Batüsfäär

Batüsfäär on kerakujuline mootorita teraskamber, mis laeval oleva trossi otsas lastakse süvamerre. Batüsfääri tuumiku moodustab kamber, kus mõnes batüsfääris saavad viibida inimesed, mõnes batüsfääris asub aparatuur jne.

Esimese batüsfääri mõtles välja 1928. aastal Otis Barton Selle konstrueeris kapten John Butler, kes töötas ettevõttes Cox & Stevens Inc. insenerina. Selle ettevõtte palkas Barton aastal 1929, et ehitada "allveepaaki". Teraskera valutööd teostas Watson Stillmani hüdraulikaseadmete ettevõte New Jerseyst. Esimene batüsfäär osutus liiga raskeks, et olla praktikas kasutatav. Lõplik, kergem versioon valmistati tollipaksusest (2,54 cm) valuterasest ja oli 4,75 jalga (1,5 meetrit) läbimõõdus..

Keral olid 3 tolli (7,6 cm) paksusest kvartsklaasist aknad. See oli kõige tugevam tollal kättesaadav läbipaistev materjal. Keral oli 400 naela (180 kg) kaaluv sissepääsuluuk, mis enne batüsfääri merepõhja laskmist poltidega kinni keerati. Hapnikku anti kaasa suruõhuballoonis. Elektri mõjul töötavad ventilaatorid juhtisid õhku üle anumate, milles olev kustutatud lubi imas õhust süsihappegaasi ja kaltsiumkloriid imas õhust niiskust.

Batüsfäär lasti merepõhja tollipaksuse kaabli otsas. Samuti ühendas batüsfääri merepinnaga paks kummivoolik, milles asusid elektrijuhe ja telefoniliinid. Need olid seesolijate ainsad ühendusvahendid välisilmaga. Kogu vee alla lastav aparatuur, kaasa arvatud kaabel ja voolik, kaalus kokku umbes 4,5 tonni.

Vaata ka

• Batüskaaf
• Hüdrostaat
• Tuukrikell