Amelia Earhart

Amelia Earhart
	Lisa pildiallkiri.
Sünninimi	Amelia Mary Earhart
Sünniaeg	24. juuli 1897; Atchison, Kansas, Ameerika Ühendriigid
Surmaaeg	teadmata
Rahvus	ameeriklane

Amelia Mary Earhart (sündinud 24. juulil 1897; jäi kadunuks 2. juulil 1937) oli USA lennunduspioneere ja naisõiguste kaitsja.

Ta oli esimene naine, kes pälvis lennuväe teeneteristi (Distinguished Flying Cross) selle eest, et lendas 21. juulil (lend algas 20. juulil) 1932 esimese naisena üle Atlandi ookeani. Ta tegi muidki lennurekordeid ning kirjutas oma lennukogemustest raamatuid. Ta oli naispilootide organisatsiooni Ninety-Nines ('üheksakümne üheksandad') esimene president.^[1]

Earhart jäi ümbermaailmareisil 1937. aastal kadunuks keset Vaikset ookeani.

Elulugu

Amelia Mary Earhart sündis USA Kansase osariigis Atchisonis. Kooliajal huvitus ta traditsioonilistest meestealadest, nagu juura, filmide tegemine, reklaamindus ja igasugused masinad. Esimese maailmasõja ajal asus tööle vabatahtliku meditsiiniõena Torontos. Õppis aasta Columbia ülikoolis peamiselt meditsiini.

1920. aasta detsembris võeti ta California osariigis kaasa kümneminutisele lennule. See sai tema elus otsustavaks pöördepunktiks. Juba jaanuaris 1921 hakkas ta õppima lenduriks. Oma esimese n-ö pärislennu tegi ta 1927. aastal. Ta töötas Kinneri lennufirma müügiagendina Bostoni piirkonnas ja propageeris lendamist ajaleheartikleis. 1928. aastal võeti ta kaasa üle Atlandi lennule Newfoundlandilt Walesi. Samal aastal alustas ta pikemaid soololende, ületas esimese naispiloodina Põhja-Ameerika kontinendi idast läände ja tagasi.

1930. aastal sai temast USA Lennuspordiföderatsiooni ametnik, ta propageeris naislendurite jaoks eraldi rekordite arvestamist. Sel perioodil liitus ta naislendurite organisatsiooniga Ninety-Nines ja sai 1930. aastal selle presidendiks.

1931. aastal püstitas Earhart laenatud autožiirol naiste kõrguslennu maailmarekordi 6150 m (18 451 jalga) gürokopterite klassis. 1932. aastal lendas Earhart üksinda üle Atlandi. Lendu alustas ta 20. mail 1932 Newfoundlandilt ning ta tahtis lennata Pariisi nagu Charles Lindbergh viis aastat varem oma soololennul. Ligi 15 tundi kestnud lend lõppes siiski Põhja-Iirimaal karjamaal. Mõningaste vahedega järgnesid uued pikad soololennud: jaanuaris 1935 Hawaii saarelt Californiasse, Los Angelesest Méxicosse ja Méxicost New Yorki. Aastail 1930–1935 püstitas Earhart seitse naiste kiirus- ja kauglennu maailmarekordit.

Ümbermaailmalend

1930. aastate keskel hakkas Earhart valmistuma ümbermaailmalennuks võimalikult ekvaatori lähedal. Selleks lennuks kohandati spetsiaalselt lennuk Lockheed Electra 10E, mille salongi paigutati täiendavad kütusepaagid. Kava oli lennata idast läände. Navigaatoriks pidi lennu alguses olema Harry Manning ning lennul Hawailt Howlandi saareni teiseks navigaatoriks suurte kogemustega Fred Noonan. Teekonna esimene etapp Oaklandist Honolulusse lennati 17. märtsil 1937. Lennuk vajas pärast seda tehniliste probleemide tõttu hooldust ning seetõttu suunduti Pearl Harbori. Sealt kolm päeva hiljem lendu alustades purunes lennurajal lennuki parempoolne telik ja selle rattarehv. Lennuk sai tõsiseid kahjustusi ja viidi laevaga tehasesse remonti.

Teine katse alustada lennuretke, tehti läänest itta, sest valdavate tuulte suund oli muutunud. Alles pärast ülelendu Oakland-Miami kuulutas Earhart, et alustab ümbermaailmalendu. Seekord oli lennuretkel kaasas ainult üks navigaator Fred Noonan. Miamist väljuti 1. juunil 1937. Rohkete vahemaandumistega lend Miamist Lõuna-Ameerika kirderanniku, Kesk-Aafrika, India, Indoneesia ja Austraalia kaudu Laeni Uus-Guineas kestis 29. juunini. Seniks oli lennatud 35 000 kilomeetrit. 2. juulil 1937 startisid Earhart ja Noonan Laest, et suunduda 4113 km kaugusel olevale Howlandi saarele. Nende lennuki viimane asukohateade tuli Nukumanu saarte lähedalt, kui Howlandini oli jäänud lennata veel 2800 km. Nende lennukit oodati Howlandil ning oldi ka raadiosides, aga lennukile äsja monteeritud uue raadionavigatsiooniseadme abil ei suutnud Earhart ja Noonan määrata vajalikku lennusuunda ning nad alustasid Howlandi lähistel saare otsinguid põhja-lõuna suunas edasi-tagasi lennates. Nad võisid olla Howlandist kümmekonna kilomeetri kaugusel, kuid saar jäi siiski leidmata, pärast seda polnud neid eetris enam kuulda.

Kadunud lennuki ja inimeste otsinguid alustati rannavalvelaevaga, varsti liitusid otsingutega lähikonnas asuvad mereväe laevad. Otsingud kestsid 19. juulini 1937, aga mingeid märke kadunud lennukist ega inimestest ei leitud. Otsinguid jätkas varsti Amelia Earharti abikaasa. 5. jaanuaril 1939 kuulutati Earhart surnuks. Tulutuks on jäänud ka kõik hilisemad otsingud. 1991. aastal leiti Nikumaroro atollilt lennuki alumiiniumpaneel, mis arvatakse pärinevat Earharti lennukilt. Kadunud Earharti lennuki otsingute jätkamisest Howlandi ja Nikumaroro lähistel pole loobutud senini.

Earharti ümbermaailmalendu kordasid samasugusel lennukil 1967. aastal Ann Dearing Holtgren Pellegreno koos kolme kaaslasega^[2] ning 1997. aastal Linda Finch.^[3]

Viited

↑ Morell, Virginia; Leen, Sarah fotod. Amelia Earhart. National Geographic, 193, 1, 112–136 (1998).
↑ Pellegreno, Ann H. World Flight, The Earhart Trail. Ames, Iowa: Iowa State University Press, 1971, ISBN 0-8138-1760-9
↑ Amelia Earhart's Legacy Remembered, Infoplease, 11 February 2017,

Välislingid

Amelia Earhart – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] Morell, Virginia; Leen, Sarah fotod. Amelia Earhart. National Geographic, 193, 1, 112–136 (1998).

[2] Pellegreno, Ann H. World Flight, The Earhart Trail. Ames, Iowa: Iowa State University Press, 1971, ISBN 0-8138-1760-9

[3] Amelia Earhart's Legacy Remembered, Infoplease, 11 February 2017,

[1]

[2]

[3]