida koos armetute inimestega. Samuti ööbis ta viletsates võõrastemajades ja hostelites. Ta tõusis koos päikesega ja kirjutas pingsalt kuni kella kümneni hommikul. Pärast jalutas ta Madridis ja kuulas pealt võõraid vestlusi, millest tuleneb ka dialoogide värskus ja mitmekesisus. Jalutuskäikude ajal vaatles sulemees detaile, mida kasutas hiljem oma romaanides. Pärastlõunati luges ta kõigepealt hispaania, siis inglise ning viimaks prantsuse keeles. Tema erilised lemmikud olid inglise, hispaania ja kreeka klassikud, eriti Shakespeare, Dickens, Cervantes, Lope de Vega ja Euripides. Viimastel eluaastatel käis ta tihti läbi Lev Tolstoiga. Pérez Galdós heitis magama koos kanadega. Isegi teatreid külastas ta väga harva. Nii esitas kirjanik iga kolme kuu järel ühe 300-leheküljelise teose.

1890.–1891. aastal valiti Pérez Galdós uuesti Puerto Rico saadikuks. Samuti ühines ta vabariiklaste poliitiliste jõududega ja 1907. aastal valiti ta Madridis Hispaania parlamenti (Cortes). 1909.aastal oli ta Pablo Iglesiase kõrval üks vabariiklaste-sotsialistide koalitsiooni liidritest, kuid “ta ei tundnud, et ta oleks poliitik”, mille tõttu ta eemaldus poliitilistest võitlustest ja pühendas end taas romaanide kirjutamisele ja teatrile.

1919. aastal püstitati kirjamehele elutöö eest monument. Pérez Galdós oli selleks ajaks aga juba pimedaks jäänud, mistõttu ta palus, et ta viidaks kuju lähedale, et ta saaks seda katsuda. Mees puhkes erutatult nutma, kui oli “kinnitanud” kuju eheduse. 1920. aastal 4. detsembril suri loorberitega pärjatud Hispaania suurkirjanik. Tema matustele tuli ligi 20 000 madridlast, kes saatsid surnukeha Almudena surnuaiani.

Looming

Pérez Galdósi suurest valikust teostest võib välja tuua järgmised:

• "Donja Perfectas" on loodud väljamõeldud Orbajosa linn, mis on kinni jäänud iganenud ja muutumatutena püsinud traditsioonidesse. Pérez Galdós justkui lahkaks julma arsti kombel selle linna olemust. Terve intriigide võrgustik algab, kui linna jõuab lihtsameelne, kuid progressiivse mõtteviisiga insener Pepe Rey, kes oli sinna saabunud, et abielluda Donja Perfecta tütre Rosarioga. Teose jooksul hakkavad vanameelsed inimesed ja ka linnakese vaimulikkond insenerile kaikaid kodaratesse loopima. Romaan lõppeb traagiliselt.
• "Marianela" on lugu orvuks jäänud neiust, kes armus meeletult pimedasse, kuid kõrgemasse klassi kuuluvasse Pablosse. Tüdruk hakkas pimeda poisi juhiks, kuid too sai tänu hästi arenenud teadusele nägemise peagi tagasi.
• "Fortunata ja Jacinta" on realistlik romaan, milles kaks erinevasse ühiskonnakihti kuuluvat naist armuvad samasse mehesse, jõuka perekonna perepojasse Juan Santa Cruzi. Jacinta on pärit kõrgklassist, kuid ta on viljatu. Siiski abiellub ta Juan Santa Cruziga ning nad adopteerivad lapse, kelle tema mees oli madalast soost Fortunataga saanud. Üks oluline tegelane oli ka liigkasuvõtja Torquemada, kelle tegelaskuju võib veel kohata ka teostes "Torquemada lõkkes", "Torquemada ristil", "Torquemada puhastustules" ning "Torquemada ja Püha Peetrus".
• Mitmed Pérez Galdósi religiooni problemaatikat analüüsivad teosed võiks koondada ühte rühma. "Donja Perfecta" on ideaalne näide autori kirikuvastasest meelsusest, sest teos peegeldab hästi tolleaegsete ülimalt konservatiivsete provintside olemust ja kaasaegsete mõtteviiside mõju sealsele õhustikule. Teostes nagu "Ángel Guerra", aga eriti veel "Nazarínis" võib täheldada just vastupidist nähtust, nimelt domineerib neis kristlase sügavaim tundmus, millele vastandub kirikuisade teisitimõtlemine.

Stiil

Pérez Galdósi romaanide tegelased on maneslikud, mis tähendab, et tegelased olid kas ainult halvad või läbinisti head. Samuti jagas kirjanik tegelased vanamoelisteks ja vabameelseteks. Tema hilisemates teostes võib täheldada juba kostumbristlikke jooni ja tegelased olid rohkem hingelised. Samuti üritas ta luua kirjeldust oma ajastu kodanlusest ja otsida selle algeid uuemast ajaloost, kasutades selleks ajaloolisi romaane. Veel on Pérez Galdós kirjutanud dialoogivormis romaane.

Pérez Galdósil oli eriline tunnetus kõnekeele kasutamisel. Pío Baroja sõnul suutis Pérez Galdós "rahva kõnelema panna". Muidugi oli kirjanik ise ka oma suurest andest teadlik, mistõttu kasutas ta tihti kahekõnet ja kirjutas dialoogivormis isegi terveid romaane.

Kirjanik taotleb stiili loomulikkust ja üritab vältida viimseni viimistletud meisterlikkust, et pakkuda kõige otsesemat viisi jõudmaks selleni, mida taheti väljendada. See on üks realistide esteetika postulaatidest. Pérez Galdósi looming on läbipaistev, akadeemiline ja alati stiilipuhas. Tekstist kumavad läbi ka huumor ja iroonia. Dialoogid on läbi imbunud kõnekeelsetest väljenditest, mis võivad kohati isegi vulgaarsed olla. Selle tõttu satub Kanaaridelt pärit kirjanik tihti kostumbristlike meeletuste ohvriks ning tegelaskujude kirjeldused võivad vahel naeruväärsete või lapsikutena paista. Huumoorikusest ei jää aga vajaka, sest tihti on see irooniliselt kaastundlik või jumalakartlik nagu ka Cervantese huumor. Sarnasus pole imekspandav, sest Pérez Galdós armastas väga "Don Quijotet" lugeda.

1912. aastal pidi Pérez Galdós peaaegu Nobeli kirjandusauhinna saama, aga kirjaniku poliitilised vaenlased veensid Rootsi Akadeemiat, et nad sulemehele seda auhinda ei annaks.

Teosed

Romaanid

• "Vari" ("La Sombra") (1870)
• "Kuldne fontään" ("La Fontana de Oro") (1870)
• "Vapper" ("El audaz") (1871)
• "Donja Perfecta" ("Doña Perfecta") (1876)
• "Gloria" ("Gloria") (1877)
• "Marianela" (1878)
• "León Rochi perekond" ("La familia de León Roch") (1878)

Kaasaegsed Hispaania romaanid

• "Osatu" ("La desheredada") (1881)
• "Doktor Centeno" ("El doctor Centeno) (1883)
• "Piin" ("Tormento") (1884)
• "Sõber Manso" ("El amigo Manso") (1882)
• "Keelatud" ("Lo prohibido") (1884–85)
• "Fortunata ja Jacinta" ("Fortunata y Jacinta") (1886–87)
• "Celín, Trompiquillos ja Theros" ("Celín, Trompiquillos y Theros") (1887)
• "Miau" ("Miau") (1888)
• "Tundmatu" ("La incógnita") (1889)
• "Torquemada lõkkes" ("Torquemada en la hoguera") (1889)
• "Tõelus" ("Realidad") (1889)

Ideeromaanid

• "Ángel Guerra" (1890–91)
• "Tristana" (1892)
• "Hull majas" ("La loca de la casa") (1892)
• "Torquemada ristil" ("Torquemada en la cruz") (1893)
• "Torquemada puhastustules" ("Torquemada en el purgatorio") (1894)
• "Torquemada ja Püha Peetrus" ("Torquemada y San Pedro") (1895)
• "Nazarín" ("Nazarín") (1895)
• "Halma" ("Halma") (1895)
• "Misericordia" ("Misericordia") (1897)
• "Vanaisa" ("El abuelo") (1897)
• "Romantiline postikuller" ("La estafeta romántica") (1899)
• "Casandra" ("Casandra") (1905)
• "Nõitud noormees" ("El caballero encantado") (1909)
• "Mõtteruse mõistus" ("La razón de la sinrazón") (1909)

Näidendid

• "Kes halba teeb, seda hea ei oota" ("Quien mal hace, bien no espere") (1861)
• "Moriskide pagendamine" ("La expulsión de los moriscos") (1865)
• "Kasulik noor" ("Un joven de provecho") (1867?, publicada en 1936)
• "Tõelus" ("Realidad") (1892)
• "Hull majas" ("La loca de la casa") (1893)
• "Gerona" ("Gerona") (1893)
• "Süüdimõistetud" ("Los condenados") (1894)
• "Vaba tahe" ("Voluntad") (1895)
• "Donja Perfecta" ("Doña Perfecta") (1896)
• "Elektra" ("Electra") (1901)
• "Hing ja elu" ("Alma y Vida") (1902)
• "Mariucha" ("Mariucha") (1903)
• "Vanaisa" ("El abuelo") (1904)
• "Armastus ja teadus" ("Amor y ciencia") (1905)
• "Bárbara" ("Bárbara") (1905)
• "Zaragoza" ("Zaragoza") (1908)
• "Pedro Minio" ("Pedro Minio") (1908)
• "Casandra" ("Casandra") (1910)
• "Celia põrgutes" ("Celia en los infiernos") (1913)
• "Õde Simona" ("Sor Simona") (1915)
• "Kitsipung Saalomon" ("El tacaño Salomón") (1916)
• "Santa Juana de Castilla" ("Santa Juana de Castilla") (1918)
• "Antón Caballero" ("Antón Caballero") (1921, lõpetamata)

Eesti keelde tõlgitud teosed

• "Osatu" (romaan). Hispaania keelest tõlkinud Aita Kurfelt, järelsõna: Jüri Talvet. Kirjastus Eesti Raamat, 1979, 400 lk
• "Vennatapu tallermaal" (Romaan sarjast "Rahvuslikud episoodid"). Hispaania keelest tõlkinud Aleks Sepp. Loodus, Tallinn, 1938, 223 lk

Katkend romaanist "Donja Perfecta"

„„Vaata, vennapoeg, ma pean sind ühes asjas hoiatama,” ütles donja Perfecta rõõmsal lahkust väljendaval viisil“, mis lausa voolas tema hingest nagu lillelõhn lillest. „Ära aga arva, et ma sind laidan või manitsen. Sa ei ole enam laps ja saad mu mõtteist hõlpsasti aru.”

„Riielge minuga, kallis tädi, sest kindlasti olen selle ära teeninud,“ vastas Pepe, kes juba hakkas harjuma oma isa head sooviva õe omadustega.
„Ei, see pole muud kui vaid hoiatus. Küll need härrased alles näevad, et mul on õigus.“
Rosarioke kuulas kogu hingest.
„Noh, see pole muud,“ lisas proua „kui see, et kui sa uuesti meie kaunist katedraali külastad, püüaksid seal viibides maistest mõtetest veidi eemal olla."
„Tohoh! Mida olen ma teinud?“
„Ma ei imesta, et sina ise oma viga ei mõista,“ viitas proua näilise heatujulisusega. „See on loomulik, sest olles harjunud sisenema suurima sundimatusega kirjanduslikesse ringkondadesse, klubidesse, akadeemiatesse ja kongressidesse arvad, et samamoodi võid siseneda ka templisse, kus viibib Tema jumalik Majesteet.“
„Aga proua, andestage,“ ütles Pepe tõsiselt „kuid mina sisenesin katedraali igati väärika hoiakuga.“
„Ega ma ei riidlegi sinuga, no kuule, ei riidle ju. Ära siis seda kohe nii võta, muidu pean vaikima. Härrased, ärge pange mu vennapoja käitumist pahaks. Ei ole imestamisväärt väike libastumine, hajameelsus... Kui mitu aastat pole sa juba oma jalga pühasse paika tõstnud?“
„Proua, ma vannun teile... Lõppeks, minu religioossed vaated võivad olla missugused tahes, aga minu jaoks on loomulik kirikus säilitada väärikaim hoiak."
„Mina kinnitan... hea küll, kui sa solvud, siis ma parem ei jätka... Ma kinnitan, et paljud inimesed märkasid seda täna hommikul. Seda panid tähele härrased Gonzálezed, donja Robustiana, Serafinita, ühesõnaga… Tahtsin öelda, et sa tõmbasid endale härra piiskopi tähelepanu... Tema Heldus kaebas seda mulle täna pärastlõunal minu nõbude pool. Ta ütles mulle veel, et ta ei käskinud sind tänavale visata vaid selle pärast, et sa oled minu vennapoeg.“
Rosario jälgis ängistatult oma nõo palet, üritades ära arvata tema vastuseid enne, kui ta need lausus.
„Kahtlemata on mind kellegagi segi aetud.“
„Ei... ei... see olid sina... Aga ära nüüd solvu, sest siin oleme sõprade keskis ja kõik oleme usaldusväärsed. See olid sina. Isegi mina nägin sind.“
„Teie!?“ “

– katkend romaanist "Donja Perfecta", artikli autori tõlge

Lisalugemist

• Jüri Talvet "Hispaania vaim" (Benito Pérez Galdósi realism) – Ilmamaa, Tartu, 1995, lk 191–205