Arutelu:Autor

Kamma, praegu soovitatakse ülakoma võõrnime käänamisel ära jätta, kui sõna lõpeb nii häälduses kui ka kirjapildis konsonandiga. Andres 23. oktoober 2006, kell 07:53 (UTC)

Ja kes on soovituse "autor(iteet)"? --Kamma 23. oktoober 2006, kell 13:45 (UTC)

Keele normeerijad. Varem pidi kindlasti kirjutama "Barthes'i". Nüüd võib nii kirjutada, kuid soovitatakse kirjutada "Barthesi". Praegune reegel on "Eesti keele käsiraamatus" O65. Vaata ka [1]. Ei keelata, kuid ei soovitata. Andres 23. oktoober 2006, kell 17:14 (UTC)

Minu meelest peaks just entsüklopeedia tegema sellega, mida EKKR peab kirjutaja tarvidustest sõltuvaks -- nimetavalise vormi rõhutamisega. Teiseks ei ole EKKR näidetes rõhutatud puhku, kui sõna lõppeb kirjapildis ühe kaashäälikuga, tegelikus häälduses aga teisega, mille puhul on minu arvates õige seda osutada, et õige hääldus erineb. Ma saan muidugi aru, et keelenorm ei saa eeldada võõrnimede häälduste tundmist, aga ma usun, et iga normeerija soovitaks sel juhul, kui hääldus on teada, seda ka markeerida. Eriti entsüklopeedias, kus peaks justkui asjad täpsed ja ranged olema. --Kamma 24. oktoober 2006, kell 09:54 (UTC)

Normi muudatuse olemus seisnebki selles, et juhtudel, kui nime lõpp ei hääldu, kuid lõpeb konsonandiga (või vokaaliga) nii nagu häälduski, ei peeta enam ülakoma tarvilikuks (kuigi seda võib panna).

Kui ülakoma eesmärk on markeerida nime algkuju, siis ei vaja nimi Barthes seda rohkem kui nimed, mille hääldus ei ole problemaatiline. Mina ei näe tarvidust ülakoma kasutamiseks Vikipeedias sellel eesmärgil, sest me ju lingime ning nimekuju on nähtav lingile klikkimisel ja isegi ainult kursori viimisel lingitava sõna juurde.

Hääldus märgitakse igas artiklis märksõna järel. Tõsi küll, meil on hääldus sageli puudu, kuid see tuleb panna. Andres 25. oktoober 2006, kell 07:51 (UTC)

Leian, et "Barthes'i" puhul on ülakoma soovitatav, kuna "i" ei seondu mitte "s"-iga, vaid "t"-ga, st -- robustselt väljendades -- "hes" jääb häälduses sõna lõpust ära. Ülakoma märgib keeles traditsiooniliselt just millegi lühendamist, välja jätmist. Kuna mina "Barthes'i" puhul tean, et see nii on, siis ma leian, et seda infot nimisõnalise häälduse kohta ei pea maha salgama, kui seda eesti kirjakeel väljendada lubab. Eriti imelik tundub mulle info salgamine entsüklopeedias. Ma saan aru, et peamine põhjus selliste reeglite nõrgendamiseks/minimiseerimiseks on see, et eesti kirjakeele norm ei saa üldjuhul eeldada võõrkeelsete nimede/sõnade häälduse tundmist. Aga kui tundmine on olemas, siis pakub kirjakeele norm võimalust seda rakendada. Sestap pole ma Sinu arusaamaga selle reegli voorustest sugugi mitte nõus. Saaks aru, kui tegemist oleks paberkandjaga, kus tuleks leheruumi ülakomade arvelt kokku hoida... Ülakoma lisamine võimaldab sujuva-mugava lugemise ja maksimaalse käepärase informatsiooni. Klikkimine ja nime häälduse vaatamine eraldi artiklist pole sama. Pealegi ei pruugi tulla pähe hääldust vaadata, kui ülakoma puudub. Ja "Descartesi" hääldub kahekümne aasta pärast "teskartesi". On seda vaja? --Kamma 25. oktoober 2006, kell 11:20 (UTC)

Ülakoma kasutamine ei ole otseselt viga, ja ma ei hakka selle vastu sõdima. Minu arusaamise järgi on siin aga siiski tegemist keele normeerijate soovituse mittejärgimisega, milleks ei ole minu meelest mingit põhjust. Eri inimestel võivad olla erinevad arvamused sellest, kuidas ülakoma kasutada, ja igaühel võib olla mingi mõistlik argument. Selleks et mitte vaielda, tuleks minu arvates tugineda autoriteedile. Ka mulle on see reegel harjumuspäratu, kuid minu meelest ei tuleks lähtuda isiklikest eelistustest, sest need on eri inimestel erinevad.

Mina ei tea, mis motiivid reegli tegijatel olid. Minu meelest ei saa argumenti üles ehitada otsustajate motiividele, vaid loeb see, milline otsus tehti. Mul on aga tugev alus arvata, et asi pole üldse selles, sest ka praeguste reeglite rakendamisel on nime hääldust tarvis teada. Nimelt nõuavad praeguse reegli järgi ülakoma juhtumid, mille korral "nimi lõpeb häälduses täishäälikuga, aga kirjas kaashäälikuga" või "nimi lõpeb häälduses kaashäälikuga, aga kirjas täishäälikuga".

Minu meelest ei anna ülakoma kasutamine iseenesest üldjuhul häälduse kohta infot. Lugeja ei tea ju näiteks, kas "Barthes'i" on kirjutatud ülakomaga sellepärast, et seda sõna hääldatakse lühemalt, kui kirjapildi põhjal võiks eeldada, või sellepärast, et nii saab selgeks, et nimi ei ole mitte Barthesi, vaid Barthes. Samuti pole ma üldse nõus, et ülakoma annab tingimata märku lühendamisest. Ta teeb seda küll teatud juhtudel, kuid siis markeerib ta kohta, kust on midagi välja jäetud. Ülakoma kasutamisel nimede käänamisel ei markeeri ülakoma ju kohta, kust midagi on välja jäetud, vaid nime lõppu. Ülakomade rohke kasutamine tekstis ei ole minu meelest Vikipeedias küll vajalik. Minu meelest see pigem häirib lugemist. Ja infot nime algkuju kohta on Vikipeedias hõlpsasti võimalik saada teiste vahenditega, nagu ma ülalpool märkisin.

Klikkimine ja nime häälduse vaatamine eraldi artiklist pole sama.

Hääldust saab tõhusalt edasi anda ainult seda eksplitsiitselt ära tuues. Ülakoma kasutamine saab olla ainult vihje, mis jätab ikkagi ebakindluse. Andres 25. oktoober 2006, kell 12:50 (UTC)

Pealegi ei pruugi tulla pähe hääldust vaadata, kui ülakoma puudub.

Kui inimene tahab hääldust teada, siis ta vaatab, kui ei taha, siis ei vaata. Kui tal ei tule pähe seda vaadata, ju ta ei pea seda siis oluliseks. Ma ei usu, et ülakoma siin märkimisväärselt aitaks. Pealegi on paljudel juhtudel võimatu anda ülakomaga märku, et tuleb hääldust vaadata. Andres 25. oktoober 2006, kell 12:50 (UTC)

Ja "Descartesi" hääldub kahekümne aasta pärast "teskartesi". On seda vaja?

Soomlased hääldavadki nii. Mis siis sellest? Igatahes ülakomaga seda küll ära ei hoia. Andres 25. oktoober 2006, kell 12:50 (UTC)

Kui kasutada ülakoma juhul, kus võõrnime kirjapilt lõppeb kaashäälikuga, aga hääldus täishäälikuga -- või vastupidi --, siis puiselt väljendudes tähendab see, et eesti keelele tuntud häälikuid, mis esinevad kirjapildis, tuleb sõna lõpust tegelikult hääldades ära jätta. Eesmärk pole sel juhul mitte eristada nimetavalist vormi, nagu Sina väidad, vaid "sobitada võõrnime eesti käändetunnustega" ülal osutatud moel. Nt "Fermat'd" (jms) oleks jabur ilma ülakomata kirjutada ja see on selle reegli olemasolu põhiõigustus. Samas saab ülakoma kasutada ka igal muul juhul osutusena, et võõrnime on vaja käändetunnusega sobitada. Mina olen harjunud tekstist neid vihjeid lugema ja ma pean neid õigustatuteks. Kui keegenormist lähtuda, siis on kaks võimalust: kas lähtuda kirjatähest või "seaduse vaimust". Mina leian, et "seaduse vaim" soovitab anda vihjet vajaduse kohta käändetunnust sobitada, kui see vajadus on kirjutajale teada. --Kamma 25. oktoober 2006, kell 13:36 (UTC)

Ma olen Sinuga täiesti nõus kuni selle kohani, kus Sa ütled Sina oled harjunud neid vihjeid lugema. Mina oskan ka neid vihjeid lugeda.

Aga nüüd minu vastuväited. Esiteks ei ole need vihjed üldjuhul piisavad selleks, et osata hääldada, sest häälduses on muidki seiku. Samuti ei ole need vihjed ühemõttelised, nagu ma eespool osutasin.

Teiseks loen mina seaduse vaimu küll teistmoodi. Kui võrrelda endist normi praeguse normi sõnastusega "võõrnimede käänamisel, kui on tarvis osutada nime nimetavat käänet ja sobitada võõrnime eesti käändetunnustega", siis minu meelest tuleb siit just välja, et ülakoma funktsiooniks (enam) ei loeta vihjet hääldusele. Panin sulgudesse "enam", sest võib-olla varasem norm oli osalt motiveeritud säärasest funktsioonist. Andres 25. oktoober 2006, kell 13:51 (UTC)

Peale selle normi loe kea seda selgitavat artiklit, millele ma eespool viitasin. Seal on otsesõnu öeldud, et "puudub tarvidus". Andres 25. oktoober 2006, kell 13:52 (UTC)

Käändetunnuse sobitamisest on võimalik rääkida ainult seoses hääldusega. Vastasel juhul mingit sobitamise küsimust ei tekigi. Võiks ju ka tudeerida "Fermatit" mitte "Fermat'd"... Kui Sinu arusaam normist üheselt kehtiks, siis oleks norm igatahes hämmastavalt ambivalentne. --Kamma 25. oktoober 2006, kell 14:03 (UTC)

Käändetunnuse sobitamine on muidugi hääldusega seotud, kuid minu meelest mitte sel moel, nagu Sinu näide ütleb. Minu meelest peetakse ebasobivaks käänamist kujul "Fermatd", sest sel juhul on käändelõpu äratundmine raske. Hääldusele ei viita siin mitte ülakoma, vaid käändelõpp ise. Andres 25. oktoober 2006, kell 14:10 (UTC)

Varasem redaktsioon:

Autor on teose looja, leiutaja, idee väljamõtleja, ka ideele alusepanija, näiteks:

raamatu autor, näidendi autor, kunstiteose autor, sõnaraamatu autor, artikli või kirjutise autor, projekti autor jne.

Autor kinnitab nimeliselt oma autorsust (autorlust) ja tema õigusi kaitseb nn. autoriõigus. Kõike autoriõigusega seonduvat reguleerib seadusandlus, Eestis - Autoriõiguse seadus.

*Autorsus ehk Autorlus on autoriks olemine. *Autoriõigus on juriidiline õigus oma teosele, autorsuse suhteid reguleeriv eraõiguslik osa. *Autoriõigus on tsiviilõiguse osa, kus autorsusega kaasnevad varalised ja mittevaralised suhted.

Autor ei pruugi olla kindel isik, nt filmikunsti teoste puhul räägitakse kollektiivsest autorlusest.

Siin on autori üldine mõiste asendatud juriidilise mõistega. Näiteks füüsilisest isikust räägitakse ainult juriidilises kontekstis. Juriidilise mõiste kohta tuleks teha eraldi alajaotus. Samuti on osa sisu eemaldatud. Artikkel on läinud halvemaks. Andres 27. aprill 2008, kell 06:48 (UTC)

Milline on termini "autor" üldine mõiste ning millises osas erineb see Autoriõiguse seaduses esitatud juriidilisest mõistest (legaaldefinitsioonist)? Artikli varasemas redaktsioonis valitseb ju lihtsalt mingi segadus.--Andrus Kallastu 27. aprill 2008, kell 20:55 (UTC)

Segadus seal oli küll, aga ometi ei saa legaaldefinitsiooniga asendada mõiste selgitust.

Autor ei ole ainult teosel, vaid ka näiteks ideel või avastusel. Andres 27. aprill 2008, kell 21:24 (UTC)

Siin ongi probleem: tegu on kõnekeelse väljendiga. "Idee autor" või "avastuse autor" on umbes sama kui "kivi kuningas". Kui tuleb kivi omanik ja viib kivi minema, ei ole "kivi kuningal" enam midagi öelda. Idee või avastus tuleb vormida teoseks, patendiks või kaubamärgiks. Olen nõus, et artikkel autor peaks avama kogu probleemistiku nii moraalsed kui ka juriidilised aspektid. --Andrus Kallastu 28. aprill 2008, kell 14:48 (UTC)

Vabandust, kuid definitsioon "Autor on isik (="inimene või inimesesarnaste psüühiliste omadustega (eelkõige mõtlemisvõimega) olend")" on ju nonsenss. Autor on ju ikka inimene — mitte loom, tulnukas või jumal. --Andrus Kallastu 28. aprill 2008, kell 14:55 (UTC)

Aga ma olen näinud telekast kuidas elevandid ja ahvid maalivad pilte. Kas nemad polegi siis oma tööde autorid?--WooteleF 28. aprill 2008, kell 14:58 (UTC)

Siin ongi ilmselt üks sõna autor üldise ja juriidilise tähenduse kokkulangematuse probleeme, mis peaks olema selles artiklis selgelt eristatud. Kas elevant või ahv loovad teose? Nad loovad midagi sellist, mida inimene peab teoseks. Nii võib pidada ülekantud tähenduses teoseks ka ookeanilainete müha või mööduvaid pilvi. Seda on ka tehtud neid objekte salvestades ning neile oma nime alla kirjutades. Ahvi ja elevandi loomingul (kui see ikka üldse looming on), ei ole tegu teostega autoriõiguse seisukohalt, kuna loojaks ei ole ju juriidilises mõttes füüsiline isik.--Andrus Kallastu 28. aprill 2008, kell 15:16 (UTC)

Jah, siit tuleb hästi välja, et legaaldefinitsioon ei saa asendada üldmõiste selgitust.--WooteleF 28. aprill 2008, kell 15:18 (UTC)

Ma saan aru, miks loomi ei taheta autoriteks nimetada (kuigi seda võib teha), aga mis probleemid on tulnukate ja jumalatega? Nemad ju võivad oma loomingut teoseks pidada. "Isik" on just sobiv, ja loomi tavaliselt isikuteks ei peeta. Andres 28. aprill 2008, kell 19:12 (UTC)

Lööks juriidilise osa siit lahku artiklisse Autor (õigus) ning käsitleks siin yldmõistet? --Oop (arutelu) 19. detsember 2012, kell 16:47 (EET)[vasta]

Tõepoolest, võiks olla eraldi artiklid autori kohta õiguses ja kirjandusteaduses (või semiootikas, kultuuriteoorias jne) ning põhiartikkel tavamõistest. --82.131.43.214 13. märts 2018, kell 14:48 (EET)[vasta]