Aristide Cavaillé-Coll

Aristide Cavaillé-Coll (4. veebruar 1811 Montpellier – 13. oktoober 1899 Pariis) oli prantsuse orelimeister.

Elu ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Huvi igasuguste uuenduste vastu oreliehituses tekkis Cavaillé-Collil varakult. Ta ehitas kokku ligikaudu 500 orelit.

Oma esimese suure oreli ehitas ta Saint Denis' katedraali jaoks 1841. aastal. Enamiku oreleid valmistas ta Prantsusmaal ja Hispaanias, kuid üksikud pillid on säilinud ka Inglismaal, Hollandis, Taanis, Venemaal. Aristide Cavaillé-Colli orelid on väga hea kvaliteediga. Tema orelid on heas kooskõlas kirikute ja kontserdisaalide akustikaga. Cavaillé-Coll võttis oreliehituses arvesse mitme maa oreliehituse printsiipe ja omapära. Näiteks sünteesis ta klassikalise prantsuse oreli crescendo sweller'it, mis võimaldas teha orelitel crescendo't, ja hispaania orelite horisontaalvilesid ehk trompetiregistreid (Trompetes en chamade). Aristide Cavaillé-Colli orelid on tõelised meistriteosed, mis on tehtud väga headest materjalidest, viled on valmistatud sobivatest sulamitest.

Cavaillè-Coll on maetud Montparnasse'i surnuaeda Pariisis. Charles Mutin jätkas tema oreliehitusfirma pidamist kuni Teise maailmasõjani.

Uuendused oreliehituses[muuda | muuda lähteteksti]

Aristide Cavaillé-Coll tegi 19. sajandi oreliehituses väga palju uuendusi. Eelkõige oli see seotud üleminekuga baroksete oreliehitusprintsiipide juurest romantismi juurde. Kõige rohkem puudutas see orelite kõla. Nüüd oli määravaks orelite sümfooniline kõla ("sümfooniline orel"): orel pidi kõlama nagu sümfooniaorkester. Ta suurendas orelite tuulesurvet lõõtsades, tänu millele oli võimalik kasutada rohkem 8` registreid, samuti rohkem keelregistreid, erinevaid harmooniliste flöötide registreid. Kusjuures keelregistrite koorid olid nüüd igas manuaalis ja pedaalis. Tänu sellele muutus oreli kõla värvirikkamaks, mis ongi 19. sajandi prantsuse orelite omapära. Tema uuendused mõjutasid kogu oreliehitust 19. sajandi Euroopas. Kuulus saksa oreliehitaja Friedrich Ladegast õppis Aristide Cavaillé-Colli juures Pariisis.

Heliloojad[muuda | muuda lähteteksti]

Peaaegu kõik 19. sajandil orelimuusikat kirjutanud Prantsuse heliloojad said inspiratsiooni Aristide Cavaillé-Colli orelitest ning kirjutasid sellist muusikat, mis kõige paremini kõlab just Cavaillé-Colli orelitel. Teiste hulgas kirjutasid muusikat tema orelitele César Franck, Charles-Marie Widor, Louis Vierne, Olivier Messiaen ja Marcel Dupré.

Säilinud oreleid[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

Saint Denis' katedraali orel Saint-Denis's (praegu Pariisi eeslinn), Aristide Cavaillé-Colli esimene suur pill (1841)
Saint-Clotilde'i kiriku orel Pariisis (1859)
Saint-Sulpice'i kiriku orel Pariisis (1862), Aristide Cavaillè-Colli ehitatud suurim orel (100 registriga)
Notre-Dame'i katedraali orel Pariisis (1863–1868)
Madeleine'i kiriku orel Pariisis (1842)
La Sainte-Trinité kiriku orel Pariisis (1867)
Saint-Sernini katedraali orel Toulouse'is (1889)
Saint Oueni kiriku orel Rouenis (1890)