Asotobakter

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Asotobakter
Azotobacter sp.
Azotobacter sp.
Taksonoomia
Domeen Bakterid Bacteria
Hõimkond Proteobacteria
Klass Gammaproteobacteria
Selts Pseudomonadales
Sugukond Pseudomonadaceae/Azotobacteraceae
Perekond Asotobakter Azotobacter
Liigid

Asotobakter (Azotobacter) on mullas ja vees [1] vabalt elavate gramnegatiivsete bakterite perekond.

Perekonnas eristatakse seitse liiki: A. armeniacus, A. beijerinckii, A. chroococcum, A. nigricans, A. paspali, A. salinestris, A. tropicalis ja A. vinelandi.

Esimese asotobakteri A. chroococcum avastas 1901 hollandi mikrobioloog ja botaanik Martinus Willem Beijerinck, kes on tuntuks saanud termini "viirus" leiutajana.

Asotobakterid on suhteliselt suured, läbimõõduga 1–2 μm. Tavaliselt on nad ovaalsed, aga neile on omane pleomorfism ehk teisisõnu võivad nad olla mitmesuguse välimusega, kerakujulisest kepikesekujuliseni. Elukeskkonna keemiline koostis võib pleomorfismi esile kutsuda, näiteks peptoon muudab rakud nii-öelda seenekujulisteks. Bakterid võivad paikneda üksikuna, paarikaupa ja ebakorrapäraste kogumitena, vahel ka mitmesuguse pikkusega ahelatena.

Asotobakterid ei moodusta eoseid. Küll aga võivad nad moodustada ümmikuid. Selleks suudavad nad tekitada paksu limakihi. Bakterid on arvukate viburitega ja sellepärast on nad pisut liikumisvõimelised.

Asotobakterid elavad hapnikku sisaldavas neutraalses või kergelt aluselises keskkonnas. Kõige paremini sobib neile pH 7,0–7,5, aga nad on võimelised kasvama ka pH 4,8–8,5 juures.

Asotobakterid kasutavad oma elutegevuseks redoksreaktsioonides vabanevat energiat. Elektronidoonorina kasutavad nad orgaanilisi ühendeid. Süsiniku allikana suudavad nad kasutada süsivesinikke, alkohole ja orgaaniliste hapete sooli. Nad sünteesivad katalaasi ja oksüdaasi. Nende kasvuks on hapnik hädavajalik, aga nad on võimelised kasvama ka hapnikuvaeses keskkonnas.

Asotobakterid on olulised õhulämmastiku sidujad. Sellest tuleb nende nimigi (Άζωτο on kreeka keeles 'lämmastik'). Nad muundavad gaasilise õhulämmastiku lahustuvale kujule, mida taimed omastada suudavad, ja seetõttu soodustavad asotobakterid oluliselt taimekasvu. Iga grammi tarbitud glükoosi kohta suudavad nad siduda 10 μg õhulämmastikku, aga selleks on vaja piisavalt molübdeeni ioone. Molübdeeni puudumist võib osaliselt korvata vanaadiumi ioonidega. Lämmastiku allikana suudavad nad kasutada nitraate, ammoniaagi ioone ja aminohappeid. Kuid nad suudavad elada ka täiesti lämmastikuvabas keskkonnas, näiteks mannoosi lagundades. Seda nimetatakse miksotroofiaks. Vesinik on pinnases täiesti olemas ja sellepärast pole asotobakteritel ka looduslik miksotroofia välistatud.

Asotobaktereid kasutatakse palju mudelorganismidena, eriti biotehnoloogias. Mõned asotobakterid (A. vinelandii) toodavad elutegevuse käigus alginaate[2]. Mõnikord toodavad asotobakterid polühüdroksübutüraate. Asotobaktereid kasutatakse lämmastikväetiste tootmisel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Azotobacter. Teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat. TEA Kirjastus, 1997, lk. 118
  2. F. Clementi, 1997. Alginate production by Azotobacter vinelandii