Baldassare Longhena

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Baldassare Longhena (159818. veebruar 1682) oli Veneetsia  17. sajandi tuntuim barokk-arhitekt. Tema kõige kuulsam projekteeritud hoone on Santa Maria della Salute, mida peetakse ka üheks kõige olulisemaks Itaalia barokk-kirikuks Roomas asuvate Santi Luca e Martina ja San Carlo alle Quattro Fontane kirikute kõrval[1].

Santa Maria della Salute

Isiklik[muuda | muuda lähteteksti]

Baldassare Longhena sündis 1598. aastal Veneetsias kiviraidurite perre. Tema õpetajaks oli Veneetsia arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Vincenzo Scamozzi, kes omakorda on olnud Andrea Palladio õpilane ja järgis paljuski tema eeskujusid.[2]

Veneetsia arhitektuur 17. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Veneetsias olid tugevad kõrgrenessanssi mõjutused – 16. sajandil Veneetsias elanud ja töötanud arhitekt Andrea Palladio looming mõjutas kogu järgmise sajandi Veneetsia arhitektuurilaadi. Palladio ja tema järgijad armastasid sümmeetrilisust ja samabaid, võttes eeskuju antiikarhitektuurist. Palladiolik arhitektuur andis ka tõuke Veneetsias 18. sajandil alanud klassitsismi palju varasemale mõjule kui mujal Itaalias.[3]

17. sajandil palladianismi vaimus valminud kõrgrenessanslike hoonete kõrvale tekkis ka väiksemas mahus barokkarhitektuuri. Veneetsia barokkperioodi alguseks võib lugeda 1630. aasta katkuepideemiat ja lõpuks 1718. aasta Passarowitz’i rahu, mille tulemusel Veneetsia pidi loobuma Moreast (Peloponnese poolsaar) Türgi kasuks[4][5]. Kõige kuulsam barokkarhitekt Veneetsias oli Baldassare Longhena. Sarnaselt Palladiole, kes leidis, et Veneetsia arhitektuuri planeerimisel on peamine järgida selle lokaalset eripära, lähtus ka Longhena hoone funktsioonist ja kohalikust kontekstist.[3]

Veneetsia linnaplaneeringut dikteerib sealne geograafiline omapära – linn koosneb peamiselt Veneetsia laguunis olevatest väikestest saartest. Esiteks toob see kaasa ruuminappuse ja teiselt limiteeritud ehitusvõtted, kuna linn on ehitatud põhimõtteliselt vee peale. Seetõttu on ehitusel peamiselt kasutatud kergeid telliskarkasse ja puidust kuplitarindeid. Veneetsia väljakujunenud linnapilt ja ruumivähesus ei andnud võimalust ehitada barokile iseloomulikke suuri laiahaardelise planeeringuga hooneid. Selle asemel tuli otsida linnakeskkonda sobituvaid lahendusi. [3]

Baldassare Longhena arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Chioggia katedraal

Longhena esimene suurem kiriklik tellimus oli 1624. aastal alustatud katedraal Chioggia’s (Veneetsia laguuni lõunaosas). Katedraali interjööris ilmneb Longhena’le iseloomulik värvikäsitlus ja arhitektuurilaad. Hoone juures on näha  arhitektuuri vormide, linnakeskkonna ja funktsiooni omavahelise kokkusobimisega arvestamist. Edasises loomingus areneb veelgi Longhena planeeringutes kontekstist ja funktsioonist lähtumine ning selle kulminatsiooniks võib pidada Santa Maria della Salute kirikut.[6]

Santa Maria della Salute[muuda | muuda lähteteksti]

Santa Maria della Salute
Santa Maria della Salute
Santa Maria della Salute interjöör

Baldassare Longhena kõige kuulsam hoone Santa Maria della Salute, on üks kahest 17. sajandil Veneetsia riigi initsiatiivil ja kontrollil rajatud kirikust.[5] Tegu on votiivkirikuga – 1630. aastal puhkenud katkuepideemias anti lubadus ehitada pühamu „Vergine Santissima’le“ ehk Pühale Neitsile, selle tarbeks kuulutati välja avalik konkurss nii koha valikuks kui hoone kavandiks. 1631. aastal võitis selle Baldassare Longhena. Kohaks osutus linna üks esinduslikemaid paiku – kahe suure hoone Punta della Dogana ja San Gegorio Maggiore kloostri vahel ning kohe Suure kanali suudmes.[5] Longhena kavandas kiriku tarbeks kaks ruumi: kabelite ja ümbriskäiguga oktogooni (8-nurkse põhiplaaniga) kogudusele ning kahe apsiidiga nelinurkse ruumi tänujumalateenistuse läbiviimiseks. Mõlemat ruumi kattis kuppel.[3]

Longhena disain on eriline just oma oktogooni, sellel asetseva hiiglasliku kupli ning kuplit toetavate silmatorkavate spiraalide ning neil seisvate skulptuursete figuuride pärast. See, kuidas Longhena suunab hoone juures vaataja pilku sammaste ja kaarte abil, mõjub väga teatraalselt, seetõttu on Longhena’t ka peetud 18. sajandil kasutusele tulnud stsenograafilise arhitektuuri alusepanijaks.[7]

Santa Maria della Salute interjöör on kujundatud Veneetsia tavadele kohaselt – valge ja hall koloriit, mis lähtub Palladiost ja rõhutab pilku ülespoole suunama. Uudne on aga Longhena sammaste dekoratiivsus – esimese korruse sambad muutuvad kapideelidest kõrgemal pjedestaalideks, kus seisavad suured prohvetite figuurid, muutes nii sambad iseseisvaks kujunduselemendiks.[8]

San Giorgio Maggiore[muuda | muuda lähteteksti]

Teine üks olulisi Longhena projekte on peatrepp San Giorgio Maggiore kloostris (1643–45). Kaks paralleelset trepimarssi, tehtud uhkest marmorist ning kaunistatud inkrustatsioonidega, ühinevad ühiseks trepiplatvormiks. Trepp oma lavastusliku iseloomuga on üks silmapaistvaid barokki näiteid Veneetsias. See Longhena välja töötatud trepikujundus sai eeskujuks ka ülejäänud Itaalia ja Euroopa arhitektuuris.[2][7]

Paleearhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Longhena andis ka olulise panuse paleearhitektuuri, vaatamata sellele, et ta ise ei näinudki enda tähtsamate projektide lõplikku valmimist. Tema kaks kuulsamat paleed asuvad mõlemad Suure kanali ääres – Palazzo Pesaro (1659–1710)  ja Palazzo Rezzonico (1660–1752/56; ülemine korrus G. Massari). [7]

Palazzo Pesaro ehitati kõrgest seisusest ja rikkale Pesaro perekonnale. See on üks suurim ja ekstravagantsem erapalee Veneetsias. Kolmekorruselise hoone esimesel korrusel on kasutatud rustikat ning järgnevad korrused on kaunistatud rohkete sammaste ning dekooriga, muutudes intensiivsemaks kõrgemale liikudes.[8][2] Hoone siseõues asuvad silmatorkavad lodžad. Suure Kanali äärde jääv uhke fassaad jäi Longhena elu ajal poolikuks. Peale tema surma jätkas tööd Gian Antonio Gaspari, kes töötas algsete kavandite järgi. Palazzo Pesaro ehitus jõudis lõpule 1710. aastal. 1898. aastast on hoones tegutsenud kunstimuuseum Ca' Pesaro - Galleria Internazionale d’Arte Moderna.[9]

Procuratie Nuove[muuda | muuda lähteteksti]

Longhena lõpetas oma õpetaja Scamozzi pooleli jäänud Procuratie Nuove (1584–1640).[7] Püha Markuse väljakul asuv Procuratie Nuove on üks kolmest omavahel ühendatud hoonest, mis moodustavad Procuratie. Lõunaküljel asuv Procuratie Nuove on ehitatud ametlikuks elukohaks Püha Markuse prokuraatoritele, kes olid doodži järel Veneetsia Vabariigis võimult teisel kohal.

Palazzo Rezzonico

Veel Longhena projekte[muuda | muuda lähteteksti]

  • Santa Maria di Nazareth (1656–80)

Longhena on kirikuprojekti alustaja. Hoone fassaadi lõpetas Giuseppe Sardi.

  • Santa Maria dei Derelitti (1670–78)

Longhena on Santa Maria dei Derelitti kiriku barokkfassaadi autor.[7]


Palazzo Pesaro

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andrew Hopkins. "Plans and Planning for S. Maria della Salute, Venice". The Art Bulletin Vol. 79, No. 3, 1997.
  2. 2,0 2,1 2,2 (2003). Baroque and Rococo: architecture, painting, sculpture.. Berlin: Feierabend. Lk 50. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Rolf Toman (2008). BAROKK. ARHITEKTUUR. SKULPTUUR. MAALIKUNST. Koolibri. Lk 64. 
  4. "Treaty of Passarowitz". Britannica.
  5. 5,0 5,1 5,2 Massimo Favilla, Ruggero Rugolo (2009). Baroque Venice : splendour and illusion in a "decadent" world. Schio: Sassi. Lk 16. 
  6. Andrew Hopkins. "Longhena before Salute: The Cathedral at Chioggia". Journal of the Society of Architectural Historians Vol. 53, No. 2, juuni 1994.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 "Baldassare Longhena".
  8. 8,0 8,1 Rolf Toman (2008). BAROKK. ARHITEKTUUR. SKULPTUUR. MAALIKUNST. Koolibri. Lk 66. 
  9. "Building and history".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]