Anna Marie Aagaard
Anna Marie Ewald Aagaard (sündinud 14. jaanuaril 1935 Løgstøris) on taani teoloog.
Tema vanemad olid pastor Jørgen Axel Ewald Rasmussen (1905–1975) ja Ingrid Dorthea Ebbesen (1907–1995). Ta kasvas üles Ranumis, Vejles ja Sønderborgis. Tema ema ja emapoolne vanaema olid haritud ning oli iseenesestmõistetav, et tema ja tema noorem õde saavad kõrghariduse. Välismisjoniga seotud perekonnast inspireerituna soovis Anna Marie lapsena õppida arstiks ja asuda tööle Indias, kuid hiljem hakkas ta huvituma humanitaarteadustest ja teoloogiast.
Ta lõpetas 1953. aastal Sønderborgi Riigikooli uute keelte haru ning asus Århusi Ülikoolis teoloogiat õppima. Ta üüris tuba kooliinspektorilt, kelle poja Johannesega ta aasta pärast abiellus. Tema õpingud keskendusid Vana Testamendi teoloogiale. Ta õppis ka Kopenhaageni Ülikoolis ja Uppsala Ülikoolis. Ta lõpetas 1961 kandidaadina Århusi Ülikooli.
Ta oli 1961–2000 Århusi Ülikooli õppejõud (assistent, lektor ja dotsent). Aastal 1961 asus ta tööle ülikooli Vana Testamendi Instituudi assistendina, ning hakkas õpetama muu hulgas heebrea keelt. Aastal 1962 läks ta üle Dogmaatika Instituuti, sest Vana Testamendi teoloogia tundus talle liiga elukauge. Ta keskendus katoliku ja õigeusu teoloogiale, millega Århusis tol ajal ei tegeldud. Aastal 1967 valmis tal tulevase doktoritöö visand ja 1968–1970 õppis ta doktoritöö silmas pidades mitu korda Roomas. Seal elas ta hollandi õeskonna The Ladies of Bethany juures.
Aastal 1973 kaitses ta teoloogiadoktori kraadi tööga "Helligånden sendt til verden" ("Maailma läkitatud Püha Vaim") ning sai Taani esimeseks naisteoloogiadoktoriks. Ta hakkas pidama loenguid välismaal, eelkõige Euroopas, USA-s ja Indias, kuid ka mujal Aasias. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Aastal 1975 õpetas ta õppeasutuses Yale Divinity School, kus tal tekkis kontakt Maryknolli Õdedega. Tema vaateid mõjutasid vabastusteoloogia, feministlik teoloogia ja muud 1960. aastate teooriad ning kogemused välismaalt. Praktilises plaanis mõjutasid teda Maryknolli Õed, kes panid teda nägema naiste potentsiaali. 1970. aastate rajas ta Århusis oikumeenilise naisterühma ning 1980. aastatel hakkas ülikoolis õpetama feministlikku teoloogiat. 1980. aastatel keskendus Aagaard ka teoloogia dialoogile kirikuga.
Ta tegeles aastaid oikumeenilise tööga. Koos abikaasaga rajasid nad 1966 Århusis Oikumeenilise Keskuse Det Økumeniske Center). Aastal 1968 osales ta Taani Rahvakiriku delegaadina Uppsalas Kirikute maailmanõukogu üldkogul, kus ta valiti liikmeks komisjoni, mis aastatel 1969–1972 selle organisatsiooni ümber korraldas. Aastatel 1991–1998 oli ta Kirikute Maailmanõukogu presiidiumi liige (1991 sai ta muu hulgas õigeusu kirikute toetusel Maailmanõukogu Euroopa presidendiks) ja 1992–1998 organisatsiooni Det Økumeniske Fællesråd esimees. Oikumeenilise töö raames tegeles ta 1990. aastatel ka eetika ja õiguse küsimustega.
Aastatel 1970–1977 oli ta Luterliku Maailmaliidu teoloogiakomisjoni liige ning 1977 osales ta Maalilmaliidu üldkogul Dar es Salaamis. Ta oli Maailmaliidu The Women's Deski kaasasutaja.
Aagaard oli 1985–1990 organisatsiooni Statens Humanistiske Forskningsrådi liige. AMA har publiceret adskillige teologiske artikler og bøger, bl.a. Gottes verwundbare Liebe – Heiliger Geist, 1982, Fra europæisk kirke til verdens kirke, 1986, Maria – hver tid sit billede, 1986, og Gregor af Nyssa, 1994.
Tema 50. sünnipäevaks 1985 ilmus pühendusteos "Spiritualitet" (toim Hans Raun Iversen), milles tõsteti esile tema oskust viia ellu teoloogiat dialoogi pidamise vormis.
Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]
- "Gottes verwundbare Liebe – Heiliger Geist", 1982
- "Fra europæisk kirke til verdens kirke", 1986
- "Maria – hver tid sit billede, 1986"
- "Gregor af Nyssa", 1994
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
9. juulil 1954 abiellus ta Johannes Monrad Aagaardiga. Neil sündisid lapsed Pernille (1958) ja Morten (1962).