Ants Kurvits

Ants Kurvits
Ants Kurvits
Sünniaeg	14. mai 1887; Saadjärve vald, Tartumaa
Surmaaeg	27. detsember 1943; Sverdlovski oblast, NSV Liit
Teenistus	Venemaa Keisririik Vene Keiserlik armee; Eesti Vabariik sõjavägi
Auaste	kindralmajor
Juhtinud	Kaitseliidu Tartu malev; 2. Jalaväepolk; 7. Jalaväepolk; Eesti sõjaminister (1924); Eesti piirivalve (1922–1939)
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda; Eesti Vabadussõda
Autasud	Püha Anna IV järgu orden; Püha Anna III järgu ordeni mõõkade ja lindiga; Püha Stanislavi III järgu orden; Püha Georgi ordeni IV järk (1917); Vabadusristi I liigi 2. järk (1921); Karutapja ordeni III klass (1925); Kotkaristi I klassi; Valgeristi III klassi; Punase Risti I liigi II astme ; Soome Valge Roosi ordeni II klass; Läti Kolme Tähe II järgu orden; Poola Taassünni orden „Komandöri Rist”

Ants Kurvits VR I/2 (kuni 7. maini 1936 Hans Kurvits; 14. mai 1887 Mihkli-Aadu talu, Saadjärve vald, Tartumaa – 27. detsember 1943 Sosva vangilaager, Sverdlovski oblast, Venemaa) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor, 1932^[1]).

Ta oli Vabadussõjas 2. jalaväepolgu ülem ja seejärel aastatel 1922-1939 Eesti piirivalve ülem.

Haridus

Ants Kurvits õppis 1911, 1913–1918 ja 1920–1925 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

Teenistuskäik

Esimeses maailmasõjas

1914. aasta 1. novembril astus ta Vene Keiserlikku armeesse ja pärast lühiajaliste ohvitseride ettevalmistuskursuste lõpetamist Vladimiri sõjakoolis ülendati ta lipnikuks. I maailmasõja lahingutes osales ta Poola rindel ja I maailmasõjas osutatud vahvuse eest autasustati teda Püha Anna IV järgu ordeni ja Püha Anna III järgu ordeni mõõkade ja lindiga, Püha Stanislavi III järgu orden mõõkade ja lindiga, samuti kõrgeima rindeohvitseri aumärgi – Püha Georgi IV järgu ohvitseriristiga.

Eesti rahvusvägedes

Tuli 8. juunil 1917 332. Obojani polgust 1. Eesti polku, 31. juulil 1917 ülendatud alamkapteniks vanusega 1. augustist 1917, 29. märtsil 1918 ülendatud kapteniks vanusega 1. augustist 1917, 30. märtsil 1918 ülendatud alampolkovnikuks vanusega 24. veebruarist 1918.^[2]

Kurvits alustas teenistust Eesti rahvusvägedes 1. Eesti jalaväepolgu I pataljoni komandörina 21. veebruaril 1918 ning 23. märtsist määrati ta polgu II pataljoni komandöriks.

Ants Kurvitsat loetakse esimeseks Kaitseliidu Tartu maleva pealikuks, kuna pärast Saksa okupatsiooni määrati Ants Kurvits 16. novembril 1918 Tartu linna ja maakonna Kaitseliidu ülemaks.

Eesti Vabadussõjas

Vabadussõjas alustas ta 25. detsembril 1918. a Viljandi vabatahtlike pataljoni formeerimist. 5. veebruarist kuni 22. detsembrini 1919 oli A. Kurvits 2. jalaväepolgu ülemaks ja ta sõdis peamiselt Petseri rindel.

Detsembrist 1919 kuni veebruarini 1920 – oli ta 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnissoni abi ja Narva linna garnisoniülem.

Eesti Vabariigis

Vabadussõja järel oli ta 7. jalaväepolgu ülem kuni reservi minekuni 1. oktoobril 1921.

Novembris 1924 jõudis lühikest aega olla Eesti sõjaminister Friedrich Akeli valitsuses.

Kurvits oli 1922–1939 Eesti piirivalve Kohtu- ja Siseministeeriumi ja Siseministeeriumi Piirivalve Valitsuse ning Piirivalvetalituse ülem ja Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu auesimees.

12. detsembrist 1939 viidi kindralmajor Ants Kurvits üle ja määrati teenistushuvides Sõjavägede Nõukogu alatiseks liikmeks.

Arreteerimine ja surm

Ants Kurvits arreteeriti NKVD poolt 14. juunil 1941. aastal ja küüditati, ta tapeti vangivalvuri poolt Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris.

Viited

Kirjandus

Soome alusetud süüdistused Eestile. Uus Eesti, 3. detsember 1936, nr. 328, lk. 3.
Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010.

Välislingid

Eelnev Oskar Amberg	Eesti sõjaminister 11. oktoober 1924 – 26. november 1924	Järgnev Jaan Soots

[1] Vabariigi Valitsuse otsus 19. veebruarist 1932 nr. 24-I-1

[2] ttps://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.495.7.2305:4

[1]

[2]