Basofiil
|
See artikkel räägib leukotsüütide hulka liigitatud basofiilidest; adenohüpofüüsi endokriinsete rakkude kohta vaata artiklit Basofiilsed rakud |
Basofiilid ehk basofiilsed granulotsüüdid (ladina keeles basophilus)[1] on paljudel selgroogsetel peamiselt verega ringlevad mittefagotsüütilised leukotsüüdid.
Basofiilid on tuumaga rakud ja need tekivad luuüdis, ringlevad veres ja neid on tuvastatud ka põrnas ja uuemate uuringute alusel ka lümfisõlmedes.
Basofiilide ülesandeks on immuunvastuse andmine parasiitide leviku aga ka nakkuse korral. Immuunvastuse andmine seisneb spetsiaalsete IgE retseptorite ühinemisel, mille tulemusel vabastatakse hoiustatud prostaglandiine, serotoniini ja histamiini.[2] Histamiini vabastamise tõttu seostatakse neid ka mitmesuguste ülitundlikkusreaktsioonidega.[3]
Basofiilid sünteesivad vajadusel (rohkem kui T-rakud) tsütokiini IL-4.[4]
Basofiilid saavad väljuda vereringest ning siseneda sidekoesse, kus nad meenutavad nuumrakke (mastotsüüte).[5]
Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]
Maolistel[muuda | muuda lähteteksti]
Madude veres liikuvaid basofiile ei ole lõpuni uuritud. Basofiilid on küll tuvastatud kuid ei osata kirjeldada nende täpseid funktsioone.[6] Arvatakse, et nende ülesandeks on histamiini vabastamine.
Madude vereanalüüside basofiilide referentsväärtuste vahemikuks võetakse 0 - 1 %.[7]
Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]
Terminoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Basofiilid on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica-sse.
Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Hematoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Inimestel seostatakse basofiilidega mitmeid haiguslikke seisundeid nagu allergia.
On pakutud ka, et basofiilidel on roll mitmete autoimmuunhaiguste sümptomaatikas - näiteks süsteemne erütematoosluupus+neerude haaratusega, reumatoidartriit, astma, kontaktdermatiit jt.
Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]
Basofiilid avastas 1897. aastal Paul Erlich.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Meditsiinisõnastik" 182:2004.
- ↑ 1.4.1 Histamine and serotonin, veebiversioon (vaadatud 09.07.2014) (inglise keeles)
- ↑ Leeds University, White blood cells, veebiversioon (vaadatud 09.07.2014) (inglise keeles)
- ↑ Nicholas van Panhuys, Melanie Prout, Elizabeth Forbes, Booki Min, William E Paul, ja Graham Le Gros, Basophils are the Major Producers of IL-4 During Primary Helminth Infection, J Immunol. Mar 1, 2011; 186(5): 2719–2728. doi: 10.4049/jimmunol.1000940, PMCID: PMC3488853, NIHMSID: NIHMS409925, veebiversioon (vaadatud 09.07.2014) (inglise keeles)
- ↑ Abraham L Kierszenbaum, Laura Tres, Histology and Cell Biology: An Introduction to Pathology, 3. trükk, Elsevier Saunders, 2012, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 09.07.2014) (inglise keeles)
- ↑ Elliott Jacobson, Infectious Diseases and Pathology of Reptiles: Color Atlas and Text, CRC Press, lk 147, 2007, ISBN 978 0 8493 2321 8, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 25.04.2014) (inglise keeles)
- ↑ Snake Reference Ranges, 2002, University of Pennsylvania School of Veterinary Medicine, veebiversioon (vaadatud 25.04.2014) (inglise keeles)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Sissekanne Terminologia Histologica-s H2.00.04.1.02022: Granulocytus basophilus; Basophilus. Basofiilsed granulotsüüdid;Basofiil
- Sissekanne Encyclopædia Britannica-s
- Reptile Leukocyte Profiles, veebiversioon (vaadatud 08.07.2014) (inglise keeles)
- Mark C. Siracusa, Michael R. Comeau, ja David Artis, New insights into basophil biology: initiators, regulators and effectors of type 2 inflammation, Ann N Y Acad Sci. Jan 2011; 1217: 166–177., doi: 10.1111/j.1749-6632.2010.05918.x, veebiversioon (vaadatud 09.07.2014) (inglise keeles)