Arbitraaž
|
See artikkel räägib rahanduse mõistest, juriidika mõiste kohta vaata artiklit Vahekohus. |
Arbitraaž on väärtpaberite või kauba samaaegne ostmine ja müümine eri turgudel eesmärgiga teenida riskivaba kasumit turuhindade erinevuselt.
Lihtsalt öeldes on see riskivaba kasumi võimalus pärast tehingukulusid. Näiteks on arbitraaživõimalus olemas, kui on võimalus osta kohe midagi madala hinnaga ja müüa kõrgema hinnaga[1].
Fundamentaalses ja akadeemilises kasutuses on arbitraaž riskivaba. Praktikas on aga arbitraažis alati riskid, mõned väiksemad (näiteks hindade kõikumine vähendab kasumimarginaale) ja mõned suuremad (näiteks valuuta või tuletisinstrumendi devalveerimine).
Lühidalt kokkuvõttes on arbitraaž kauplemisstrateegia. Enamik meist on kuulnud klassikalisest kauplemismantrast „osta odavalt, müü kallilt”. Arbitraaž on selle fraasi elav näide. Tegemist on hästi dokumenteeritud strateegiaga ja seda kasutavad kõikvõimalikku tüüpi kauplejad, alates riskifondi halduritest kuni verivärskete investoriteni[2].
Arbitraažiga tegelevat inimest nimetatakse arbitražööriks.
Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
“Arbitraaž” on prantsuskeelne sõna, mis tähistab vahekohtuniku otsust või vahekohust. Siin kasutatavas tähenduses määratles selle esmakordselt 1704. aastal Mathieu de la Porte oma uurimuses "La science des négociants et teneurs de livres" arvestades erinevaid valuutakursse, et leida vekslite kõige kasumlikumad emiteerimise ja arveldamise kohad.[3]
Arbitraaživaba hinnakujundus ja tasakaal[muuda | muuda lähteteksti]
Kui turuhinnad ei võimalda kasumlikku arbitraaži, siis väidetavalt moodustavad hinnad arbitraaži tasakaalu või arbitraaživaba turu. Arbitraaži tasakaal on üldise majandusliku tasakaalu eelduseks. Arbitraaži puudumise eeldust kasutatakse kvantitatiivses rahanduses, et arvutada tuletistega neutraalse riskiga hind. Ratsionaalne hinnakujundus ja majanduslik tasakaal on omavahel seotud järgmiselt: kui turuhinnad ei võimalda kasumlikku arbitraaži, st need koosnevad arbitraaživabast turust, siis väidetavalt moodustavad need hinnad ka "arbitraažitasakaalu".
Arbitraaži tingimused[muuda | muuda lähteteksti]
Arbitraaž on võimalik, kui üks kolmest tingimusest on täidetud:
- Sama vara ei kaubelda kõigil turgudel sama hinnaga („ühe hinna seadus“).
- Kaks identsete rahavoogudega vara ei kaubelda sama hinnaga.
- Tulevase teadaoleva hinnaga vara ei kaubelda täna riskivaba määraga allahinnatud tulevase hinnaga või on varal suured ladustamiskulud.
Arbitraaž ei ole lihtsalt toote ostmine ühelt turult ja müümine mõnel teisel ajal kõrgema hinnaga. Tehingud peavad toimuma samaaegselt, et vältida tururiski või riski, et hinnad võivad ühel turul enne tehingu lõppu muutuda. Praktilises mõttes on see üldjuhul võimalik ainult selliste väärtpaberite ja finantstoodetega, millega saab kaubelda elektrooniliselt, ja isegi siis, kui kauplemise iga osa on täidetud, võivad turu hinnad muutuda. Kauplemise ühe osa puudumist ja seda hiljem halvema hinnaga kauplemist nimetatakse „intressi riskiks“.