Allgäu Alpid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõusmine Almile (Aufzug auf die Alm) (Eugen Felle postkaart). Taustal Allgäu Alpide keskne peaahelik

Allgäu Alpid (saksa: Allgäuer Alpen) on mäestik Põhja-Lubjakivi Alpides, paiknedes Baieris Saksamaal ning Tiroolis ja Vorarlbergis Austrias. Mäestik asub otse Bodeni järvest idas. Kõrgeim tipp on 2657 meetri kõrgune Großer Krottenkopf.

Mäestikku iseloomustavad ebatavaliselt mitmekesised kivimid ja sellest tulenevalt rikkalik maastikukujundus, eriti Allgäu Alpide järsud "rohtunud mäed" (Grasberge), mille kalle on kuni 70°. Selle taimestik on üks kõige mitmekesisemaid kogu Alpide piirkonnas ja selle ligipääsetavus tõstukite ja teedega on väga hea. Hütist hütini kulgevad harjateed (Höhenwege) on hästi tuntud ja matkajad saavad veeta 7–10 päeva mägedes jalutades ilma asustatud orgudesse laskumata. Tänu oma asukohale Alpide põhjaservas on piirkonnas suhteliselt suur sademete hulk ja see on vihmaseim Saksamaal. Talviti on Allgäu Alpid – vähemalt kõrgemad piirkonnad – suhteliselt lumised. Isegi väike liustik ja mitu püsivat lumevälja on olemas.

Allgäu Alpid ja Allgäu piirkond ei kattu. Allgäu on maastik, mis tänapäeva mõistes on (peaaegu täielikult, kuid mitte Tannheimer Tal) Saksamaa pinnal. Seevastu Allgäu Alpid on mäestik Alpides, mille määratlus jääb Alpi Klubi Ida-Alpide klassifikatsioonist välja. Osa Allgäu Alpidest, sealhulgas kõrgeim tipp, asub Austria pinnal. Kuid Allgäu piirkond ulatub Allgäu Alpidest kaugemale põhja ja loodesse.

Allgäu Alpid külgnevad läänes Bregenzerwaldi mägede, edelas Lechquelleni mägede, lõunas ja kagus Lechtali Alpide ning idas Ammergau Alpidega. Kõik need mäestikud kuuluvad, nagu ka Allgäu Alpid, Põhja-Lubjakivi Alpidesse. Allgäu Alpidest põhja jääb Alpi eelmäestik.

Piirid[muuda | muuda lähteteksti]

Mäestiku piirid on ühemõtteliselt selged vaid idas, kagus ja lõunas. Lechi jõgi moodustab piiri siin, kus ta lahkub Alpidest ja siseneb Alpi eelmäestikku Füsseni lähedal ühinemisel Krumbachiga Warthi juures. Krumbach moodustab piiri kuni Hochtannbergi kuruni. Piir jätkub seejärel piki Seebachi ja Bregenzer Achi jõgesid kuni Au-Rehmenini.

Allgäu Alpide kirdekülg, Tannheimi mäed ja Falkensteini hari Füsseni ja Pfronteni vahel, esiplaanil Hopfensee järv

Allgäu Alpide piir läänes, kus see läheb üle Bregenzerwaldi mägede, ei ole orograafiliselt selge. 1984. aastal avaldatud Alpi Klubi Ida-Alpide klassifikatsioon tõmbab piiri järgmiselt: Au-Rehmenist piki Rehmerbachi ülemjooksu Stoggeri sadulani. Siis see laskub piki Osterguntenbachi, Schönenbachi ja Subersachi viimase suubumiseni Bregenzer Achi ja piki seda jõge sinna, kus see ühineb Weißachi või isegi Bodeni järvega.

Allgäu Alpide piir põhjas on hägune. Üks piiratud variant jookseb Weißachi ja Bregenzer Achi kohtumiskohast piki Weißachi Oberstaufenini. Jätkab sealt piki Konstanzer Achet ja Großer Alpsee järve Immenstadt im Allgäuni ja edasi läbi Rettenbergi, Wertachi, Nesselwangi külade Pfronten-Riedini. Siis jätkab piki Vilsi jõge, kuni see suubub Vilsi linna juures Lechi. Siiski on sellest joonest põhja pool veel mägesid, mis, ehkki mitte eriti kõrged, on tehtud samast kivimist, kui Allgäu Alpide suuremad mäed, ja üles kergitatud samade orogeneetiliste protsessidega. Kui lugeda need mäed Allgäu Alpide osaks, siis jookseb põhjapiir Bodeni järvest Lindau juurest Isnyni ja edasi põhjasuunas ümber Adeleggi Kemptenini. Sealt läheb see Nesselwangi ja Füsseni kaudu Lechi, piir jookseb Falkeni mägedest põhja pool.

Hochtannbergi kuru ühendab Allgäu Alpid Lechquelleniga. Stoggeri sadul on side Bregenzerwaldi mägedega.

Topograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Lubjakivi Alpide mäestikud saab topograafia mõistes jaotada kahte kategooriasse: mäeahelikud ja platood. Hoher Ifeni lubjakiviplatoo ümbruse ala erandiga moodustavad läänepoolsed mäestikud, sealhulgas Allgäu Alpid, mäeahelikke, erinevalt idapoolsetest platoodest, nagu Lofer Steinbergi mäed.

Ainuke õige mäeahelik läbib Allgäu Alpide kagu- ja idaosa ning moodustab Austria-Saksa piiri. See peaahelik, lühikese katkestusega Rauhecki piirkonnas, koosneb väga laialt levinud kivimist, tuntud kui peadolomiit. See algab Schrofeni kuru sadulaga Rappenalpeni oru ülemises otsas ja jookseb suures osas otse Oberjochi sadulani.

Peaahelikust hargneb palju külgahelikke. Alates edelast: Hohes Licht ja Peischeli grupp lõunasse ja itta, Himmelschrofeni mäed põhja, Hornbachi mäed itta, Fürschießer loodesse, Kegelköpfe loodesse, Höfatsi grupp loodesse, Kanzbergi mäed itta, Daumeni grupp koos oma harudega põhja, itta ja Rosskari grupp itta ning Leilachi grupp koos oma harudega itta ja kirdesse.

Allgäu Alpide peaahelik ei ole mäestiku keskosas, vaid selle lõuna- ja kaguservas. Siit järeldub, et põhja ja loodesse hargnevad külgahelikud on pikemad, kui lõunasse ja itta hargnevad. Põhjast peaahelikuni tulevad orud on samuti pikemad, kui lõunast tulevad orud. Sellel on märkimisväärne mõju mägiturismile. Näiteks saab suurtesse peaaheliku osadesse kiiremini lõunast kui põhjast, eriti kui arvestada, et mitmed orud Oberstdorfist lõunas ja Hintersteini juures on väljaspool eraautode ulatust. Näiteks on Hohes Lichti tipust Lechi oruteele lõunas linnulennult vaid 3,5 km. Kuid põhjas on lähim avalik maantee 8,5 km kaugusel. Hochvogelilt on vastavad vahemaad 3 km lõunasse, kuid 11 km põhja. Lisaks asuvad jalutuskäikude alguspunktid peaahelikust lõunas sageli kõrgemal, kui põhjas. Hoolimata nendest selgetest teguritest lähenevad külastajad Allgäu Alpidele, sealhulgas peaahelikule, siiski peamiselt põhjast, s.o. Saksamaa poolelt.

Allgäu Alpide lääneosas ei ole pidevat peaahelikku. Fellhornist Großer Widdersteinini on peaaheliku ees mäestik, mis lõpeb poolringiga Kleines Walsertali oru ülemises otsas. Allgäu Alpide mäeaheliku iseloomu katkestavad Ifeni ja Gottesackeri platood (kriidikaljud). Siia on moodustunud karstiplatoo – ainulaadne Allgäu Alpides ja mujal. Kaugemal põhjas moodustavad Flyschi mäed taas väikese aheliku. Sellele järgneb Nagelfluh ahelik, mis on tehtud molassist. See on kõige atraktiivsem molassimäestik kogu Alpides. Madalamad mäed kaugemal põhjas moodustavad samuti väikesi ahelikke.

Tannheimi grupi keskosa on tehtud Wettersteini lubjakivist, rifilubjakivist. See annab nendele mägedele isoleeritud asukoha, mis ei ole topograafiliselt Allgäu Alpide peaahelikuga ühendatud. Tannheimi grupis on kohalik peahari Aggensteini ja Hahnenkammi vahel. Mäed sellest idas ja põhjas on omaette mäemassiivid.

Alamgrupid[muuda | muuda lähteteksti]

Allgäu peaahelik

Vanemad trükitud Alpi Klubi juhendi väljaanded Allgäu Alpidele jaotavad mäestiku Allgäu peaahelikuks (Allgäuer Hauptkamm) ning külgmäestikeks ja muudeks gruppideks (Seitenkämme und übrige Gruppen).

Allgäu peaahelik jaguneb 8 alamgrupiks: Rappeni Alpid, Hochlichti grupp, Peischeli grupp, Mädelegabeli grupp, Krottenspitze grupp, Wildeni grupp, Hochvogeli grupp ja Rauhhorni mäestik (Rauhhornzug).

Külgmäestikud ja muud grupid koosnevad 10 alamgrupist: Hornbachi ahelik, Höfatsi grupp, Daumeni grupp, Roßzahni grupp, Vilsalpsee-(Leilachi) grupp, mäed Breitachi ja Stillachi vahel (Schafalpen ja Warmatsgund), Walsertali mäed (Walsertaler Berge) Breitachist vasakul, eelmäestikud Illerist läänes, eelmäestikud Illerist idas ja Tannheimi mäed (Tannheimer Berge).

Praegune, 16. väljaanne Alpi Klubi juhendist Allgäu Alpidele võtab omaks jämedama jaotuse vaid 12 alamgrupiks. Otsene võrdlus vana skeemi ja uue skeemi alamgruppide vahel pole võimalik, kuna alamgruppide vahelised piirid on kohati ümber joonistatud.

Allgäu Eel-Alpid Illerist läänes[muuda | muuda lähteteksti]

Selle alammäestiku lõunapiir ulatub Oberstdorfist Rohrmoosi kaudu Sibratsgfällini. Selle kõrgeim tipp on Hochgrat, 1834 m. Need mäed on populaarne jalutusala. Selle kivimid on erinevad. Põhjas domineerib molass. See moodustab hästituntud Nagelfluh aheliku mägedega nagu Hochgrat, Rindalphorn, Stuiben ja Steineberg. Üha madalamad mäed Nagelfluh ahelikust põhjas on samuti molassist tehtud, nagu ka külgnev lõunaahel ümber Girenkopfi ja Siplingerkopfi.

Lõunas kerkivad tipud koosnevad flüšist. See on põhjapoolsem kahest flüšitsoonist Allgäu Alpides. Mäed on palju laugema, ümarama kujuga. Selle tulemusena on nad talviti populaarne piirkond suusa- ja räätsamatkadeks. Selle flüšitsooni tuntud mägi on Riedberger Horn, millele on Riedbergi kurust kerge ronida. Niinimetatud "sarved" (Hörner) – Ofterschwanger Horn, Sigiswanger Horn, Rangiswanger Horn ja Bolsterlanger Horn – kuuluvad samuti flüšitsooni.

Riedbergi kurust lõunas muutub kivim taas. Siit algab kriidiladestu Schratteni lubjakivi, see kivim moodustab silmapaistva Besleri tipu. Selle tippu võib jõuda kaitsmata nõlva kaudu või mõnevõrra kergemini, kasutades ümbersõitu lõunast. Besler, nagu paljud teised mäed selles alammäestikus, pakub head vaadet Allgäu Alpide peaahelikule.

Loode-Walsertali mäed[muuda | muuda lähteteksti]

Org, tuntud kui Kleine Walsertal, moodustab Loode-Walsertali mägede (Nordwestliche Walsertaler Berge) lõunaserva; Oberstdorfist Rohrmoosi kaudu Sibratsgfälli jooksev org on selle põhjapiiriks. Loode- ja Kagu-Walsertali mäed kohtuvad Üntscheni kurus. Kõrgeim tipp on Hohe Ifen, 2229 m. See mägi, koos Gottesackeri platooga naabruses, on ka selle alammäestiku kõige silmatorkavam tunnusjoon ja koosneb kriidikivimitest, erinevalt ülejäänud alamgrupi mägedest, mis on tehtud flüšist. See on osa lõunapoolsest Allgäu Alpide flüšitsoonist. Hohe Ifen ja Gottesackeri platoo eraldavad lõunapoolse flüšitsooni põhjapoolsest. Seega moodustavad Hohe Ifen ja Gottesackeri platoo geoloogilise akna, mille kaudu tuleb esile järgmine vanim kivim flüšikihi (Flyschdecke) all.

Kagu-Walsertali mäed[muuda | muuda lähteteksti]

Kagu-Walsertali mägede (Südöstliche Walsertaler Berge) alamgruppi piirab põhjas Kleine Walsertali org. Idas ja kagus on Stillachi ja Rappenalpenbachi orud. Üntscheni kuru ühendab Kagu-Walsertali mäed Loode-Walsertali mägedega. Schrofeni kuru on sillaks Allgäu Alpide keskahelikule. Kõrgeim mägi alamgrupis on Großer Widderstein, 2533 m. Mäestik on koduks hästituntud Fellhorni ja Kanzelwandi suusatõstukite ja kuulsa Mindelheimer Klettersteigi matka- ja suusaalale. Väga populaarsed alad, nagu Fellhorn või Mindelheimeri hüti läheduses, on kontrastiks suurema eraldatusega aladele mägede vastas Fiderescharte colist kirdes. Fellhorn asub Allgäu Alpide lõunapoolses flüšitsoonis. Harjajoon Großer Widdersteinist Schafalpenköpfe kaudu Griesgundkopfini koosneb peadolomiidist. Alammäestik sisaldab ka liasi ladestikku, näiteks Elferis.

Peaahelik[muuda | muuda lähteteksti]

Allgäu Alpide peaaheliku alamgrupp (Zentraler Hauptkamm) ulatub Schrofeni kurust Mädelejochi sadulani ja moodustab Allgäu Alpide keskosa. Kuulus Heilbronner Weg jookseb piki seda. Kuulsad tipud, nagu kolmik Trettachspitze, Mädelegabel ja Hochfrottspitze või Hohes Licht (alamgrupi kõrgeim tipp, 2651 m) asuvad selles alammäestikus. Kuid on ka isoleeritud alasid, nagu Himmelschrofeni mäestik ja Peischeli grupp, mis asuvad lõunas piki Lechi orgu. Peamised tipud on moodustunud peadolomiidist. See niinimetatud Lechtaldecke on lükatud liasist tehtud Allgäu lasundile. Paljudes kohtades, näiteks Kempteni hüti (Trettachi kuristik) või Rappensee hüti (Linkerskopf) läheduses on näiteid sellistest ülekatteplaatidest. Mõnel juhul võib täheldada isegi kivimite topeltülekatet. Seega on Himmelschrofeni mäestiku põhjaosa tehtud peadolomiidist. Lõunaosa koosneb Allgäu lasundi liasi kivimist, mis on lükatud peadolomiidi peale. Omakorda on peadolomiit lükatud Allgäu lasundi peale.

Allgäu Eel-Alpid Illerist idas[muuda | muuda lähteteksti]

See alamgrupp asub Oberjochi sadulast põhjas. Illeri org moodustab selle läänepiiri, Ostrachi org lõunapiiri ja Vilstali org idapiiri. Kõrgeim mägi on Grünten, 1738 m. Need mäed pakuvad meelelahutuseks mõeldud vaatamisväärsusi, eriti matkajatele. Neil on ka eelis, et nad jäävad lumevabaks kauem, kui külgnevad Allgäu Alpide alammäestikud lõunas. Mäed koosnevad neljast kaljugrupist. Põhjapoolsetes mäestikes on domineeriv molass. Paiguti on esindatud flüšš, samuti peadolomiit. Ja lõpuks, Grüntenil on kriidiajastu Schratteni lubjakivid, mis teevad sellest Hoher Ifeni geoloogilise sugulase.

Tannheimi mäed[muuda | muuda lähteteksti]

Tannheimi mägede (Tannheimer Berge) alamgrupp loeti veel eelmise sajandi esimesel poolel iseseisvaks mäestikuks Põhja-Lubjakivi Alpides. Kohati on nimi Vilser Alpen ('Vilsi Alpid') tavaline. Alles hiljem hakati seda Allgäu Alpide osaks pidama. Kõrgeim mägi on Köllenspitze, 2238 m. Lai Tannheimi org eraldab Tannheimi mäed selgelt ülejäänud Allgäu Alpidest. Siin on ka geoloogilisi erisusi. Kuigi suured Allgäu Alpide alad on tehtud rabedast peadolomiidist või Allgäu lasundi juuraajastu kivimitest, mida tuleb ka hoolikalt käsitseda, domineerivad Tannheimi mägede põhiosas Wettersteini lubjakivi, rifilubjakivi. See on ühtlane kalju. Selle tulemusena on Tannheimi mäed oma hästituntud tippudega, Rote Flüh, Gimpel, Köllenspitze ja Gehrenspitze, tuntud ronimispiirkond. Alammäestik on populaarne ka mägimatkajate seas. Eriti varasuviti, kui Allgäu Alpide peaahelik on veel lumikattes, on seal palju teid, mis on juba läbitavad.

Falkensteini mäestik[muuda | muuda lähteteksti]

Zirmgrat (Salober/Zölferkopf), vaade Brentenjochi sadulalt (Vilsi külg) lõunasse

Falkensteini mäestik (Kamm des Falkensteins) on väga väike ja mitte eriti kõrge alamgrupp Allgäu Alpide kirdeservas Pfronteni ja Füsseni vahel. Kohapeal kutsutakse seda Falkensteinkamm või isegi Zirmgrat. Vilsi jõgi eraldab alammäestiku Tannheimi mägedest. Lechi jõe kaugemal kaldal on Ammergau Alpid.

Kõrgeim tipp on Salober või Zwölferkopf (ka Zirmgrat), 1293 m. Nendes mägedes asub hästituntud ja legendaarne Alatsee järv, suurem Weißensee asub põhjaservas. Mäeaheliku võib ületada jalgsi. Vaated on puude tõttu mõnevõrra piiratud. Selle tulemusena on Wettersteini lubjakivi domineerimisel siiski silmatorkavaid kivimeid. Lõunakülg on kohati konarliku kalju nägu.

Vilsalpsee mäed

Vilsalpsee mäed[muuda | muuda lähteteksti]

Vilsalpsee mäed (Vilsalpseeberge) asuvad Allgäu Alpidest kirdes Oberjochi ja Notländi sadulate vahel. Neid piiravad Tannheimi, Lechi, Tirooli Schwarzwasseri ja Ostrachi orud. Kõrgeim tipp on Leilachspitze, 2274 m, ja peadolomiit on valdav kivim. Vilsalpsee järv, ligipääsetav Tannheimi orust, asub alamgrupi keskel. Kirjanduses on seda alammäestikku mõnikord loetud ka Tannheimi mägede osaks. Mägiteed läbivad mäestikku, kuid palju tippe on vaevu külastatud. Neile võivad kogenud mägironijad ronida ilma liigse takistuseta, hoolimata radade puudumisest nendele tippudele.

Daumeni grupp[muuda | muuda lähteteksti]

Daumeni grupp asub Illeri orust idas. Himmelecki sadul ühendab selle teiste alammäestikega. Lisaks Illeri orule moodustavad piiri Ostrachi, Bergündle ja Oybachi orud. Kõrgeim tipp on Großer Daumen, 2280 m. Kuulus Nebelhorni köisraudtee mägi asub selles alamgrupis, nagu ka Hindelanger Klettersteig. Panoraamsete vaadetega mägiteed ületavad Daumeni grupi lõunaosa. Geoloogiliselt on neid jaotatud kolmel viisil. Hari ümber Nebelhorni ja Großer Daumeni koosneb peadolomiidist. Sonnenköpfe on moodustatud flüšist. Ja liasikaljud oma järskude rohuste nõlvadega domineerivad Nebelhornist lõunas. Selle piirkonna tuntud tipud on Schneck, Himmelhorn ja Laufbacher Eck.

Höfatsi ja Rauhecki grupp[muuda | muuda lähteteksti]

Höfatsi ja Rauhecki grupp katab Allgäu peaaheliku osa Märzle ja Hornbachjochi sadulate vahel. Defineerivad orud on Trettach, Traufbach, Oybach, Hornbach ja Jochbach. Kõrgeim tipp on Rauheck, 2384 m. Liasikalju järsud rohused mäed domineerivad siin rohkem, kui mõnes muus Allgäu Alpide alamgrupis. Kõige paremini tuntud mägi ja Allgäu Alpide sümbol on Höfats. Teised rohused mäed on Rauheck ja Kreuzeck peamisel harjal ja Kegelköpfe. Ainult Höfatsi põhjajalamil on peadolomiidist aluspõhi. Mägitee Kemptneri hüti ja Prinz Luitpold Hausi vahel jookseb läbi alamgrupi. Muidu on vaevu mägesid, mis on teeradu pidi kättesaadavad.

Hochvogeli ja Rosszahni grupp[muuda | muuda lähteteksti]

See alammäestik katab ka osa Allgäu peaahelikust, seekord Hornbachjochi ja Notländi sadula vahel. Himmeleck on piiriks Daumeni grupiga. Ümbritsevad orud on Jochbach, Hornbach, Lech, Schwarzwasser ja Bärgündle. Alamgrupp on moodustatud peamiselt peadolomiidist. Selle kõrgeim tipp on Hochvogel, 2592 m, mida peetakse ka kõige atraktiivsema kujuga mäeks Allgäu Alpides, eriti põhjast nähtuna. Hochvogel koos oma põhibaasi, Prinz Luitpold Hausiga on ka kõige ronitum mägi selles alammäestikus. Kõik teised tipud ümbruskonnas on märkimisväärselt madalamad ja palju vähem populaarsed. Vaevalt mõnes teises kohas on kontrast massiturismi ja absoluutse vaikuse vahel nii märkimisväärne. Vaid mõne kilomeetri kaugusel Hochvogelist on Rosszahni grupi tipud, mis vaevu saavad külalisi.

Rauhhorni mäestik[muuda | muuda lähteteksti]

Rauhhorni mäestik on Allgäu peaaheliku idapoolseim serv Bad Hindelangist idas. Oma arvukate tippudega jookseb mäestik jämedalt lõunast põhja. Selle läänenõlvad tõusevad Ostrachi oru kohale. Itta jookseb pikk Schwarzwasseri org Sattelköpfe jalamilt ja see suubub Weißenbachist lõunas Lechi ning seda ei tohiks segi ajada selle pareminituntud teisikuga Kleinwalsertalis. Jalutuskäik Juubelirajal Willersalpe ja Prinz Luitpold Hausi vahel viib külastaja mööda mägiteed märkimisväärsel kõrgusel piki enamikku ahelikust. Kõrgest Oberjochi sadulast jookseb ühendusrada Juubelirajal Iseleri, Bschießeri ja Ponteni kaudu Willersalpeni.

Hornbachi ahelik[muuda | muuda lähteteksti]

Hornbachi ahelik on Allgäu Alpide peaaheliku suurim külgmäestik. See alamgrupp hargneb peamäestikust Öfnerspitze juures. Lõunas piirab seda Lechi org, põhjas Hornbachi org. Hornbachi ahelikus on Allgäu Alpide kõrgeim tipp, Großer Krottenkopf, 2656 m, ja mitu muud tippu, mis kuuluvad 20 kõrgeima mäe hulka Allgäu Alpides. Vaatamata oma tähtsusele on Hornbachi ahelik üpris isoleeritud. Selle tipud koosnevad peadolomiidist. Selle tipud ja kõrged tsirkusorud vahelduvad eeskujulikult. Paljud – ka väga kõrged – tipud Hornbachi ahelikus saavad vaid mõne külastuse aastas.

Territoriaalne jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Allgäu Alpid kui geograafiline üksus ja Alpide mäestik ulatub kahte riiki ja nelja liidumaasse. Baieri osa moodustab veidi rohkem kui poole kogupindalast ja langeb suurel määral kokku Illeri jõe valglaga. Baden-Württembergi osa koosneb vaid Allgäu Alpide äärmisest loodeosast, laiemas mõttes Adeleggist. Tirooli osa koosneb suuresti Lechi jõest ja selle lisajõgedest ning Vorarlbergi osa keskendub Bregenzer Achi valglale.

Ühes punktis kohtuvad Baieri, Tirooli ja Vorarlbergi liidumaad. See kolmikpunkt (Dreiländerpunkt) on suhteliselt silmatorkamatu. See asub Gehrner Bergist mõni meeter läänes. See üsna silmatorkamatu koht on Vorarlbergi Warthi külast 1,5 km põhja pool ja Biberkopfist 4 km lääne pool.

Baieri ja Tirooli vaheline piir ei järgi täpselt Euroopa Põhjamere ja Musta mere vahelist veelahet. Näiteks Saksamaa Balderschwangi küla on veelahkme lääneküljel. Seevastu Vorarlbergi kuuluv Kleines Walsertal on veelahkme idaküljel. Baieri ja Tirooli vaheline piir järgib üldiselt siiski Allgäu Alpide peaahelikku.

Allgäu Alpide Baieri osa asub täielikult Švaabimaa ringkonnas. Oberallgäu kreis sisaldab Illerit ümbritsevat keskosa; Ostallgäu kreis sisaldab kirdeosasid, nagu Tannheimi grupp, ning Lindau kreis sisaldab Allgäu Alpide loodeosa selle laiemas mõttes.

Allgäu Alpide Tirooli osa asub täielikult Reutte ringkonnas ja Vorarlbergi osa on täielikult Bregenzi ringkonnas.

Vaadates Allgäu Alpidele laiemas mõttes, sealhulgas Adeleggile, omab osa ka Saksamaa Baden-Württembergi liidumaa. See osa asub Tübingeni ringkonnas ja Ravensburgi kreisis.

Kleines Walsertal Vorarlbergis ja Jungholzi küla Tiroolis on Saksa tolliliidu territooriumid. Mõlemad alad on maanteidpidi ligipääsetavad vaid Saksamaa territooriumilt. Kuigi Kleines Walsertalil on ülejäänud Vorarlbergiga suhteliselt pikk piir, on kõrged mäed takistanud maanteeühenduse loomist. 1960. ja 1970. aastatel olid plaanid maanteetunneliks Kleines Walsertali ja Bregenzerachi oru vahele. Kuid kohalik rahvas lükkas tunneli tagasi, ühest küljest, kuna Kleines Walsertal oleks muutunud transiitliikluse koridoriks, ja teisest küljest, see oleks ikkagi olnud kaugemal Vorarlbergi keskosast, kui Allgäu keskosast. Jungholzi küla on ülejäänud Tirooliga vaid ühes punktis ühendatud: Sorgschrofeni tipus.

Tipud[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik iseseisvad tipud, mille topograafiline prominents on üle 30 m, on loetletud Allgäu Alpide mägede loendis.

Kümme kõrgeimat tippu[muuda | muuda lähteteksti]

Allgäu Alpide kõrgeimad tipud asuvad kas Austria pinnal või Austria-Saksa piiril.

Nimi Kõrgus Riik / Liidumaa Alamgrupp
Großer Krottenkopf 2657 m Austria / Tirool Hornbachi ahelik
Hohes Licht 2652 m Austria / Tirool Peamine keskahelik
Hochfrottspitze 2648,8 m Saksamaa / Baieri + Austria / Tirool Peamine keskahelik
Mädelegabel 2644 m Saksamaa / Baieri + Austria / Tirool Peamine keskahelik
Urbeleskarspitze 2632 m Austria / Tirool Hornbachi ahelik
Steinschartenkopf 2615 m Austria / Tirool Peamine keskahelik
Marchspitze 2610 m Austria / Tirool Hornbachi ahelik
Bretterspitze 2609 m Austria / Tirool Hornbachi ahelik
Bockkarkopf 2608,5 m Saksamaa / Baieri + Austria / Tirool Peamine keskahelik
Biberkopf 2599 m Saksamaa / Baieri + Austria / Tirool Peamine keskahelik

Teised tuntud tipud[muuda | muuda lähteteksti]

Allgäu Alpides on üle 600 nimega tipu, millele kõrgus mõõdetud. Tuntumate hulgas on järgmised (kõrguse järjekorras, 10 kõrgeima järel). Tärniga (*) tähistatud on väljaspool Allgäu Alpide kitsamat definitsiooni (vaata lõiku "Piirid"):

Rohtunud mäed[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmised on niinimetatud "rohtunud mäed" (Grasberge), tehtud musta juura kivimitest, kus mäeküljed on kaldega kuni 70°. Need on Allgäu Alpide eripära ja neid ei leidu üheski teises mäegrupis nii silmatorkavalt kui siin (tähestikulises järjekorras).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]