Albaania mäss (1432–1436)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2022) |
| Albaania mäss aastatel 1432–1436 | |||
|---|---|---|---|
| Osa Osmanite sõjad Euroopas | |||
 Sõjategevuse kaart 1432.–6. aasta Albaania mässu ajal | |||
| Toimumisaeg | 1432–1436 | ||
| Toimumiskoht | Osmanite Albaania | ||
| Tulemus | Osmanite võit, Osmanite võimu taastamine | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Albaania mäss aastatel 1432–1436 oli rida konflikte Albaania mässuliste ja Osmanite riigi vahel Osmanite võimu alguses selles piirkonnas. Ajendatuna suure osa kohaliku aadli asendamisest Osmanite maaomanikega, tsentraliseeritud valitsemisest ja Osmanite maksusüsteemist, asusid elanikkond ja aadlikud eesotsas peamiselt Gjergj Arianitiga Osmanite vastu mässama.
Mässu algfaasis tapeti või saadeti välja paljud maa (timari) valdajad. Kui see levis, naasid aadlikud, kelle valdused olid Osmanite poolt annekteerinud, et ühineda mässuga, ja algatati katseid sõlmida liite Saksa-Rooma riigiga. Kuigi mässu juhid olid edukad, võites järjestikuseid Osmanite kampaaniaid, ei õnnestunud neil vallutada Albaania sandžaki paljusid olulisi linnu. Pikaajalised piiramised, nagu sandžaki pealinna Gjirokastëri piiramine, andsid Osmanite armeele aega koguda suuri vägesid riigi teistest osadest peamise mässu alistamiseks 1436. aasta lõpuks. Osmanite väed korraldasid pärast mässu mitmeid veresaunu.
Pärast seda, kui mäss oli suures osas maha surutud, lubati neil, kes nõustusid Osmanite ülemvõimuga, esialgu säilitada oma valdused ja osaline autonoomia. Palju timareid anti ka kohalikele albaanlastele, kellel oli kõrgeid ametikohti administratsioonis, eriti Jakup bej Muzaka ja Skanderbegi valitsemise ajal. Kogu rahustamisprotsessi ajal olid mitmed peamiselt maapiirkonnad endiselt mässulised ja puhkesid uued mässud, nagu Teodor Muzaka III oma 1437. aastal. Kui riik laiendas veelgi oma valitsemisala Balkanil, jätkusid tsentraliseerimiskatsed ja kohalike timariomanike asendamine Osmanite maaomanikega. See poliitika tõi osaliselt kaasa Lezhë liiga moodustamise 1444. aastal Skanderbegi juhtimisel ja uue ajastu Osmanite–Albaania sõdades.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
14. sajandi lõpus ja 15. sajandi alguses alistas Osmanite riik järk-järgult kohalikud Albaania vürstkonnad, moodustades riigi haldusüksusena Albaania sandžaki. Timarisüsteemi osana asendati kohalikud feodaalisandad suuresti Osmanitega Anatooliast. 1431.–1432. aasta katastrimõõdistus (defter) näitab, et 75–80% timareid oli antud Osmanite moslemisipahidele (feodaalratsavägi), samas kui ülejäänu ja eriti kauged piirkonnad, mis ei olnud Osmanite täieliku kontrolli all, oli antud Albaania sipahidele, nii kristlastele kui moslemitele. Olemasoleva aadli timarisüsteemiga asendamine tõi kaasa konfliktid, mille tulemusena ei olnud paljud maapiirkonnad täielikult Osmanite võimu all.
Varasema maksuseadustiku kohaselt pidid põllumehed maksma oma isandatele kümnendiku oma hooajalisest põllumajandustoodangust, 1 tukati ja 4 krossi (2/9 tukatist). Osmanite süsteem oli suunatud tulude suurendamisele, et toetada sõjalisi kulutusi, mistõttu kehtestati uued maksud ja muudeti olemasolevaid. Lisaks 1/10 põllumajandustoodangule pidid moslemiteks pöördunud pered maksma timariomanikele 22 akçe (~0,6 tukatit), samas kui mittemoslemitest pered pidid maksma 25 akçe (~0,7 tukatit). Mõlemale rühmale kohaldati täiendavaid makse, sealhulgas avarız, iga-aastane sularahamaks, mis mõjutas katastrisse registreeritud leibkondi. Mittemoslemid pidid džizja osana maksma ka 45 akçe (~1,3 tukatit) ja pidid Osmanite riiki varustama regulaarselt noorte nekrutitega vastavalt devşirmele, mis nõudis noorte meeste värbamist Osmanite armeesse ja nende islamisse pöördumist.
Sellest tulenevalt tõid muutused omandiõigustes, feodaalide ja talupoegade vahelistes suhetes, maksusüsteemis ja devşirme kehtestamisega kaasa täiendava vastupanu. Kuna nii aadlikke kui talupoegi puudutavad muudatused viidi põhiliselt ellu katastrimõõdistuses registreerimisega, püüdsid paljud pered vältida 1431.–32. aasta uuringus registreerimist ja põgenesid mägistesse piirkondadesse, samal ajal kui aadel valmistus relvakonfliktiks.
Mäss[muuda | muuda lähteteksti]
Mäss algas 1432. aastal, kui Andrea Topia II alistas Kesk-Albaanias väikese Osmanite väe. Tema võit julgustas teisi juhte ja mäss levis kogu Albaanias. Hiljem samal aastal kaotasid Osmanid kontrolli keskse meresadama Vlorë üle. Gjergj Arianiti, kes elas Osmanite õukonnas pantvangina, kutsuti mässuliste poolt tema perekonna valdustes mässu juhtima. Vastuseks põgenes ta Edirnest ja naasis Albaaniasse. 1432. aasta talvel kogus sultan Murad II u 10 000 meest Ali Bey alluvusse, kes marssis piki Via Egnatiat ja jõudis Shkumbini keskmisse orgu, kus Gjergj Arianiti juhitud väed teda varitsesid ja võitsid. Tema võit ajendas Gjirokastëri piirkonna albaanlasi kutsuma lõunas mässulisi juhtima Depë Zenebishi, kes pärast Gjirokastëri vürstkonna vallutamist Osmanite poolt oli asunud oma Korfu valdustesse. Pärast mässu levimist lähedalasuvates piirkondades, sealhulgas Këlcyrës, Zagoris ja Pogonis, piirasid tema väed ümber lõunapoolse Gjirokastëri linna, Albaania sandžaki pealinna. Lähedalasuvas Këlcyrës vallutasid mässulised linnuse, kuid samaaegne Gjirokastëri piiramine venis pikale ning Turahan Bey ründas ja alistas piirajad 1433. aasta alguses. Zenebishi võeti kinni ja hukati.
1433. aasta suvel rüüstas Rumeelia beilerbei Sinan Paşa juhitud armee Kaninë ja Ioánnina piirkondi ning liikus põhja suunas, kus alistas mässulised Gjon Kastrioti valdustes, kes alandati taas vasalliseisusse, samas tema poeg Skanderbeg, keda oli samuti kutsutud mässuga ühinema, jäi Osmanite teenistusse Anatoolias. 1433. aasta augustis kogunes Veneetsia senat olukorda hindama ja leidis, et mäss ohustab ka Veneetsia alasid piirkonnas. Oktoobri lõpuks hindasid nad aga kriisi ümber ja lükkasid sõjagaleeri Veneetsia kolooniatesse paigutamise tagasi. Põhja-Albaanias vallutas Nikollë Gjergj Dukagjini Osmanite-eelse Dukagjini vürstkonna territooriumid ning piiras ja vallutas Dagnumi. Seejärel üritas Dukagjini Veneetsiaga liituda, pakkudes vastu Veneetsia ülemvõimu ja andes neile kontrolli Dagnumi üle. Kuid Veneetsia keeldus igasugusest osalusest tema plaanis ja mässus üldiselt. Dukagjini ei teadnud, et Osmanite Dagnumi kuberner Hasan Bey oli pärast lüüasaamist palunud Veneetsia abi. Kuna Veneetsia ei tahtnud Osmanite vaenu esile kutsuda, anti Shkodëri (Scutari) kaptenile korraldus abistada Hasan Beyd Dagnumi tagasivallutamisel. Seejärel saadeti Lezhë (Alessio) garnisonile relvi ja 1435. aastaks oli kindlus tagasi Osmanite kontrolli all. Kesk-Albaanias piiras Andrea Topia II edutult Krujë linnust, samas algas Vlorë piirkonnas Kaninë kindluse piiramine. Vlorë kaotati mässulistele juba 1432. aasta mais, kuid pidi olema tagastatud 1434. aasta maiks, kuna kaasaegsed Veneetsia dokumendid mainivad seal sel ajal asunud Osmanite ametnikku (subaşi).
1434. aasta suvel koguti Manastiri veel üks Osmanite armee. Taas Sinan Paşa juhituna sai see Osmanite sõjakäik augustis Gjergj Arianitilt Lõuna-Kesk-Albaanias lüüa. Pärast tema lüüasaamist said kõik Albaaniaga piirnevate territooriumite beid käsu koondada oma jõud ja rünnata mässulisi. 1434. aasta detsembris marssis Üskübi sandžakkbei İshak Bey Lõuna-Kesk-Albaaniasse, kuid sai Gjergj Arianitilt lüüa. Kaasaegsed allikad Ragusa senatist mainivad, et paljud Osmanite sõdurid langesid vangi, aga İshak Bey põgenes väikese salgaga. 1435. aasta aprillis alistas Arianiti järjekordse Osmanite sõjakäigu ja vaenutegevus lõppes praktiliselt kuni 1436. aasta alguseni, kuna Murad II sõjalised jõupingutused olid suunatud Karamani İbrahimi vastu Anatoolias. 1435. aasta lõpus hindasid Ragusa senati aruanded olukorda rahulikuks ja märkisid, et sõdivad pooled olid taandunud oma aladele.
Mässu ajal tehti palju katseid moodustada Osmanite-vastane koalitsioon, mis hõlmaks ka Saksa-Rooma riiki. Paavst Eugenius IV taotles vägede saatmist mässu aitama ja püüdis raha koguda. 1435. aastal saatis Saksa-Rooma keiser Sigismund Bulgaaria aadliku Fružini ja 1436. aasta alguses Osmanite trooninõudleja Daudi, et pidada mässulistega läbirääkimisi koalitsiooni sõlmimise võimaluse üle. 1436. aasta keskpaigaks oli aga Turahan Bey juhtimise alla kogunenud suur jõud. Vaatamata sõjalistele võitudele tegutsesid mässuliste juhid iseseisvalt ilma keskse juhtimiseta, mille puudumine aitas suuresti kaasa nende lõplikule lüüasaamisele. Turahani väed surusid mässu lõpuks maha ja marssisid läbi Albaania, pannes toime ulatuslikke tsiviilisikute tapatalguid.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite võimu stabiliseerimiseks määras Murad II põlisalbaanlased nagu Jakup bej Muzaka ja Skanderbeg Albaania sandžakis kõrgetele kohtadele. Aadlikud, kes nõustusid Osmanite ülemvõimuga, said oma Osmanite-eelsed valdused ja piirimõisad ning teatud autonoomia, samas kui teised olid pagendatud või jätkasid sõdimist. Aastatel 1436–37 tegutsesid mässulised Gjirokastëri ja Vlorë piirkondades ning Teodor Muzaka III juhtis mässu Berati piirkonnas. Kuna paljud mässulised kasutasid Veneetsia territooriume, nagu Shkodër ja Parga, baasidena, et korraldada rüüsteretki Osmanite territooriumile, palusid Mehmed II esindajad 1436. aasta oktoobris veneetslastel nende tegevus keelata.
Kui Osmanite võim Balkanil laienes, asendati Albaania timaripidajad ja ametnikud taas Anatoolia omadega. Osmanite status quo ante bellum poliitika viis järk-järgult Lezhë liiga moodustamiseni Skanderbegi juhtimisel 1444. aastal ja uue ajastu alguseni Osmanite-Albaania sõdades.