Alex Lepajõe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Alex Lepajõe (sünnitunnistusel ja kodanikunimi Aleksander Pertel; sündinud 25. märtsil 1961 Dnipropetrovskis[1][2]) on eesti ettevõtja.

Päritolu ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Tema ema Larissa (sündinud 1938) on Krimmi väljarännanud eestlaste ja Kubani kasakate järeltulija ning isa Jevgeni on venelane. Aastast 1963 kasvatasid teda vanatädi Rosilda ja tema abikaasa Eduard. Elas Tallinnas. Nooruses andeka korvpallurina silma paistnuna käis Tallinna 20. Keskkoolis. Läks seadusega pahuksisse teismeeas ja 1978. aastal karistati toona 17-aastast Lepajõed võõra vara riisumise eest pooleteistaastase tingimisi vangistusega.

Paadipõgenemine Nõukogude Eestist[muuda | muuda lähteteksti]

19. mail 1984 põgenes ta Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse sadamast varastatud päramootoriga kummipaadil koos kolme kaaslasega Karepa kandist Soome.[3]

Soome vanglas[muuda | muuda lähteteksti]

17. aprillil 1985 röövis koos Raivo Roosnaga Soomes Helsingi kesklinnas juveelipoodi, saades saagiks 1,47 miljonit marka. Päev hiljem röövisid samad mehed Helsingi Osakepankki Käpylä kontorist 100 000 Soome marka. Talle mõisteti tegude eest ligi kaheksa-aastane vanglakaristus. Lepajõe vabanes vanglast ennetähtaegselt 1989. aastal.

1987. aastal ilmus Soome vanglas tema sulest raamat "Kapinallinen" (kirjastus Kirjayhtymä 1987).

Hollandis[muuda | muuda lähteteksti]

1992–1995 töötas Lepajõe Hollandi Aalsmeeri lilleoksjonil maaklerina. 1994–1996 tegutses treenerina Den Haagi satelliitlinna korvpalliklubis.

Tagasi Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1998 peeti ta Tallinna lennujaamas kinni võltsitud Eesti passi kasutamisel. Kohus mõistis Lepajõele tingimisi pooleaastase vanglakaristuse. Katseaeg sai läbi 2000. aasta veebruaris.[4]

2002. aastal taotles ta Eesti kodakondsust. A. Lepajõel on ka Belize'i kodakondsus.[5]

Aastatel 1999–2004 pidas Alex Lepajõe Tallinna vanalinnas Nepaali restorani Kathmandu.

2003. aastal karistati teda alkoholijoobes autojuhtimise eest 9000-kroonise rahatrahviga.[5]

Ajakirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

2001–2002 oli TV3 saate "A4" saatejuht.[6] 2002/2003 oli tal TV3-s saade "Täna õhtul Alex Lepajõe".[7] 2003. aasta kevadel valiti saade ajakirja Nädal lugejate küsitlusel TV3 parimaks saateks. Ta on juhtinud ka teleajakirja "Magnet".

Võrumaal[muuda | muuda lähteteksti]

2008. aastast elab abikaasa ja nende ühiste lastega Võrumaal.

Aastatel 2011–2015 Viirapalu külavanem.

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

2003. aastal valis ajakiri Kroonika ta Eesti seksikaimaks meheks. Samal aastal valiti Eesti seksikaimaks naiseks Rakvere teatri näitleja Ülle Lichtfeldt.

2017. aastal esitasid Harry Gelstein, Daniel Ladion ja Aleksander Pertel kohtusse hagi Taska Film OÜ vastu filmi "Sangarid" avaldamisest, levitamisest ja reklaamimisest hoidumiseks kohustamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 75 000 euro ulatuses. Harju maakohus jättis hagi rahuldamata.[8] Hagejad kaebasid otsuse 2018. aasta kevadel ringkonnakohtusse.[9]

Ta on olnud Eesti Piljardimängude Liidu president.[6] [10]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1987 – Soome vanglas kirjutatud "Kapinallinen" (Helsinki, Kirjayhtymä 1987; eesti keelest soome keelde tõlkinud Soini Salminen)
  • 2017 – paadipõgenemist käsitlev raamat "Põgenemine" (Tallinn, Jõe ja Laan 2017)[11]
  • 2018 – romaan "Röövlinnud" (Tallinn, Pertel & Pojad 2018)
  • 2018 – romaan "Pako ja Petolinnut" (Aleksander (Alex) Lepajõe, Tallinn, Pertel & Pojad OÜ 2018)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Lepajõel on kolmest kooselust 9 last. Ta on olnud abielus näitleja Merle Palmistega, nende tütar on Pariisis kõrgkoolis õppiv Elizabeth Berthel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]