Arvutisuhtlus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Arvutisuhtlus (inglise keeles Computer-mediated communication ehk CMC) on defineeritud kui iga suhtlus, mis toimub kahe või enama elektroonilise seadme kaasabil.[1] Kuigi arvutisuhtlus on traditsiooniliselt viidanud suhtlusele, mis toimub läbi arvuti vahendatud formaadi (näiteks kiirsuhtlus, e-post, jututuba), siis sellega on viidatud ka teistele teksti baasil põhinevatele suhtlusviisidele, näiteks tekstsõnumid.[2] Arvutisuhtluse teadustöö põhineb suuresti erinevate arvutil põhinevate suhtlustehnoloogiate sotsiaalse mõju uurimisel. Paljudes viimase aja uurimistöödes kaasatakse Interneti suhtlusportaale, mis toetuvad suhtlustarkvarale.

Arvutisuhtluse ulatus[muuda | muuda lähteteksti]

Paljude valdkondade teadurid uurivad ilmingut, mida võib kutsuda arvutisuhtluseks (vaata ka Internetiõpe). Näiteks, paljud võtavad sotsiaalpsühholoogilise lähenemise arvutisuhtlusele, uurides seda, kuidas inimesed kasutavad "arvuteid" (või digitaalmeediat), et toime tulla isikutevahelise suhtlusega, kujundada muljeid ning kujundada ja hoida suhteid.[3][4] Need uurimistööd on tihti keskendunud erinevustele onlain ja offlain suhtluses, kuigi kaasaegne uurimistöö on liikumas suunas, mis uurib arvutisuhtlust osana igapäevaelus.[5] Arvutisuhtluse üks haru tegeleb paralingvistika tunnusjoonte kasutuse, näiteks emotikonide, pragmaatikareeglite (kordamööda kõnelemine)[6], järjestikune analüüs, kõne organiseeritus[7][8], erinevad sotsiaaldialektid, stiilid, registrid või nende keskkondadega spetsiifiliselt seotud terminoloogia (vt Leet). Nendes kontekstides keele uurimine põhineb tavaliselt tekstipõhisel arvutisuhtlusel, millele viidatakse vahel kui "arvutisuhtluse analüüs".[9]

Inimeste suhtlusviis ametlikes, sotsiaalsetes ja hariduslikes tingimustes erineb suuresti, sõltuvalt mitte ainult keskkonnast vaid ka kommunikatsioonimeetodist, milles suhtlemine toimub. Antud juhul on selleks kommunikatsioonimeetodiks arvutid või muud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad (IKT). Kommunikatsiooni uurimine, et saavutada koostöö ühised tööeesmärgid nimetatakse arvuti toetatud koostöö ja kaasab endas vaid mõned arvutisuhtluse teiste vormide teemad.

Populaarsete arvutisuhtluse vormide sekka kuuluvad e-post, video, audio või tekstsuhtlus (tekstipõhine suhtlus, näiteks "kiirsuhtlus"), foorumid ja Massiivne mitme kasutaja võrgumäng.[10] Ajaveebid (veebipäevikud) on samuti muutunud populaarseks ja RSS andmevahetus võimaldab igaühel "saada enda kirjastajaks".

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Arvutiga hallatavas formaadis toimuv suhtlus mõjutab mõlemat osapoolt mitmel viisil. Teaduskirjanduses on neist viisidest tähelepanu saanud mulje kujunemine, pettus, grupidünaamika, vastastikune avalikuks tegemine, sisemiste tõkete puudumine ja eriti suhte moodustumine.

Arvutisuhtlust uuritakse ja võrreldakse teiste suhtlusmeediumitega kasutades kõikidele suhtlusvormidele universaalseid aspekte, mille hulka kuuluvad sünkroonsus, püsivus või "salvestatavus", ja anonüümsus. Nende aspektide seotus erinevate suhtlusvormidega on väga muutlik. Näiteks, kiirsuhtlus on lahutamatult sünkroonne aga mitte püsiv, kuna osapool kaotab suhtlusakna sulgedes kogu sisu (v.a juhul, kui seadistatud on suhtluse logimine või osapool kopeerib käsitsi vestlusakna sisu). E-post ja foorumid on aga madala sünkroonsusega, kuna vastuse saamise aeg on muutlik aga kõrge püsivusega (saadetud ja vastu võetud sõnumid salvestatakse). Omadused, mis eristavad arvutisuhtlust teistest meediumitest, on veel lühiaegsus, selle multimodaalne iseloom ja käitumiskoodeksite suhteline puudumine.[11] Arvutisuhtlus on suuteline üle saama teiste suhtlusvormide füüsilistest ja sotsiaalsetest piirangutest ja lubab seetõttu suhelda inimestel, kes ei ole füüsiliselt samas asukohas.

Meedium, mida inimesed suhtluseks valivad mõjutab osapoolte avaldatud isikliku informatsiooni hulka. Arvutisuhtlust iseloomustab kõrgem eneseavaldamine, kui näost-näkku suhtluse korral.[12] Eneseavaldamine on iga isiklikult olulise informatsiooni suuline, mõtteline ja tundeline väljendamine, mis loob ja säilitab isikutevahelist suhet.[12] Selle põhjustab osati visuaalne anonüümsus ja mitteverbaalsete vihjete puudumine, mis vähendab muret kaotada positiivne sotsiaalne pale. Waltheri (1996) hüperpersonaalne mudel väidab, et arvutisuhtlus on väärtuslik paremaks suhtluseks ja parema esmamulje loomiseks. Ramirez ja Zhang (2007) väidavad, et arvutisuhtlus lubab isikute vahel suuremat lähedust ja atraktiivsust kui näost-näkku suhtlus[13].

Anonüümsus ja osati ka privaatsus ja turvalisus sõltuvad rohkem kontekstist ja kasutatavast programmist või veebilehest, mida külastatakse. Enamus valdkonna teadureid on nõus, et lisaks tehnilistele piirangutele on tähtis teadvustada nende faktorite psühholoogilisi ja sotsiaalseid implikatsioone.

Tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Arvutisuhtluse saab jaotada sünkroonsete ja mittesünkroonseteks. Sünkroonse suhtluse korral on kõik osalejed samaaegselt onlain (nt IRC), samas kui mittesünkroonne suhtlus toimub ajapiirangutega (nt e-post). Inimesed valivad mittesünkroonse suhtluse, näiteks e-kirja, kui sõnumid on pikemad ja kontrollitud sisuga. E-kiri on samuti eelistatud negatiivsete tunnete väljendamiseks, kuna see kaugendab saatjat vastuvõtjast ("varjestamisefekt"). Sünkroonset suhtlust, nagu [[kiirsuhtlus]t], eelistatakse positiivsete uudiste ja tunnete koheseks väljendamiseks. Lisaks lubab see samaaegselt suhtlemisele teha ka teisi asju.

Keeleõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Arvutisuhtlus on keeleõppes tihti arutatud teema, sest arvutisuhtlus lubab keeleõppijatel keelt harjutada.[14] Näiteks Warschauer[15] tegi juhtumiuuringuid e-posti või foorumite kasutamisest mitmete keeleklasside seas. Warschauer[16] väitis, et informatsioon ja informatsioonitehnoloogia "ületab ajaloolise lõhe kõne ... ja kirja vahel".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. McQuail, Denis. (2005). Mcquail's Mass Communication Theory. 5th ed. London: SAGE Publications.
  2. Thurlow, C., Lengel, L. & Tomic, A. (2004). Computer mediated communication: Social interaction and the internet. London: Sage.
  3. Walther, J. B. (1996). Computer-mediated communication: Impersonal, interpersonal, and hyperpersonal interaction. Communication Research, 23, 3–43.
  4. Walther, J. B., & Burgoon, J. K. (1992). Relational communication in computer-mediated interaction. Human Communication Research, 19, 50–88.
  5. Haythornthwaite, C. and Wellman, B. (2002). The Internet in everyday life: An introduction. In B. Wellman and C. Haythornthwaite (Eds.), The Internet in Everyday Life (pp. 3–41). Oxford: Blackwell.
  6. Garcia, A. C., & Jacobs, J. B. (1999). The eyes of the beholder: Understanding the turn-taking system in quasi-synchronous computer-mediated communication. Research on Language & Social Interaction, 32, 337–367.
  7. Herring, S. (1999). Interactional coherence in CMC. Journal of Computer-Mediated Communication, 4(4). http://jcmc.indiana.edu/vol4/issue4/herring.html
  8. Markman, K. M. (2006). Computer-mediated conversation: The organization of talk in chat-based virtual team meetings. Dissertation Abstracts International, 67 (12A), 4388. (UMI No. 3244348)
  9. Herring, S. C. (2004). Computer-mediated discourse analysis: An approach to researching online behavior. In: S. A. Barab, R. Kling, and J. H. Gray (Eds.), Designing for Virtual Communities in the Service of Learning (pp. 338–376). New York: Cambridge University Press.
  10. Bishop, J. (2009). Enhancing the understanding of genres of web-based communities: The role of the ecological cognition framework. International Journal of Web-Based Communities, 5(1), 4–17. Available online
  11. McQuail, Denis. (2005). Mcquail's Mass Communication Theory. 5th ed. London: SAGE Publications.
  12. 12,0 12,1 Jiang, C., Bazarova, N., & Hancock, J. (2011). From perception to behavior: Disclosure reciprocity and the intensification of intimacy in computer-mediated communication. Communication Research, 40, 125–143.
  13. Dunn., R., 2013. Identity Theories and Technology. p.30. East Tennessee State University, USA.
  14. Abrams, Z. (2006). From Theory to Practice: Intracultural CMC in the L2 Classroom. book chapter, forthcoming in Ducate, Lara & Nike Arnold (Eds.) Calling on CALL: From Theory and Research to New Directions in Foreign Language Teaching.
  15. Warschauer, M. (1998). Electronic literacies: Language, culture and power in online education. Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates.
  16. Warschauer, M. (2006). Laptops and literacy: learning in the wireless classroom: Teachers College, Columbia University.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ahern, T.C., Peck, K., & Laycock, M. (1992). The effects of teacher discourse in computer-mediated discussion. Journal of Educational Computing Research, 8(3), 291–309.
  • Angeli, C., Valanides, N., & Bonk, C.J. (2003). Communication in a web-based conferencing system: The quality of computer-mediated interactions. British Journal of Educational Technology, 34(1), 31–43.
  • Bannan-Ritland, B. (2002). Computer-mediated communication, elearning, and interactivity: A review of the research. Quarterly Review of Distance Education, 3(2), 161–180.
  • Christopher, M.M., Thomas, J.A., and Tallent-Runnels, M.K. (2004). Raising the Bar: Encouraging high level thinking in online discussion forums. Roeper Review, 26(3), 166–171.
  • Cooper, M.M., & Selfe, C.L. (1990). Computer conferences and learning: Authority, resistance, and internally persuasive discourse. College English, 52(8), 847–869.
  • Forman, E.A. (2000). Knowledge building in discourse communities. Human Development, 43(6), 364–368.
  • Gabriel, M.A. (2004). Learning together: Exploring group interactions online. Journal of Distance Education, 19(1), 54–72.
  • Gilbert, K.G., & Dabbagh, N. (2005). How to structure online discussions for meaningful discourse: a case study. British Journal of Educational Technology, 36(1), 5–18.
  • Gunawardena, C.H., Nolla, A.C., Wilson, P.L., Lopez-Isias, Jr. et al. (2001). A cross-cultural study of group process and development in online conferences. Distance Education, 22(1), 85–122.
  • Hara, N., Bonk, C.J., & Angeli, C. (2000). Content analysis of online discussion in an applied educational psychology course. Instructional Science, 28, 115–152.
  • Hewitt, J. (2001). Beyond threaded discourse. International Journal of Educational Telecommunications, 7(3), 207–221.
  • Hewitt, J. (2003). How habitual online practices affect the development of asynchronous discussion threads. Journal of Educational Computing Research, 28(1), 31–45.
  • Javela, S., Bonk, C.J., & Sirpalethti, S.L. (1999). A theoretical analysis of social interactions in computer-based learning environments: Evidence for reciprocal understandings. Journal of Educational Computing Research, 21(3), 363–388.
  • Jones, G., & Schieffelin, B. (2009). Enquoting Voices, Accomplishing Talk: Uses of Be+Like in Instant Messaging. Language & Communication, 29(1), 77–113.
  • Jones, G., & Schieffelin, B. (2009). Talking Text and Talking Back: "My BFF Jill" from Boob Tube to YouTube. Journal of Computer-Mediated Communication, 14(4), 1050 – 1079.
  • Kalman, Y. M. and Rafaeli, S. (2007-05-23). Modulating Synchronicity in Computer-Mediated Communication. Paper presented at the annual meeting of the International Communication Association, TBA, San Francisco, CA Online <APPLICATION/PDF>. 2010-01-24 from http://www.allacademic.com/meta/p170694_index.html
  • Kirk, J.J., & Orr, R.L. (2003). A primer on the effective use of threaded discussion forums. ERIC document.
  • Lapadat, J.C. (2003). Teachers in an online seminar talking about talk: Classroom discourse and school change. Language and Education, 17(1), 21–41.
  • Leinonen, P., Jarvela, S., & Lipponen, L. (2003). Individual students’ interpretations of their contribution to the computer-mediated discussions. Journal of Interactive Learning Research, 14(1), 99–122.
  • Lin, L. (2008). An online learning model to facilitate learners’ rights to education. Journal of Asynchronous Learning Networks (JALN), 12(1), pp. 127–143. [Special issue distributed by Sloan-C JALN in collaboration with five other international journals: http://www.distanceandaccesstoeducation.org/]
  • Lin, L., Cranton, P. & Bridglall, B. (2005). Psychological type and asynchronous written dialogue in adult learning. Teachers College Record, 107(8), 1788–1813.
  • MackNnight, C.B. (2000). Teaching critical thinking through online discussions. Educause Quarterly, 4, 38–41.
  • Poole, D.M. (2000). Student participation in a discussion-oriented online course: A case study. Journal of Research on Computing in Education, 33(2), 162–176.
  • Schrire, S. (2003). A model for evaluating the process of learning in asynchronous computer conferencing. Journal of Instructional Delivery Systems, 17(1), 6–12.
  • Vonderwell, S. (2002). An examination of asynchronous communication experiences and perspectives of students in an online course: A case study. The Internet and Higher Education, 6, 77–90.
  • Wade, S.E., & Fauske, J.R. (2004). Dialogue online: Prospective teachers’ discourse strategies in computer-mediated discussions. Reading Research Quarterly, 39(2), 134–160.
  • Wu, D., & Hiltz, S.R. (2004). Predicting learning from asynchronous online discussions. Journal of Asynchronous Learning Networks, 8(2), 139–152.