Aleksander Alver

Allikas: Vikipeedia

Aleksander Julius Alver (31. detsember 1890 Saulepa vald (Tarvastu kihelkond)3. veebruar 1949 Lübeck) oli eesti vaimulik.

Ta lõpetas aastal 1911 Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Aastatel 19111916 õppis ta Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Korporatsioon Fraternitas Estica liige, välja heidetud, siis Korporatsioon Ugala asutajaliige, hiljem võeti Fraternitas Esticasse tagasi[1].

Prooviaastal oli ta Paide Püha Risti koguduses (Carl Friedrich Johann Ralli juures) ja Suure-Jaani Johannese koguduses (Johann Georg Alfred Rosenbergi juures). Ordineeriti õpetajaks 28. aprillil 1918. Vabadussõjast võttis ta osa 3. Diviisi koosseisus välivaimulikuna.

Oli aastal 1918 Viljandi praostkonna vikaarõpetaja. Aastatel 19181919 oli ta Püha Jakobi koguduse õpetaja. Aastatel 19191944 oli (alates 7. augustist 1919) Viru-Nigula koguduse õpetaja. Teenis Kaitseliidu Viru Maleva Viru-Nigula malevkonna staabis, Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärk (9. veebruar 1940)

Põgenes septembris 1944 Saksamaale. Oli lühikest aega vaimulikuks Lääne-Preisimaal Löbaus (praeguse haldusjaotuse ja nimede järgi Warmia-Masuuria vojevoodkonnas, Iława maakonnas, Lubawas). Pärast sõja lõppu teenis aastatel 19441949 eestlasi Lübecki põgenikelaagris[2][3].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema onupoeg Eduard Alver oli Eesti Vabariigi esimene politseiülem, teine onupoeg Hans Alver oli Haapsalu linnapea[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.cfe.ee/album-esticum?show=1912#A1794
  2. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag Köln, Wien 1977
  3. Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon EVR Stockholm 1988
  4. Juhan Alwer. Alwer'ite suguvõsa kroonika. Tallinn, 1939