Amatöörraadio

Rahvusvaheline raadioamatööride sümbol

Amatöörraadio (ka HAM-raadio) on kindlaksmääratud raadiosageduste kasutamine eraviisilisel, mitteärilisel, hariduslikul eesmärgil sõnumite vahetuseks, hädaabisuhtluseks või traadita ühenduse katseteks.

Raadioamatöörid on tehnikahuvilised, kes tegelevad hobi korras raadiotehnikaga ja suhtlevad selle abil üksteisega. Amatöörraadioga tegelevad isikud, kellel on olemas vastav luba.

Raadioamatörism erineb põhimõtteliselt avalikust ringhäälingust, avalikku sektorit kaitsvatest ühendustest (politsei, kiirabi, tuletõrje jne) või professionaalsetest kahesuunalistest sidepidamisviisidest (nt taksodes jne). Amatöörraadiosidet koordineeritakse rahvusvahelise amatöörraadio ühingu (IARU) ja rahvusvahelise telekommunikatsiooni ühenduse (ITU) alt ning raadioamatööride litsentseerimine käib riiklike ametkondade kaudu. Amatöörraadio litsentsi saamiseks tuleb selgeks saada elektroonika põhialused ning kõnealuses riigis kehtivad amatöörside regulatsioonid.

Amatöörside jaoks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, nagu näiteks heli, pilt, binaarinfo jms edastamist. Erinevate lainepikkustega raadiolainealade abil on võimalik sidet korraldada ülelinnaliselt, -riigiliselt, -kontinendiliselt või lausa üle maailma. 2011. aastal oli amatöörsidega regulaarselt tegelevaid inimesi maailmas veidi üle miljoni.

Amatöörraadiojaamad võivad olla mõeldud nii isiklikuks kui ka kollektiivseks kasutamiseks. Individuaalne raadiojaam kuulub raadiohuvilisele, on paigaldatud tema koju ning seda tohib kasutada ainult litsentseeritud isik. Kollektiivseid raadiojaamu paigaldatakse tavaliselt kindla organisatsiooni ruumidesse (kool, ülikool jms), kuid selline raadiojaam võib olla paigaldatud ka kellelgi koju.

Raadioamatööride tavalised tegevused on järgmised:

• raadioside pidamine teiste raadioamatööridega
• sideks vajaliku raadioaparatuuri (nii saatjate kui ka vastuvõtjate ja ka nende antennide) projekteerimine ja ehitamine;
• raadiosidega seotud võistlustel osalemine (nn raadiosport);
• raadioside kaudu peetud sideseansside kinnituskaartide, QSL kaartide, ja diplomite kollektsioneerimine;
• väga kaugel asuvate amatöörraadiojaamade otsimine ning nendega raadioside loomine;
• retroaparatuuriga töötamine, ajalooliste raadiote eksemplaride taastamine;
• raadioekspeditsioonides osalemine ehk raadioside pidamine kaugematest paikadest või riikidest, kus ei ole aktiivseid raadioamatööre.

Lisaks on mõnedes riikides raadioamatöörid kohustatud hädaolukorras raadiosidet hoidma. Seda reguleerib rahvusvaheline määrus (ARES ehk ingl Amateur Radio Emergency Service).

Ajalugu

Kaugside elektrisignaali vahendusel sai alguse juba 19. sajandi keskpaigas, kui kasutusele võeti telegraaf, millega saadeti sõnumeid kasutades Morsetähestikku. Sõnumite saatmine toimus küll juhtmete kaudu, kuid tehnoloogia andis hea hoo edaspidisteks katsetamisteks ja tehnoloogia arenguks. Raadiosaatja ja -vastuvõtja leiutamisel 1890. aastatel hakati neid kasutama ka raadiotelegraafina, esmalt sõjanduses ja seejärel ärimaailmas. Uus raadioside tehnoloogia hakkas huvitama ka teisi tehnikahuvilisi inimesi.

Amatöörraadio arenes koos 20. sajandi alguses toimunud tehnoloogia arenguga. Mitmed huvilised katsetasid edukalt raadioside pidamist, kasutades kodustes tingimustes ehitatud raadiojaamasid.

Näiteks ehitas leiutaja Eric Tigerstedt Vene Keisririigis 1905. aastal koduse raadiosaatja ning häiris sellega tahtmatult mereväe raadioside tööd. Ta võeti vahi alla, kuid lasti hiljem vabaks.

Aastal 1909 ilmus USA-s raamat "The First Annual Official Wireless Blue Book of the Wireless Association of America", mis sisaldas amatöörjaamade sagedusi.

Aastal 1912 võeti USA-s vastu seadus, mis reguleeris amatööridele lubatud raadiosagedusi ning aparatuuri võimsust. See oli esimene seadus, mis käsitles amatöörraadiosidet.

Aastal 1913 kasutati amatöörraadiot esimest korda hädaolukorras. Sündmus leidis aset USA-s Ohio osariigis.

Esimese maailmasõja ajal keelati USA-s amatöörtehnika kasutamine ning kogu aparatuur tuli demonteerida. Pärast sõja lõppu piirang tühistati.

Amatöörraadio arenes kiires tempos ka edaspidi ning on ka tänapäeval populaarne tehnikahobi valdkond.

Amatöörraadio Eestis

Eestis toimus esimene amatööride raadiosaade 11. mail 1924 Haapsalu linnas paiknevast raadiojaamast. Saate viisid läbi kolm koolipoissi: Eugen Tumma, Vitali Aleksandrov-Suigussaar ja Karl Olof Leesment. Viimane poiss konstrueeris 5. augustiks 1924 lühilainete vastuvõtja, mis võimaldas tal kuulata Euroopas eetrisse saadetavaid raadioignaale. Seda päeva peetakse ka Eesti raadioamatörismi alguspäevaks.

1. jaanuaril 1929 sai Eesti raadioamatööride kutsungite eesliiteks ES.

1. märtsil 1935 registreeriti Eesti Raadioamatööride Ühing (ERAÜ). Seda peetakse Eesti organiseeritud raadioamatörismi sünnipäevaks. 1. septembril 1938 sai Eesti Raadioamatööride Ühing IARU (International Amateur Radio Union) liikmeks. Kuni aastani 1940 tegutses Eestis 56 amatöörraadiojaama. Teise maailmasõja ajal keelasid Eesti alasid okupeerinud Nõukogude väed raadioamatööride tegevuse. Paljud endised raadioamatöörid hukkusid või põgenesid. Nõukogude ajal taastus hobi taas. Loodi mitmeid raadioklubisid, kuid amatööride tegevus oli piiratud, kuna suhtlemine kapitalistlike riikidega oli keelatud. On teada ka juhtumeid, kus amatöörid võeti välismaailmaga suhtlemise eest vahi alla. Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodil oli Eesti raadioamatööride kutsungite prefiksiks UR.

Taasiseseisvumisel sai Eesti oma eesliite ES tagasi. Ka tänapäeval on Eestis mitusada raadioamatööri.

Amatöörraadiojaama antenn

Raadioamatööride tegevus

Raadioamatööril on lubatud eetrisse minna litsentsi olemasolul ning eetris kasutatakse isiklikku kutsungit. Litsentsi saamiseks läbitakse eksam, milles kontrollitakse järgmisi teadmisi: eetris käitumine ja töötamine, raadiotehnika alused, ohutuse alused, mõnikord ka Morse kasutamise oskused. Amatöörraadiojaamad tööload liigitatakse mitmetesse klassidesse või kategooriatesse. Sõltuvalt jaamaomaniku tööloa klassist on seatud piirangud raadiojaama maksimaalsele saatevõimsusele, sagedusaladele ning tööliikidele, mida raadioamatöör kasutada tohib. Tavaliselt saab algaja kõige madalama kategooria ning seda saab tõsta vastavalt konkreetses riigis kehtestatud normidele. Kategooriate arvu ja omavahelisi erinevusi kehtestab samuti riik.

QSL-kaart

On olemas ka kollektiivsed raadiojaamad, mida on lubatud kasutama inimesed, kel ei ole personaalset litsentsi. Selliseid raadiojaamu luuakse ülikoolides, koolides, noortekeskustes ja muudes taolistes asutustes ning side pidamine toimub litsenseeritud raadioamatööri juhendamisel.

Kuna raadioeeter on avalik ja jagatud ressurss, siis selle kuulamiseks ei ole litsentsi vaja. Siiski on vaid vastuvõtuaparatuuri (aga mitte raadiosaatjat) omavatele raadioamatööridele loodud eraldi kategooria, milleks võib taotleda nn. raadioside kuulaja litsentsi (SWL, ingl short wave listener). Kuulaja saab omale erilise kutsungi, mille järgi on ta äratuntav. Samuti võib kuulaja saada QSL kaarte ja diplomeid, ning isegi osaleda mõningatel raadiosidevõistlustel.

Amatöörid kasutavad amatöörraadiosidet mitte üksnes häälsõnumite saatmiseks. Saadetakse ka teksti, pilte, nende kombinatsioone ning ka muid andmeid. Huvilistel on lubatud ka andmete saatmisega (ning ka üldiselt raadiotehnikaga) eksperimenteerida, kuid selline tegevus tuleb kooskõlastada riigiga. Andmeid saadetakse krüpteerimata ehk kaitsmata kujul, krüpteerimine ei ole üldiselt amatöörraadiosides lubatud.

Litsentseerimine

Raadioaparatuuri kasutamiseks ja eetris olekuks peab amatöör läbima eksami, mille viivad läbi eksaminaatorid, litsentsiga raadioamatöörid või riigiesindajad. Eksami läbimisel saadud litsents kehtib vaid kõnealuses riigis, välja arvatud juhtudel, kus riigil on sõlmitud vastav leping mõne teise riigiga. Eksamineeritav amatöör peab tundma raadiotehnika ja elektroonika aluseid, ohutustehnikat, eksami läbiviiva riigi raadiosidega seotud seadusi. Eksami sisu erineb olenevalt riigist. Samuti erineb ka litsentsi pikendamise kord.

Praegu ei väljasta amatööridele litsentsi kaks riiki, Jeemen ja Põhja-Korea. See on seotud nende riikide korraga.

Prantsusmaa raadioamatööri sertifikaat

Tehniline osa

Iga raadiojaama vältimatuteks osadeks on saatja või vastuvõtja koos vooluallikaga ning antenn. Raadioamatörismi algusaastatest alates kuni 20. sajandi teise pooleni ehitasid enamik amatööre ise enda aparatuuri. Siiski, juba 1920.–1930. aastatel hakati tootma ka vastavaid saatjaid, vastuvõtjaid, antenne ja lisatarvikuid. Tänapäeval on amatöörraadio tehnika valik suur ning sidepidamiseks vajalik aparatuur on lihtsalt kättesaadav. Vaatamata sellele on ka tänapäeval palju entusiaste, kes ehitavad oma raadioseadmeid ise.

Tänapäeval levinuimat raadiojaama tüüpi nimetatakse transiiveriks. See seade sisaldab nii saatjat kui ka vastuvõtjat. Eraldi saatjaid ja vastuvõtjaid kasutatakse tänapäeval vähe. Koos transiiveriga võidakse kasutada arvutit, mille abil saab raadioseadet seadistada ja kontrollida, samuti lülitada või kontrollida antenne jm tarvikuid. Arvuti aitab kaasa ka signaalide töötlemisel.

Lühilaine transiiverite levinuim saatevõimsus on 100 vatti, vahel ka paarsada vatti. See on üldiselt piisav, et hea raadiolevi korral luua ühendust maakera iga paigaga. Osa raadioamatööre kasutab enda kuuldavuse parandamiseks raadiosageduse võimsusvõimendeid, mille maksimaalne väljundvõimsus on sõltuvalt riikidest harilikult 1000-1500 vatti.

Väga suurt loomingulisust pakuvad raadioamatööridele antennid. Lühilainetel ja veel pikematel lainealadel peavad efektiivsete antennide mõõtmed olema võrdlemisi suured, kui kasutatakse erinevat tüüpi lühilainete suundantenne, lisandub antennile reeglina ka antennimast. Linnades elavatel raadioamatööridel on antennide püstitamisel väga palju piiranguid, tavaliselt vähese kasutatava ruumi tõttu. Seega paljud raadioamatöörid lepivad tavalise juhtmest tehtud nn. traatantenniga, mis ulatub aknast välja ja kinnitub näiteks, puu või maja katuse külge. Vahel kasutatakse ehitusregulatsioonide tõttu ka nn varjatud antenne. See tähendab, et antennina kasutatakse hoonete metallkonstruktsioone, lipumaste vms.

Sagedusplaan

Rahvusvahelised amatöörraadio sagedusalad
Ala	Sagedus	ITU regioon 1	ITU regioon 2	ITU regioon 3
LF	2200 m	135,7 kHz – 137,8 kHz
MF	600 m	472 kHz – 479 kHz
	160 m	1,810 MHz – 1,850 MHz	1,800 MHz – 2,000 MHz	1,800 MHz – 2,000 MHz
HF	80 / 75 m	3,500 MHz – 3,800 MHz	3,500 MHz – 4,000 MHz	3,500 MHz – 3,900 MHz
	60 m	5,3515 MHz – 5,3665 MHz
	40 m	7,000 MHz – 7,200 MHz	7,000 MHz – 7,300 MHz	7,000 MHz – 7,200 MHz
	30 m	10,100 MHz – 10,150 MHz
	20 m	14,000 MHz – 14,3500 MHz
	17 m	18,068 MHz – 18,168 MHz
	15 m	21,000 MHz – 21,450 MHz
	12 m	24,890 MHz – 24,990 MHz
	10 m	28,000 MHz – 29,700 MHz
VHF	6 m	50,000 MHz – 52,000 MHz	50,000 MHz – 54,000 MHz	50,000 MHz – 54,000 MHz
	4 m	70,000 MHz – 70,500 MHz
	2 m	144,000 MHz – 146,000 MHz	144,000 MHz – 148,000 MHz	144,000 MHz – 148,000 MHz
	1,25 m		222,000 MHz – 225,000 MHz
UHF	70 cm	430,000 MHz – 440,000 MHz	420 või 430 MHz – 450,000 MHz3	420,000 MHz – 450,000 MHz3
	33 cm		902,000 MHz – 928,000 MHz
	23 cm	1,240 GHz – 1,300 GHz
	13 cm	2,300 GHz – 2,450 GHz
SHF	9 cm	3,400 GHz – 3,475 GHz	3,300 GHz – 3,500 GHz	3,300 GHz – 3,500 GHz
	5 cm	5,650 GHz – 5,850 GHz	5,650 GHz – 5,925 GHz	5,650 GHz – 5,850 GHz
	3 cm	10,000 GHz – 10,500 GHz
	1,2 cm	24,000 GHz – 24,250 GHz
EHF	6 mm	47,000 GHz – 47,200 GHz
	4 mm	75,500 GHz – 81,500 GHz	76,000 GHz – 81,500 GHz	76,000 GHz – 81,500 GHz
	2,5 mm	122,250 GHz – 123,000 GHz
	2 mm	134,000 GHz – 141,000 GHz
	1 mm	241,000 GHz – 250,000 GHz
THF	alla mm	Mõned riigid on andnud raadioamatööride käsutusse ka lõike selles spektripiirkonnas.
Vaata ka: Raadiosagedus · Elektromagnetspekter

Välislingid

• [1]Eesti Raadioamatööride Ühing
• [2]General Regulations annexed to the International Radiotelegraph Convention (Washington, 1927)
• [3]Мировая и отечественная история любительской радиосвязи
• [4]The History of Amateur Radio