Arutelu:Renessanssmuusika
Väga levinud arusaamise järgi loetakse muusikas renessansistiili alguseks hoopis 14.-15. sajandi vahetus, s.o sadakond aastat hiljem kui teistes kunstiliikides. Renessanssmuusikalt barokkmuusikale ülemineku aeg on siiski 16.-17. sajandi vahetusel. Mõistet "renessanss" kasutatakse peamiselt kujutava kunsti puhul ja seoses Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks. Roomakatoliku kiriku lõhenemisest ja reformatsioonist tingitud kriis muutis inimeste maailmapilti. Toimus ilmalikustumine, kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Muusikas väljendus see ilmalike žanrite ilmumisega vaimulike kõrvale. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui ka rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537. aastal Napolis asutatud kooli. Kõik uus hakkas edaspidi toimuma ilmalikus muusikas. Kirik väljendas oma tõrjuvat hoiakut moodsa kunstmuusika vastu ja kahtles polüfoonilise muusika sobivuses jumalateenistusse. 14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal, mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed villanella'd ja tantsulaulud frottola'd. Just ilmalikes lauludes sündis väljenduslaad, mida võib pidada muusikaliseks renessansiks. Humanistlik mõtlemine ja vaba haritud inimese ideaal andsid inimesele vabamad käed ennast teostada. Muusikale oli väga oluline nooditrükitehnika, mille leiutas Veneetsia trükkal Petrucci 15.–16. sajandi vahetusel Keskajal keskenduti muusika seletamisele matemaatika abil. Arvati, et mis on õige ja vastab jumalikule seaduspärasusele, ongi ilus. Humanistlik mõtteviis väärtustab rohkem seda, mis inimesele kuulates ja vaadates ilus ja harmooniline näib, see tähendab, et väärtushinnangud lähtuvad meelelisest tajust. Tõstsin selle jutu praegu artiklist välja, kuna selles on kohati õigeid fakte, kuid need on läbisegi veidrate ja kallutatud hinnangutega. --Andrus Kallastu (arutelu) 1. august 2018, kell 23:30 (EEST)
Ars nova. Aastatel 1320–1380 Prantsusmaal viljeletud muusikastiil, mis väärtustas kõike uut ja vastandas uut loomingut varasemale. Kui enne oli looming valdavalt anonüümne, siis 14. sajandist on teatakse mitmeid autoreid nimepidi. Tuntumad heliloojad olid Philippe de Vitry, Johannes de Muris ja Guillaume de Machaut. Tõstsin välja, sest Ars novat üldiselt ei peeta renessanssnähtuseks. --Andrus Kallastu (arutelu) 1. august 2018, kell 23:46 (EEST)
Tähtsamad muusikateoreetilised jooned: *Uus kõlaideaal. Kvardi, kvindi ja oktaavi asemel hakati rohkem kasutama heakõlalisi kooskõlasid tertsi ja seksti. See lõi uue kompositsioonitehnika, mille eesmärk oli häälte sisemine ühtsus. Helilooja loob teose hääled korraga. Hääled hakkavad üksteist jäljendama ja tekib imitatsiooniline polüfoonia. *Muusika oli enam seotud tekstiga, rütm lähtus teksti rütmist. Samas hakkas rütmipilt lihtsustuma. *Ideaaliks saab lihtne väljenduslik laulev meloodia, mille loomulik liigendus on seotud hingamisega. Tõstsin välja, sest need üldistused on kas väärad või liiga "mööda latvu".--Andrus Kallastu (arutelu) 1. august 2018, kell 23:49 (EEST)