Mine sisu juurde

Balduin IV (Jeruusalemm)

Allikas: Vikipeedia

Balduin IV (prantsuse keeles Baudouin; 1161–1185), oli Jeruusalemma kuningas 1174. aastast kuni surmani 1185. aastal (suri 23-aastaselt).[1] Võimul olles suutis ta tagasi tõrjuda Saladini rünnakud, mis oleksid ohustanud Jeruusalemma kuningriigi terviklikkust.

Teda on ajaloos imetletud kui kuningat, kes suutis olla pühendunud Jeruusalemma kuningriigile, kuigi võitles leepraga, mis muutis ta lõpuks pimedaks ja halvas ta jäsemed.

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Balduin IV sündis 1161. aasta varasuvel. Ta isa oli Jaffa krahv Amalric ja ta ema oli Courtenay Agnes. Balduin oli saanud nime oma onu Balduin III järgi, kes oli poisi ristiisa. Legend räägib, et kui Balduin III-lt olevat küsitud, mida ta ristimise puhul plaanib poisile kinkida, siis teine olevat naerdes vastanud: "Jeruusalemma kuningriigi." Balduin III suri lastetult kaks aastat hiljem pärast oma nõo sündimist, mille tõttu sai Balduin IV isast Amalricist uus kuningas.[2] Amalrici kuningaks saamine tekitas õukonnas probleeme, nimelt süüdistati teda ja Agnest olevat neljanda põlve sugulased. Selle tõttu keeldusid kõrgemad vaimulikud tunnistamast Amalrici kuningana.[3] Amalric oli sunnitud abielu tühistama, kui ta soovis püsida kuningas. Nende abielu annulleeriti Aleksander III legaadi poolt. Kuningas palus paavstilt laste Balduini ja Sibylle legitimeerimiseks dispensatsiooni. See talle ka paavsti poolt anti. Agnes abiellus pärast lahutust Ibelini Hughiga.[4] Kuna Amalric ja Agnes lahutasid siis, kui Balduin oli noorem kui kahene, siis lapsepõlves ta oma ema ei tundnud. Samuti ei puutunud ta kokku oma õe Sibyllega, sest tüdruk oli saadetud Jeruusalemma lähedale kloostrisse, kus tema tädi Yvetta oli abtiss.[4]

Noorus leepraga

[muuda | muuda lähteteksti]

Balduini isa abiellus uuesti, kui poiss oli kuuene. Tema kasuemaks sai Bütsantsi printsess Maria Komnene, kellega Balduini suhe püsis formaalne ning ei ole tõestust, et see oleks olnud lähedane.[5] Amalrici soovil sai Balduin hariduse Tüürose arhidiakonilt Williamilt, kes oli sündinud Jeruusalemmas ja veetnud 20 aastat Lääne-Euroopas õppides. Juba koolis ilmnesid ka esimesed nähud, mis viitasid Balduini ravimatule haigusele.

Nimelt olevat William näinud, et Balduin ei teinud valust välja, kui teised lapsed ta kätt kriimustasid või näpistasid. William asus seda nähtust uurima ning leidis, et pool poisi paremat kätt on "surnud". Pärast esimesi sümptomeid lasi Amalric kokku kutsuda araablastest arstid, kes õpetasid Balduini haigusest olenemata ka ratsutama. Balduin olevat olnud suurepärane ratsutaja.[6] William on veel öelnud, et Balduin oli oma vanuse kohta kena laps, kes oskas ratsutada paremini kui mehed, kes olid temast vanemad. Tal oli suurepärane mälu ja talle meeldis kuulata lugusid. Balduin olevat sarnanenud oma isaga mitte ainult välimuse, vaid ka kõne poolest. Talle meeldis ajalugu.[7]

Kuigi Balduinil kindlat haigust ei diagnoositud, siis pidi isa vajalikuks teatada pojale, et tegemist on algusjärgus leepraga.

Amalric kartis oma varajast surma. Kuna ta isa ja vend olid mõlemad noorelt surnud, otsustas ta panna oma tütre Sibyllele võimalikult kähku mehele. Sibylle oli tol ajal 11-aastane[8], kes plaaniti panna paari Sancerre krahvi Stepheniga, kes oli Bloiside suguvõsast pärit. Kiire abielu eesmärk oli, et juhul kui Amalric peaks surema, siis väimees peaks riiki juhtima regendina seni kuni Balduin täisealiseks saab. Kui Balduin ei oleks oma haiguse tõttu kuningaks saanud, oleksid Sibylle ja Stephen olnud troonipärijad.[9] Teadmata põhjustel jäi nende abielu sõlmimata.[10]

Õpetaja William leiab noore Balduini kätelt leepra tunnused

Trooniletõus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isa surm ja kroonimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Amalric suri 1174. aastal 38-aastaselt düsenteeriasse nakatunult.[11] Kuna tütre abielu polnud saavutatud ning teisi poegi tal peale Balduini ei olnud, siis assambleel, kus osalesid kõrgemad vaimulikud ja ilmalikud juhid, otsustati üksmeelselt, et Balduin tuleks kroonida.[11] Kuigi Balduin põdes leeprat, mis oleks takistanud tal kuningaks olemist, polnud haigust selleks ajaks veel diagnoositud. Lisaks oli Balduin kroonimise ajal vaid 13-aastane ehk ta poleks saanud ametlikult valitseda veel kaks aastat.[7] Sellegi poolest ta krooniti kuningaks.

Kroonimine leidis aset 15. juulil. Tegemist oli küll esmaspäevaga (tavaliselt krooniti pühapäeval), aga päev oli sobiv, sest see tähistas 75. aastapäeva Jeruusalemma vallutamisest Esimese Ristisõja käigus. Balduin IV krooniti kuuendaks ladina Jeruusalemma kuningaks Püha Haua kirikus patriarh Amalricu poolt.[12]

Balduin IV kroonimine

Regendiaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Balduin IV oli kroonimisel 13-aastane, mis tähendas, et ta pidi ootama, kuni ta saab 15, et valitseda kuningriigi üle ise. Feodaalnõukogu (High Council) otsusel ei leitud Balduini isapoolsest suguvõsast lähimat meessoost sugulast ja seega sai valitsuse üle kontrolli senešall Miles Plancyst.[13] Milesi valitsemisaeg valmistas pettumust, sest lühikese aja vältel saabus feodaalnõukogu ette Tripoli krahv Raymond III, kes palus end teha Balduin IV regendiks. Tegemist oli 34-aastase mehega, kes oli saanud Tripoli krahvkonna valitsejaks, kui ta oli alles veel laps. Kuigi ta polnud Jeruusalemmas tuntud[14], siis Williami andmete põhjal toetas teda suurem enamik nõukogust. Põhjuseid, miks Raymond III sai Balduin IV regendiks, on mitu. Leiti, et tegemist on Balduini kõige lähema sugulasega, kõige rikkaim ja võimsam tema vasallidest ja kui ta oli ise vangistuses siis käskis enda vasalle tunnistada kuningas Amalricu oma regendina. Väidetakse, et ainult esimene põhjus oli piisav, kuigi hilisemad uuringud näitavad, et see ei vastanud tõele.[15]

Riigi juhtimine jäi suuresti siiski 14-aastase Balduin IV kätte. Senešalli koht jäi täitmata peaaegu kaheks aastaks, sest Raymond III oli sõjaliste kohustuste pärast eemal ning Miles suri juba samal aastal. Seega pidi noor Balduin ise juhatama feodaalkohtu (High Court) kokkutulemisi.[16]

Samal aastal naasis kuningriiki ka Baldwin IV ema Agnes. Baldwini kasuema Maria Komnene oli lahkunud oma läänivaldustesse.[16] Tunnistajate meelest oli Agnes pühendunud ema, kes suhtus oma poega suure lahkuse ja kiindumusega. Selle tõttu sai ta osaleda Balduini juhatatud koosolekutel hilisematel aastatel, kui noormehe tervis halvenes. Nii tema kaasaegsed autorid kui ka hilisemad ajaloolased on Agnest kirjeldanud kui omakasupüüdliku ja jultunu naisena, kes kasutas oma haige poja positsiooni ära.[16]

Ajal, mil kuningriiki valitses regent, tuli üha rohkem ilmsiks ka Balduini leepra ehk pidalitõbi. Tema õpetaja Williami väitel algas see siis, kui poiss oli puberteedieas. Kõige enam lõi leepra välja kätel, jalgadel ja näol ning üllataval kombel ei eraldatud teda teistest inimestest. [17] See oli olnud tavaks sellel ajal, sest arvati, et pidalitõbi on väga nakkav.[18]

Balduini haiguse tõttu oli ta sunnitud leidma endale troonipärija, kes oleks pidanud olema tema õe tulevane abikaasa. Sibylle pandi mehele William Pikkmõõgale (prantsuse keeles Guillaume Longue-Épée), kes oli Louis VII ja Friedrich I Barbarossa nõbu. Selline abielu oleks kindlustanud ka Jeruusalemma suhteid Lääne-Euroopa valitsejatega, kes vajadusel oleks saanud abistada sõjalisel moel.[17] Legitiimse pärija saamine oli Balduinil välistatud, sest arvati, et leepra levib sugulisel teel.[19]

Valitsemisaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaks valmistumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Balduini esimesi aastaid troonil võib pidada kalkuleeritud sõjaks valmistumise aastateks, sest noor kuningas tegi mitmeid olulisi muudatusi ja plaane. Balduini iseseisev valitsemine sai alguse täpselt kaks aastat pärast kroonimist, milleks oli 15. juuli 1176. Raymond III regentsus lõppes.[20] Samuti seadis ta ametisse uue senešalli, kelleks oli Joscelin I. Joscelini valimine senešalliks oli mõjutatud Balduini ema poolt, aga tegemist oli usaldusväärse isikuga. Joscelin oli Balduini lähim sugulane, kellel aga puudus ligipääs troonile samuti oli ta olnud kompetentne ja lojaalne administraator. Sellest tulenedes oli Balduinil võimalik teda usaldada, sest ohtu troonile Joscelin ei osutanud.[21]

Balduini troonile tõus algas tormiliselt. Juba 1. augustil 1176 alustas ta koos Raymond III ja tema juhitud Tripoli väega Bekaa oru rünnakut. Lisaks rünnakule suudeti tagasi tõrjuda ka Damaskuse garnisoni väed, mida juhtis Saladini nõbu. Arvatakse, et sellest tulenevalt oli Saladin sunnitud lõpetama Masyafi piiramise.[22] Olenemata oma haigusest võttis Balduin osa vägede juhatamisest. Ta oleks võinud delegeerida vägede juhatamise kellelegi teisele, aga seda ta ei teinud seni, kuni jaksa veel ratsutada. Lahingutes sai ta oma süveneva haiguse tõttu kasutada vaid ühte kätt.[19]

1176. aastal abiellus ka Balduini õde Sibylle William Pikkmõõgaga (prantsuse keeles Guillaume Longue-Épée), kes oleks pidanud olema Balduini järeltulija. Tüürose Williami järgi võeti abielu avalikult negatiivselt vastu. Arvatakse, et põhjuseks võis olla Friedrich I Barbarossa lüüa saamine Legnano lahingus, mille tõttu tal polnud võimalik Jeruusalemma vajadusel aidata.[23] Cremona Sicardi kohaselt oli Balduin pakkunud välja troonilt loobumise oma haiguse tõttu, aga William keeldus sellest.[24]

Balduinil koos oma nõuandjatega oli troonile tõusmisest saadik plaan rünnata Egiptust, sest seal asus Saladini võimu kese. Selleks oli Balduinil vaja abi laevastikuga, mille puhul otsustas ta saata prints Reynaldi abi paluma (prantsuse keeles Renaud) Konstantinoopolisse, kus valitses printsi sugulane Manuel. Läbirääkimised Konstantinoopolis osutusid edukaks. Tänutäheks andis Balduin prints Reynadile võimu Hebronis, mis oli varem olnud kuninga maaomand. Vastuvõetud otsus tegi Reynadist vasalli, kes oli kuningriigis suuruselt neljas. Selline otsus kindlustas Jeruusalemma kuningriigi lõunapiiri, sest lisaks Reynadile valitses seal ka William Montferrat'st. Tänu tugevale lõunapiirile sai Balduin segada Saladini info levikut tema kahe pealinna – Damaskuse ja Kairo – vahel.[25]

Plaanitud rünnak jäi Balduinil ja tema liitlastel aga sooritamata. William Montferrat'st ehk William Pikkmõõk haigestus Ascalonis ning suri mõned kuud hiljem. Temast jäi maha lapseootel Sibylle. Selline sündmus pani Balduini keerulisse olukorda, sest ta oli kaotanud oma troonipärija ja usaldusväärse väejuhi enne saabuvat sõda.[26]Pärast Williami surma nomineeris Balduin Reynald Chatillonist oma regendiks, sest mees positsioonile oma oskuste ja usalduse tõttu. Samas tekitas otsus lõhesid kuninga lähedaste hulgas, sest kuningas kritiseeris ja ei valinud oma regendiks Raymond III Tripolist.[26]Probleemid sõja alustamisega tekkisid ka Balduini liitlastel. Tekkis eriarvamusi ja tülisid, mis ei võimaldanud teha koostööd ning mille tõttu lükkus rünnak 1178. aastasse.[27]Rünnaku keerukust tekitas suuresti Filipp I Flandriast, kes oli saabunud oma vägedega Jeruusalemma, aga leidis vabandusi, et mitte liituda sõjaga. See võis tuleneda asjaolust, et Filipp ei pruukinud sugugi saada ühtegi vallutatud maad endale.[28] Kuigi Bütsantsi laevastik oli selleks ajaks jõudnud 70 galeeriga Akkosse. Balduin ja tema kaaskond ei soovinud Bütsantsi keisrit solvata ning otsustasid rünnata ilma Filipi abita.[27] Filipp ei olnud sellise tulemusega rahul ning proovis leida kompromissi Bütsantsi saadikutega, mille käigus annaks ta vande, et naaseb sõja alguseks Jeruusalemma. Vanne ise oli loodud nii, et Filipp ei saaks seda anda, mille tõttu Bütsantsi saadikud lõpetasid läbirääkimised ja naasid tagasi Konstantinoopolisse oma laevastikuga.[29] Tüürose Williami andmetel polnud sõja poolt ka Antiookia prints, Tripoli krahv ja Johanniitide ordumeister.[30]

Ebaõnnestunud koostöö tõttu jäi frankidel kasutamata suurepärane võimalus nõrgendada Saladini võimu Egiptuses, mis ohustas neid ennast. Eriti siis kui Bütsantsi laevastik oli seilanud tagasi Konstantinoopolisse ja Filipp lahkunud oma armeega Jeruusalemmast.[30]

Lahingud Saladini vastu

[muuda | muuda lähteteksti]

1177. aastal lahkus Filipp I Jeruusalemmast ning kohtus Tripolis Raymond III ja tema vasallidega, et rünnata Hama linna.[31][32]Saladin oli teadlik oma suurepärasele luureteenistusele, et Frangi-Bütsantsi liit ebaõnnestus ning Filipp I on vägedega põhjas, seega otsustas ta teha vasturünnaku Palestiinasse.[33] Selleks, et peatada Saladini rünnakut koondusid templiordu rüütlid Gazasse. Saladin marssis Gaza asemel hoopis Ashkeloni ning jõudis sinna 22. novembril.[33][34] Saanud teada Saladini sissetungist, koondas Balduin kõik võimalikud väed Saladinile vastu. Kogutud rüütlite arvu pole kindlalt teada, aga arvatakse, et kogu kuningriigis oli alles ainult 600 rüütlit, sinna hulka kuulusid ka ordurüütlid. Anonüümne kirjutaja Põhja-Süüriast on öelnud:

"Kõik olid meeleheitel haige kuninga elu pärast, kes oli pooleldi surnud, aga võttis kokku oma julguse ja ratsutas Saladiniga kohtuma."[35]

Balduin Montgisardi lahingus

Sultani arvestused frankide kohta osutusid valeks. Nimelt arvas ta, et tee Jeruusalemmani on vaenlastest tühi. Seda kinnitas fakt, et ta oli kohtunud Balduini meestega Ashkeloni lähedal, aga nähes Saladini väe suurust otsustas Balduin oma armeega taanduda linna tagasi.[34] Väiksemad väegrupid, kes pidid Balduiniga liituma, võeti Saladini poolt kinni, mis julgustasid teda üha enam marssima kindlalt Jeruusalemma poole Selle tõttu lasi ta oma armeel vabalt rüüstata ümbruses asuvaid asulaid.[36] Samuti ei jätnud Saladin vägesid jälgima Ashkeloni linna, mille tõttu said kuninga, prints Reynaldi ja Gaza templirüütlite väed ühineda.[37] Saladini tähelepanematus ja armee distsipliini kaotamine osutus talle saatuslikuks. 25. novembril 1177 kohtusid kuristikku ületavad Saladini väed Balduini juhitud vägesid Montgisardi kindluse lähedal. Frankidega kohtumine tuli Saladinile üllatusena. Kuigi Sultani vägi oli Balduini omast arvuliselt suurem, siis üleoleva suhtumise tõttu oli kaotanud ta sõdurite seas distsipliini, mis võimaldas frankidel sultani vägi purustada.[37] Sultan ise pääses lahingust vaevu tänu oma ihukaitsjatele.[36] Saladini armeest põgenenud sõdurid püüti õhtu saabudes kinni, sest armeele kohast formatsiooni Saladin ei suutnud taastada. Seda ei suutnud sultan teha ka järgnevatel päevadel talviste vihmade tõttu. Saladini kaotust kasutasid kohe ära Siinai beduiinid, kes rüüstasid sultani laagrit, mille tõttu jõudis sultan tagasi Kairosse vaid vähese varustusega.[38]

Balduini ja frankide jaoks oli võit Montgisardi juures otsustav lahing, sest suudeti peatada pealetung Jeruusalemmale. Oleks Balduinil olnud rohkem mehi, siis oleks võimalik olnud kuningal võimalik jälitada Saladini järele jäänud vägesid või rünnata Damaskust, millega oleks lõplikult sultani võim hävitatud. Balduinil polnud aga piisavalt abi ning enda armeega ta seda riski võtta ei saanud.[39]

Rahu ja hilisemad lahingud

[muuda | muuda lähteteksti]

1178. aastal viis Saladin oma väed tagasi Damaskusse, jättes oma venna al-Adili Egiptuse asekuningaks. Frangid küll ei rünnanud Saladini, kui ta liigutas vägesid, aga kasutasid võimalust ning proovisid vallutada Qalat Guindi kindlust. Operatsioon kukkus läbi, sest frankidel oli liiga vähe mehi. Rünnaku põhjuseks võis olla suuresti prints Reynaldi algatatud, sest tema alad piirdusid Siinai kõrbega.[40]

Järgnevad kokkupuuted Saladiniga on võrdlemisi väikesed. 1179. aastal põrkasid Saladini nõo väed ja frangid kokku kevadel, kui toimus lammaste liigutamine. Balduin ise pääses lahingust elusalt põgenema, aga Humphrey Toronist sai surmavalt vigastada. Suuresti tänu temale ja tema ihukaitsjatele pääsesid kuninga väed põgenema. Humphrey surm oli kuningriigile suur tagasilöök, sest tegemist oli olnud austatud riigimehega. Tänu oma nõo võidule otsustas Saladin piirata Jakobi Koolmekoha (inglise keeles Jacob's Ford) juures asuvat kindlust. Kindluse piiramine osutus ebaedukaks ning lõpetati pärast paari päeva. Jätkati kohalike asulate rüüstamisega, mille tõttu oli Balduin sunnitud koondama taas oma väed.[41] 10. juuni 1179 kohtus Raymond taas Saladiniga, kellel õnnestus krahvi väed segadusse ajada ja suunata nad taanduma koos Balduini vägedega. Taas olid frankide väed saanud lüüa.[42]

Pärast ebaõnnestunud kokkupõrkeid tabas Balduini taas valus kaotus. Nimelt oli Saladin taas asunud piirama Balduinile kuuluvat kindlust Jacobi Koolmekoha (inglise keeles Jacob's Ford) lähedal. Seekord saatis Balduini edu ning linn hävitati täielikult pärast viit päeva piiramist. Järgnesid rüüsted Akkosse ja pealetungid Galileasse. Pärast kõiki neid sündmusi oli Balduin sunnitud tegema Saladiniga rahu. Rahu, mis saavutati mais 1180, pidi kestma kaks aastat.[43]Kuid rahu rikuti juba järgmisel aastal, kui Reynald otsustas rünnata egiptlaste karavani, mis reisis Egiptusest Damaskusse. Usutakse, et põhjuseks oli teada saada Saladini tuleviku plaane.[44] 1182. aastal kohtusid Balduini ja Saladini väed taas. Saladin oli võtnud eesmärgiks piirata Beth-sheani kindlust, mis asus Galilea lõuna regioonis. Väed kohtusid omavahel Le Forbelet' lähedal. Frankide armee oli arvukuselt taas Saladini omast väiksem, aga tal oli tugevam ratsavägi[45]. Tüürose Williami kohaselt oli kohal vaid 700 rüütlit. Lahing lõppes Saladini kaotusega, kes oli sunnitud taanduma Jordani jõe taha.[46]

Viimased eluaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse süvenemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Balduini arenevast pidalitõvest ja sellega kaasnenud tüsistustest on informatsioon tänu Williamile. Balduini tervis hakkas tunduvalt halvenema 1183. aastal.[47] Selleks ajaks oli ta kaotanud nägemise ning ta polnud võimeline oma käsi ega jalgu kasutama. Samuti oli ta impotent.[48]. See oli tingitud närvikahjustustest, mis viis lihaste kärbumiseni. Selle tõttu oli ta sunnitud liikuma kanderaami abil. Samuti kärbusid silmalihased, mille tõttu ei saanud Balduin enam pilgutada ja silma sarvkest kuivas ära, mis tegi kuninga pimedaks.[49] Jäsemete närvikahjustuste tõttu said lihtsad haavad muutuda kroonilisteks ja bakterite vohamise hävines ka tema nina.[49]

Kuigi mõned arvasid, et Balduin peaks lahkuma oma positsioonilt, siis noor kuningas andis endast parima, et peita oma haigust.[47] Oma süvenevast haigusest tingituna määras Balduin oma regendiks Guy de Lusignani.[50] Guy osutus Balduini silmis sobimatuks regendiks pärast seda, kui teine oli rünnanud beduiine, kes olid olnud kuningliku kaitse all. [51]Oma surivoodil määras Balduin oma järeltulijaks oma õepoja Balduin V, kelle regendiks pidi Balduin IV määrusel saama Raymond III Tripolist.[52]

Surm ja järeltulijad

[muuda | muuda lähteteksti]

Balduin IV suri 1185. aastal (23-aastaselt). Täpset kuupäeva pole kinnitatud, aga arvatakse, et see pidi toimuma enne 16. maid. Ta maeti oma isa kõrvale Püha Haua kirikusse Kolgata mäe jalamile.[53]

Balduin IV järeltulija Balduin V suri järgneval aastal.[54] Pärast teda sai Jeruusalemma kuningriigi valitsejaks Sibylle, kes määras uueks kuningaks Guy de Lusignani.[55]

Kajastamine popkultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]

Balduin IV on kujutatud ka tänapäevases popkultuuris. "Taevane kuningriik" (Kingdom of Heaven) on draamafilm, kus Balduin IV-t kehastab näitleja Edward Norton.[56]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Hamilton Bernard (2000). The Leper King and His Heirs: Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 1.
  2. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The Leper King and His Heirs: Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge University Press. Lk 23.
  3. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 23–25. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  4. ↑ 4,0 4,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 26. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  5. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 27. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  6. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 26–27. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  7. ↑ 7,0 7,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 41. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  8. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 29. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  9. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 30. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  10. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 31. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  11. ↑ 11,0 11,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 31–32. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  12. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 42. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  13. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 84. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  14. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 88. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  15. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 89. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 95. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  17. ↑ 17,0 17,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 100–102. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  18. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 241. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  19. ↑ 19,0 19,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 108. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  20. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 105. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  21. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 105–106. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  22. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 107–108. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  23. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 109. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  24. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 110. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  25. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 117. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  26. ↑ 26,0 26,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 118. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  27. ↑ 27,0 27,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 128. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  28. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 122, 127. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  29. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 130. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  30. ↑ 30,0 30,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 131. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  31. ↑ Runciman, Steven (2016). A history of the Crusades. [Great Britain]. Lk 415. ISBN 0-14-198550-X. OCLC 953885494.
  32. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 132. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  33. ↑ 33,0 33,1 Runciman, Steven (2016). A history of the Crusades. [Great Britain]. Lk 416. ISBN 0-14-198550-X. OCLC 953885494.
  34. ↑ 34,0 34,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 134. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  35. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 133. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  36. ↑ 36,0 36,1 Runciman, Steven (2016). A history of the Crusades. [Great Britain]. Lk 417. ISBN 0-14-198550-X. OCLC 953885494.
  37. ↑ 37,0 37,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 135. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  38. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 136. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  39. ↑ Runciman, Steven (2016). A history of the Crusades. [Great Britain]. Lk 418. ISBN 0-14-198550-X. OCLC 953885494.
  40. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 141. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  41. ↑ Runciman, Steven (2016). A history of the Crusades. [Great Britain]. Lk 419. ISBN 0-14-198550-X. OCLC 953885494.
  42. ↑ Runciman, Steven (2016). A history of the Crusades. [Great Britain]. Lk 420. ISBN 0-14-198550-X. OCLC 953885494.
  43. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 421. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  44. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 171. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  45. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 175. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  46. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 174. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  47. ↑ 47,0 47,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 187. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  48. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 252. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  49. ↑ 49,0 49,1 Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 253. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  50. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 188. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  51. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 203–204. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  52. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 204. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  53. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 210. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  54. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 216. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  55. ↑ Hamilton, Bernard (2000). The leper king and his heirs : Baldwin IV and the Crusader Kingdom of Jerusalem. Cambridge, UK. Lk 220. ISBN 978-1-107-05066-2. OCLC 903390755.
  56. ↑ Scott, Ridley (6. mai 2005), Kingdom of Heaven (Action, Adventure, Drama), Twentieth Century Fox, Scott Free Productions, BK, vaadatud 12. jaanuaril 2023
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Balduin_IV_(Jeruusalemm)&oldid=6708209"