Antiretroviirusravi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Antiretroviirusravi (HAART ehk highly active antiretroviral therapy) on erinevate ravimiklasside kombinatsioon, mis on mõeldud HIV-iga (inimese immuunpuudulikkuse viirus) nakatunud patsientidele. Eri antiviiruspreparaatide kombineerimine vähendab resistentsuse kujunemise võimalust ja kasvatab sellega ravi efektiivsust.

Ravimite kombinatsioon sõltub viiruse kontsentratsioonist patsiendi veres, viiruse tüvest, CD4-rakkude arvust ning muudest faktoritest. Kuna antiretroviirusravi ei ole võimeline viima HI-viirust kehast päris välja, peab patsient võtma ravimit iga päev terve elu jooksul. Antiretroviirusravi on võimeline kontrollima viiruse kontsentratsiooni ning võib lükata edasi või üldse vältida progresseeruva AIDS-i (omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi) sümptomeid. Seega saab HIV-iga nakatunud inimeste elu pikendada. Antiretroviirusravi on kasutusel olnud alates 1996. aastast. Tänu sellele on surmav haigus muutunud krooniliseks haiguseks.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene efektiivne HI-viiruse teraapia oli nukleosiidne pöördtranskriptaasi inhibiitor (NRTI) – zidovudiin (AZT). See ravim kiideti heaks Ameerikas aastal 1987. NRTI-sid arendati edasi, kuid ükski tulemus ei suutnud viirust piisavalt takistada ning patsiendid surid.[2] Seetõttu kannavad varasemad ravimid nime antiretroviirusravi (antiretroviral therapy ehk ART) ning hilisemaid ja palju efektiivsemaid ravimeid seostatakse kõrgema aktiivsusega antiretroviirusraviga (highly active antiretroviral therapy ehk HAART). Aastal 1996 tõid Hammer ja tema kolleegid[3] ning Gulick ja kaasuurijad[4] The New England Journal of Medicine ajakirjas esile, et kaks NRTI-d koos uue proteaasi inhibiitoriga, indinavir`iga, võivad olla väga efektiivsed. Selline kolme ravimi kombineerimine võeti kiiresti kasutusele ning 60–80% juhtumitel vähendas see AIDS-i, surma ning hospitalisatsiooni.[5]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Antiretroviirusravimeid klassifitseeritakse retroviiruse elutsükli faaside inhibeerimise kaudu. HI-viiruse ravimiseks on olemas viis klassi kombineeritavaid ravimeid:

  • Nukleosiidsed pöördtransriptaasi inhibiitorid (NRTIs) on nukleosiidide ning nukleotiidide analoogid, mis inhibeerivad pöördtranskriptsiooni (RNA molekuli pealt DNA loomist). HI-viiruse geneetiline informatsioon on RNA kujul. Seega pole HI-viirus võimeline integreeruma inimese rakkudetuumades paiknevasse DNAsse, kui ta ei tooda enda RNA järjestuse pealt DNA-d. Kuna imetajate rakud ei ole võimelised RNA-d DNA molekuliks konverteerima, siis peavad RNA muutumisel osalema spetsiifilised viiruse valgud. Tänu nende spetsiifilisusele on need väga hea sihtmärk viiruse inhibeerimiseks. NRTI-d töötavad ahela terminaatoritena. Kui üks nendest on ahelasse sisse lülitatud, takistab see teistel nukleotiididel ahelasse sisenemist. Praegused nukleosiidsed pöördtranskriptaasi inhibiitorid on näiteks zidovudiin, lamivudiin, tenofoviir ja teised.[6]
  • Mittenukleosiidsed pöördtranskriptaasi inhibiitorid (NNRTI-id) on teine klass antiretroviirusravimeid. Mõnikord nimetatakse neid mittenukleosiidideks või non-nukes`ideks. Need takistavad samuti HI-viiruse pöördtranskribeerimist, kuid teevad seda teistmoodi.[7]
  • Proteaasi inhibiitorid (PI-id). Kui viirus on pääsenud raku sisse ning on enda geneetilisest materjalist koopiad teinud, kasutab ta ensüümi nimega proteaas. Viirusel on proteaasi vaja selleks, et valmistada infektsiooniks ja väljutamiseks valmisolevat viirust. Proteaasi inhibiitorid aga blokeerivad proteaasi toime. Paljusid proteaasi inhibiitoreid kasutatakse koos teiste ravimitega, sest nende funktsioon on suurendada ravimi efektiivsust. Üks näide proteaasi inhibiitoritest on Norvir®.[8]
  • Fusiooni inhibiitorid. Uue generatsiooni antiretroviirusravi HI-viiruse vastu on sisenemise inhibiitorid ehk fusiooni inhibiitorid. Mõned ühendid, mis blokeerivad HI-viiruse kapsiidivalku gp120 kinnitust CD4 T-rakkude retseptoritele või CCR5/CXCR4 koretseptoritele, on praegu kliinilises arengus. Neid ühendeid ootavad viiruskandjad, kelle HI-viirus on resistentne praeguse pöördtranskriptaasi ja proteaasi inhibiitorite suhtes. Fusiooni inhibiitoreid nimetatakse ka CCR5 antagonistideks.[9]

Kombineerimisteraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Antiretroviirusravimid on kombineeritud selleks, et säilitada viiruse mahasurumist ning et vältida viiruse resistentsust ravimite suhtes. Paljud uuringud on näidanud, et ravimite kombineerimine HI-viiruse vastu vähendab haiguse progresseerumise riski ning surma. Antiretroviirusravimite kombineerimine takistab HI-viiruse replikatsiooni, seega hoiab see viiruse kontsentratsiooni madalamal tasemel ning vähendab viiruse mutatsioonide tekkimist. Juhul kui tekib mutatsioon, mis põhjustab ühele antiretroviirusravimile resistentsust, siis teised ravimid represseerivad mutatsiooni levikut. Individuaalne antiretroviirusravi ei ole võimeline takistama HI-viiruse infektsiooni kauaks, kuigi on olemas ka erandjuhtumid. Ravimeid on vaja kombineerida selleks, et efekt oleks pikaajaline. Tavaliselt koosneb kombinatsioon kolmest ravimist, millest vähemalt kaks kuuluvad erinevatesse antiretroviirusravi klassidesse.[11]

Raviplaan[muuda | muuda lähteteksti]

HIV-nakkuse ravi ja ravimid on patsiendile tasuta. Ravi alustamisaeg sõltub patsiendi enesetundest ja HIV-nakkuse kulu jälgimisel tehtud laborianalüüside tulemustest.[12]

Järjepidevus (ravisoostumus)[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimeid on vaja võtta täpselt ettekirjutuse alusel. Järjepidevuse säilitamine antiretroviirusravimite tarvitamisel võib olla raske mitmel põhjusel. Üks põhjustest võib olla raviskeemi keerukus. Selleks, et ravi oleks efektiivne, tasub jälgida, kas ravimeid tuleb võtta hommikul või õhtul, tühja kõhuga või söögi ajal.[13]

Kõrvaltoimed[muuda | muuda lähteteksti]

Antiretroviirusravil esinevad ka kõrvaltoimed. Enne ravimite kasutamist peab patsient oma arstiga läbi rääkima kõikvõimalikest kõrvaltoimetest. Kõige levinum kõrvaltoime nii naistel kui ka meestel on lipodüstroofia ehk rasvkoe ümberpaigutumine kehas. Lipodüstroofia nähtav tunnus on näo, käte ja jalgade kõhnumine ning kõhupiirkonna, rindade ning kaela rasvkoe suurenemine. Lisaks lipodüstroofiale võivad esineda ka järgmised kõrvaltoimed: kõhulahtisus, väsimus ja jõuetustunne, peavalu, iiveldus, lööve, tuimus ning torked kätes ja jalgades.[13]

Naistel võivad esineda menstruatsiooni häired. HI-viirusega nakatunud naistel esineb sagedamini seeninfektsioone, nii suguteede kui ka suu ja söögitoru seeninfektsioone. HI-viirusega nakatunud naistel suureneb risk emakakaela-, emaka- ja pärakuvähi tekkimiseks.[12]

Antiretroviirusravi ja rasedus[muuda | muuda lähteteksti]

Rasedate naiste antiretroviirusravi kasutamisjuhised on samad nagu teiste inimeste jaoks, kuigi on oluline ka vältida haiguse edastamise riski lapsele. See risk on proportsionaalne viiruse kontsentratsiooniga veres. Paljud uuringud on näidanud, et rasedatel, kes ei kasuta antiretroviirusravimit, on suurem risk edastada oma haigust lastele kui nendel, kes kasutavad ravimeid. Antiretroviirusravi vähendab haiguse edastamise riski enne sünnitamist, sünnitamise ajal ning rinnaga toitmise ajal. Väga oluline aspekt on ka lapse sünnitamise meetod. Plaanitud keisrilõikel on madalam haiguse edastamise risk. Laps võib nakatuda HI-viirusega läbi ema rinnapiima. Selle vältimiseks peavad nii ema kui ka laps tarbima antiretroviirusravimit.[14]

Teekond ravimini[muuda | muuda lähteteksti]

Juba mitu aastat on HI-viirus põhjustanud AIDS-i ning surma. Tänu antiretroviirusravimile on nakatunutel on tavaline, pikk elu, mis ei erine tervete inimeste elust. Samas ei tohi unustada ka kõrvaltoimeid nagu südamehaigused, maksahaigused ning närvisüsteemihaigused. Antiretroviirusravi on suur samm edasi HI-viiruse infektsiooni ravimiseks, kuigi uuringud ei ole lõppenud. Iga päev tehakse katseid, kuidas ravida lõplikult HI-viirust.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. What is Haart 30. oktoober 2016
  2. "Natural History of Opportunistic Disease in an HIV-Infected Urban Clinical Cohort". Annals of Internal Medicine 124 (7): 633. doi:10.7326/0003-4819-124-7-199604010-00003. 
  3. Hammer, SM; Squires, KE; Hughes, MD et al. (september 1997). "A controlled trial of two nucleoside analogues plus indinavir in persons with human immunodeficiency virus infection and CD4 cell counts of 200 per cubic millimeter or less.". N. Engl. J. Med. 337 (11): 725–33. PMID 9287227. doi:10.1056/NEJM199709113371101. 
  4. "Treatment with Indinavir, Zidovudine, and Lamivudine in Adults with Human Immunodeficiency Virus Infection and Prior Antiretroviral Therapy". New England Journal of Medicine 337 (11): 734–739. 1997. doi:10.1056/NEJM199709113371102. 
  5. Moore, RD; Chaisson, RE (October 1, 1999). "Natural history of HIV infection in the era of combination antiretroviral therapy". AIDS. 13 (14): 1933–42. doi:10.1097/00002030-199910010-00017. PMID 10513653.
  6. Das, K; Arnold, E (2013). "HIV-1 reverse transcriptase and antiviral drug resistance. Part 1". Current Opinion in Virology. 3 (2): 111–8. doi:10.1016/j.coviro.2013.03.012. PMID 23602471.
  7. NNRTIs (vaadatud 30. oktoobril 2016)
  8. Proteaasi inhibiitorid (vaadatud 30. oktoobril 2016)
  9. HIV entry inhibitors: mechanisms of action and resistance pathways (vaadatud 30. oktoobril 2016)
  10. Integraasi inhibiitorid (vaadatud 30. oktoobril 2016)
  11. Combination Antiretroviral Therapy for HIV Infection (vaadatud 30. oktoobril 2016)
  12. 12,0 12,1 Kui oled saanud äsja teada HIV-i nakatumisest (vaadatud 30. oktoobril 2016)
  13. 13,0 13,1 Antiretroviirusravi (vaadatud 30. oktoobril 2016)
  14. Recommendations for Use of Antiretroviral Drugs in Pregnant HIV-1-Infected Women for Maternal Health and Interventions to Reduce Perinatal HIV Transmission in the United States US DHHS, 28. veebruar 2014 (vaadatud 30. oktoobril 2016)
  15. Passaes, Caroline P.; Sáez-Cirión, Asier (aprill 2014). "HIV cure research: Advances and prospects". Virology. 454–455: 340–352. PMID 24636252. doi:10.1016/j.virol.2014.02.021.