Ariadna Efron

Ariadna Sergejevna Efron (vene keeles Ариадна Сергеевна Эфрон; 18. september [vkj 5. september] 1912 Moskva – 26. juuli 1975 Tarussa) oli vene luuletaja, kunstnik, kunstikriitik ja tõlkija.

Tema loomingut, välja arvatud lapsepõlveluuletused, ei trükitud tema eluajal. Ta oli luuletajate Sergei Efroni ja Marina Tsvetajeva tütar.

Elulugu

Lapsepõlv

Efroni vanemad ja sugulased kutsusid teda Aljaks; ema pühendas talle suure hulga luuletusi (sh tsükkel "Luuletused tema tütrele"). Efron kirjutas luuletusi juba lapsepõlves (20 luuletust avaldati ema kogumikus "Psyche") ja pidas päevikut. Aastal 1922 läks ta koos emaga välismaale.

Emigratsioon

Aastatel 1922–1925 elas Efron Tšehhoslovakkias ja aastatel 1925–1937 Prantsusmaal, kust ta naasis 18. märtsil 1937 esimesena oma perekonnast NSV Liitu.

Pariisis lõpetas ta Duperré'i Rakenduskunstide Kooli, kus ta õppis raamatukujundust, graveerimist ja litograafiat, ning École du Louvre'is, kus ta peamiselt õppis kunstiajalugu.

Ta töötas Prantsuse ajakirjade La Russie d'aujourd'hui ('Venemaa täna'), France-URSS ('Prantsusmaa-NSVL'), Pour-Vous ('Sulle') ja NSV Liitu toetava ajakirja Nash Soviet ('Meie Liit') heaks, mis oli välja antud Tagasipöörduvate NSV Liidu Kodanike lLiidu" poolt. Ta kirjutas artikleid ja esseesid ning tegi tõlkeid ja illustratsioone. Tema tõlked prantsuse keelde hõlmasid Majakovski ja teistelt Nõukogude luuletajate teoseid.

Tagasipöörduvate NSV Liidu Kodanike Liit oli tegelikult NKVD variorganisatsioon, kuid Efron nõustus sellega, olles NSV Liidu osas sinisilmne, ja pakkus NKVD-le teavet väljastpoolt NSVL elavate vene kodanike ja nende kohta, kes soovisid NSV Liitu naasta.

Taas NSV Liidus

Pärast NSV Liitu naasmist töötas Efron NSV Liidu ajakirja Revue de Moscou (prantsuse keeles) toimetuses. Ta kirjutas artikleid, esseesid, aruandeid, joonistas illustratsioone ja tegi tõlkeid.

Vangilaagrites ja Siberis

27. augustil 1939 vahistas NKVD Efroni ja mõistis OSO otsusega (artikkel 58-6, luure) ta 8 aastaks sunnitöölaagrisse. Aljat piinati ja sunniti tunnistama oma isa vastu. Ta sai oma vanemate surmast teada alles 1941. aastal (Marina Tsetajeva tegi enesetapu asumisele saadetuna Jelabugas ja isa Sergei Efron lasti maha).

1943. aasta kevadel keeldus Efron koostööst laagri juhtkonnaga ja "koputamisest", mistõttu ta saadeti Sevzheldorlagi puiduvarumislaagrisse. Laagri teatri näitleja Tamara Slanskaja palus kelleltki ümbrikku, et saaks kirjutada Ariadna mehele Samuil Gurevitšile: "Kui soovite Aljat päästa, proovige teda põhjast välja aidata." Slanskaja sõnul "õnnestus tal üsna pea saada ta Mordovasse, Potmasse". Pärast vabanemist 1948. aastal töötas Alja Rjazani kunstikolledžis graafikaõpetajana. Pärast pikki aastaid isolatsiooni tundis ta suurt vajadust suhtlemise järele sõpradega, sealhulgas Boriss Pasternakiga, kes saatis talle oma uusi luuletusi ja peatükke oma tulevasest romaanist "Doktor Živago". Ariadna oli raamatust nii vaimustatud, et kirjutas Pasternakile 14. oktoobril 1948:"... Mul on unistus, mis minu olukorra tõttu ei täitu niipea - ma tahaksin raamatut illustreerida, veidi teistmoodi kui tavaliselt, mitte nagu raamatuid tavaliselt illustreeritakse, st kaas, tiitel jt. Ei, ma tahaksin teha mõned joonistused sulega, proovida paberil kujutada teatud tegelasi nii, nagu ma neid oma silmadega näen, saate aru, eks, neid tabada..."

Efron vahistati uuesti 22. veebruaril 1949 ja mõisteti varasema süüdistuse põhjal eluaegselt väljasaadetavaks Krasnojarski krai Turuhhanski rajoonis. Tänu oma Prantsusmaal omandatud haridusele suutis ta Turuhhanskis töötada kunstniku-kujundajana kohalikus kultuurikeskuses. Ta tegi seeria vesivärvisketse, millest mõned avaldati alles 1989. aastal, oma elust asumisel.

1955. aastal rehabiliteeriti Ariadna, kuna puudusid tõendid tema kriminaalse tegevuse kohta. Ta naasis Moskvasse, kus sai 1962. aastal NSV Liidu Kirjanike Liidu liikmeks. 1960. ja 1970. aastatel elas ta NSV Liidu Kirjanike Liidu hoones (Krasnoarmeiskaja 23).

Surm

Efronil oli juba noorpõlves südamehaigus; ta sai mitu südameinfarkti. Ariadna suri 26. juulil 1975 massiivse südameinfarkti tagajärjel haiglas Tarussas. Tarussa on väike linn 102 km kaugusel Moskvast, mis oli kirjanike ja kunstnike seas, sealhulgas Marina Tsvetajeva vanemate jaoks, kellel oli seal villa, populaarne koht. Nõukogude ajal asusid paljud dissidentliku intelligentsi liikmed Tarussasse, kuna neile oli keelatud elada Moskvast vähem kui 100 km kaugusel.

Efron toimetas avaldamiseks oma ema teoseid ja hoolitses tema arhiivide eest. Temast jäid maha ka ta enda mälestused, mis avaldati ajakirjades Literaturnaja Armenija ja Zvezda. Tema pärandi hulgas on rohkesti luulet, peamiselt prantsuse luuletajate, nagu Victor Hugo, Charles Baudelaire'i, Paul Verlaine, Théophile Gautier, jt teoste tõlkeid. Kirjutas ka palju originaalluuletusi, mis avaldati alles 1990. aastatel.

Ariadna eluaegne armastatu ("mu esimene ja viimane abikaasa") oli Samuil Davidovitš Gurevitš (perekonnaringis Mulja) 1904–1951, kes hukati stalinistlikes repressioonides – ajakirjanik, tõlkija ja ajakirja Za Rubežom peatoimetaja. Efronil ei olnud lapsi.

Kirjandus

• Kirjad asumiselt. Ariadna Efron B. Pasternakile (Письма из ссылки. Ариадна Эфрон Б. Пастернаку ). – Pariis, YMCA-PRESS, 1982.
• Efron A. S. Marina Tsvetajevast: tütre mälestused. – Moskva: Sovetski Pisatel, 1989.
• Efron A. S. Hing ei upu. (А душа не тонет). Kirjad 1942–1975. Mälestused. – Moskva: Kultura, 1996.
• Efron, Ariadna. Joonistus. Akvarell. Gravüür. / Teksti koostamine, teksti ettevalmistamine, illustratsioonide ettevalmistamine, märkused R. B. Valbe. – Moskva: Vozvraštšenie, 2003
• Efron A. S. Elulugu, hingelugu: [3 köites] / Koostaja, teksti ettevalmistamine, illustratsioonide ettevalmistamine, märkused R. B. Valbe. – Moskva: Vozvraštšenie, 2008. Köide 1: Kirjad 1937–1955. Köide 2: Kirjad 1955–1975. Köide 3: Mälestused, proosa, luuletused, suulised jutustused, tõlked
• Jemeljanova I. Potapovi põiktänava legendid: B. Pasternak. A. Efron. V. Šalamov: Mälestused ja kirjad. – Moskva: Ellis Lak, 1997. (tõlge prantsuse keelde – 2002).