Aleksandr Vvedenski

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Alexander vvedenskij.jpg

Aleksandr Vvedenski (Александр Иванович Введенский, 23. november (6. detsember) 1904 Peterburi19. detsember 1941) oli vene luuletaja ja näitekirjanik, kes kuulus ühendusse OBERIU. Eluajal oli ta üldsusele tuntud eelkõige lastekirjanikuna; enamik Vvedenski täiskasvanutele mõeldud loomingust avaldati postuumselt.

Vvedenski arendab Mihhail Meilahhi sõnutsi oma filosoofilises lüürikas "eshatoloogilisi aja ja surma, Jumalast hüljatuse ja Jumala sekkumise teemasid"[1]. Vvedenskile on omased radikaalsed semantilised eksperimendid (zaum, absurd). Need võimaldavad õpetlaste sõnutsi diskrediteerida argiteadvust ning seada kahtluse alla ratsionaalsuse ja mõtlemise kui sellise (ning keele kui nende instrumendi) adekvaatsuse.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vvedenski sündis Peterburis 6. detsembril (vana kalendri järgi 23. novembril) 1904. 1914. aastal saadeti ta koos noorema vennaga õppima Peterburi Nikolai kadetikorpusesse, kuid 1917. aastal viidi mõlemad ema nõudmisel üle gümnaasiumisse, mille Aleksandr lõpetas 1921. aastal.[2] Gümnaasiumis õppides tutvus ta tulevaste sõprade ja rühmitusekaaslaste Jakov Druskini ja Leonid Lipavskiga.[2] Samas gümnaasiumis õppis ka Vvedenski esimene abikaasa Tamara Meier. Kooli lõpetamise järel töötas Vvedenski elektrijaama ehitusel arvepidajana; 1922. aastal astus Peterburi ülikooli ühiskonnateaduste teaduskonna õigusteaduse osakonda, kuid jättis selle pooleli. 1924. aastal astus Vvedenski Leningradi luuletajate liitu, määratledes end futuristina.

1925. aastal tutvus Vvedenski Daniil Harmsiga. Koos osalesid nad kirjanduslike rühmituste Tšinari ja OBERIU tegevuses; samuti hakkasid nad Samuil Maršaki soovitusel tegema koostööd lasteajakirjadega Jož ('Siil') ja Tšiž ('Siisike'). 1931. aastal Harms ja Vvedenski arreteeriti (viimane anonüümse kaebuse alusel, mille järgi ta olevat öelnud toosti Nikolai II terviseks) ning saadeti asumisele Kurskisse. 1934. aastal astus asumiselt tagasi jõudnud Vvedenski Nõukogude Kirjanike Liitu. 1936. aastal abiellus Vvedenski kolmandat korda ning kolis koos abikaasaga Harkovisse, kus neil 1937. aastal sündis poeg. 27. septembril 1941 arreteeriti Vvedenski süüdistatuna kontrrevolutsioonilises agitatsioonis; arvatavasti saadeti ta Saksa vägede lähenedes tapiga Kaasanisse, kuid suri tee peal 19. detsembril 1941 pleuriiti.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Большая Российская Энциклопедия. ВВЕДЕ́НСКИЙ Алек­сандр Ива­но­вич
  2. 2,0 2,1 2,2 Дмитренко, А.; Сажин, В. Краткая история "Чинарей". - "…Сборище друзей, оставленных судьбою". "Чинари" в текстах, документах и исследованиях. В 2 томах. Москва: Научно-издательский центр "Ладомир", 2000. с. 5-45.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]