Ajakirjandusvabadus börsil noteeritud ettevõtte kohta siseinfo avaldamisel versus finantsturgude ja erahuvi kaitse

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Artikkel annab ülevaate Euroopa Liidu Kohtu otsusest C-302/20[1], mille sisuks on ajakirjandusvabadus börsil noteeritud ettevõtte kohta siseinfo avaldamisel versus finantsturgude ja erahuvi kaitse. Täpsemalt kohtulahend selgitab, kas ajakirjaniku poolt siseteabe avalikustamine on õiguspärane, kui see puudutab börsil noteeritud äriühingute kohta kuuldust kajastava artikli avaldamist. Lisaks toob artikkel välja teemaga seonduvad õigusaktid ja kohtupraktika nii Eestis kui ka Euroopa Liidus.

Mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Siseteavet on antud kohtulahendi kontekstis selgitatud nii: "Siseteave on täpset laadi avaldamata teave, mis on otse või kaudselt seotud ühe või mitme finantsinstrumentide emitendiga või ühe või mitme finantsinstrumendiga ning millel on avaldamise korral tõenäoliselt märkimisväärne mõju nende finantsinstrumentide hinnale või seotud tuletisinstrumentide hinnale." [2]

Ajakirjandusvabadus tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 45[3], Euroopa Inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklist 10[4] ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 11[5]. Riigikohus on märkinud, et ajakirjandusel on tähtis roll, milleks on olla “ühiskondlik valvekoer”[6]. Ajakirjanduse suutlikkus pakkuda usaldusväärset teavet võib saada negatiivselt mõjutatud, kui ajakirjanik mõistetakse süüdi salajaseks peetava teabe avalikustamises.[7]

Eraelu kaitse on sõnastatud nii Eesti Vabariigi põhiseaduses (§ 26)[8] kui ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartas (artikkel 7)[9]. Sätete eesmärgiks on kaitsta isikuid ja ka äriühinguid isiklikku ellu sekkumise eest – „õigus elada omaenda elu minimaalse sekkumisega“.[10] Erahuvi hõlmab endas veel huvirühmade soovi saada kasu ja hüvesid.[11] Kohtuotsuse mõistmiseks on vajalikud õigusaktid, mille põhjal kohus otsuse langetab.

Asjakohased õigusaktid[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtuotsuse õigusaktid: direktiiv 2003/6[12], direktiiv 2003/124[13] ja määrus 596/2014[14]. Eelnevalt mainitud direktiivid tunnistati määrusega 596/2014 kehtetuks.[15] Pärast kehtetuks tunnistamist täidavad siiski direktiiv 2003/6 ja direktiiv 2993/124 defineerivat eesmärki. Nende sätetega sisustatakse määruses 596/2014 sõnastatud mõisteid.

Määrused on Euroopa Liidu õiguses siduvad õigusnormid, mis kohalduvad liikmesriikidele otse ning neid peab kohaldama iga liikmesriik. Direktiiv seevastu on õigusakt, milles sätestatakse kindlad eesmärgid. EL-i liikmesriigid kehtestavad vajaminevad õigusaktid, et direktiivis märgitud eesmärke saavutada.[16]

Direktiiv 2003/6 eesmärgiks on finantsteenuste ühtse turu ja väärtpaberite turu tõrgeteta toimimine. Õigusakti sihid on vajalikud majanduskasvu suurendamiseks, see omakorda kasvatab jõukust ja loob uusi töökohti. Turu kuritarvitamine, mis on seotud sisetehingute ja turuga manipuleerimisega, tõkestab eelnevalt mainitud eesmärkide saavutamist. Direktiiv defineerib, mis on finantsturul „siseteave“ ning sätestab, kuidas ei tohi siseteavet omav isik informatsiooniga käituda. Lisaks keelab direktiiv siseteabe avalikustamise, kuid lubab seda erandjuhtudel: isiku töö, ametikoha või ülesannetega seotud tavapärase tegevuse raames.[17]

Direktiiv 2003/124 artikkel 1 täpsustab varem defineeritu „siseteave“ sisu. Sätestab neli kriteeriumit, mille alusel informatsiooni hinnata. Direktiivi eesmärk on kaitsta turul osalevaid investoreid ning hinnata neile kättesaadava teabe mõju tagajärgi.[18]

Määrus 596/2014 käsitleb turukuritarvitamist ning tunnistab kehtetuks 2003. aastal välja antud direktiivid. Õigusakt sisaldab finantsteenuste siseturu olulisust ning sõnastab turu kuritarvitamise olukorrad siseteabe omamise kaudu. Siseteabe alusel kauplemine ja sellise info õigusvastane avaldamine on võrdne turu manipuleerimisega. Ajakirjandusvabaduse kohaldamisel on oluline, millal ja millistel tingimustel on siseteabe avalikustamine õigustatud. Artikli 10 alusel tohib sellist teavet avalikustada järgmistel juhtudel: „Kui seda tehakse töösuhte, kutsealal tegutsemise või muude kohustuste täitmisega seotud tavapärase tegevuse raames.“ Artikkel 21 sätestab kriteeriumid, mille alusel võib siseteavet meedia kaudu levitada. Selliste olukordade hindamiseks tuleb arvestada ajakirjandus- ja sõnavabaduse ning ajakirjaniku kutse eeskirjade ja koodeksiga. Levitamine on keelatud, kui asjaomased isikud ja lähedased saavad sellise teabe avalikustamisest kasu või kui niisuguse informatsiooni avaldamise eesmärk on eksitada finantsturuinstrumentide elemente.[19]

Ajakirjandusvabadus vs. eraelu puutumatus[muuda | muuda lähteteksti]

Teema käsitluses kõrvutatakse kahte põhiõigust, ajakirjandusvabadust ja erahuvi kaitset. Põhiõigusi saab piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse eesmärgil.[20] Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on eraelu kaitse ja sõnavabadus võrdsed põhiõigused ning neid tuleb ka vastavalt kaitsta.[21]

Põhiõiguste piirang peab olema proportsionaalne riive eesmärgi saavutamisega. Piirangu kooskõla tuleb hinnata kolme kriteeriumi alusel: sobivus, vajalikkus ja mõõdukus. Ajakirjandusvabadus ja eraelu puutumatus on vastassuunalised põhiõigused ning nende proportsionaalsuse hindamisel mängib rolli mõõdukuse aspekt. Kas põhiõiguse piiramine, millega soovitatakse eesmärki saavutada, on tekkivat kahju väärt? Kohtuasjas C-301/20 peab avalik huvi börsil noteeritud ettevõtte siseinfo avaldamiseks üle kaaluma investorite õiguse eraelu puutumatusele.[22]

Euroopa õiguste Kohtu praktikas on tekkinud kuus kriteeriumit, mille alusel ajakirjandusvabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaalu hinnata. „Panus üldist huvi pakkuvasse debatti; puudutatud isiku tuntus ja avaldatud materjali teema; puudutatud isiku varasem käitumine; teabe hankimise viis ja teabe tõelevastavus; avaldatud materjali sisu, vorm ja tagajärjed; mõistetud karistuse raskus.“ Siiski tasub igat juhtumit hinnata vastavalt asjaoludele ning loetelu ei ole ammendav.[23]

EIK juhtis tähelepanu kohtuasjas Ringier Axel Springer Slovakia, A.S. vs. Slovakkia, et teise inimese eraellu sekkuva artikli avalikustamiseks peab olema selge ja õiguspärane avalik huvi. Euroopa Inimõiguste kohus on pidanud oluliseks kiita Saksamaa kohut, et otsuse langetamisel lähtuti EIK kohtupraktikast ning võeti arvesse väljakujunenud hindamis kriteeriume.[24]

Kohtuotsuse C-302/20 kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

A oli staažikas ajakirjanik, kes töötas mitmetes Ühendkuningriigi päevalehtedes. Tema töö koosnes turukuuldusi kajastavate artiklite kirjutamisest. Probleemseks osutusid A jaoks aga kaks Daily Maili veebilehel avaldatud artiklit, milles A mainis kahe äriühingu võimalikke ülevõtmispakkumisi. Mõlema artikli avaldamisele järgnevatel päevadel tegi vastavate aktsiate hind börsipäeva lõpuks silmapaistva tõusu. Prantsusmaa finantsturgude järelevalve amet (AMF) viis läbi uuringu, milles selgus, et enne vaidlusaluste artiklite ilmumist tegid Ühendkuningriigi elanikud nimetatud aktsiate ostmiseks ostukorraldused, ja kes peale artiklite ilmumist oma positsioonid sulgesid. AMF esitas A-le süüdistuse kahele isikule siseteabe avalikustamises, mis hõlmas endas informatsiooni artiklite avaldamise kohta ja kuuldust börsil noteeritud äriühingute suhtes tehtavatest ülevõtmispakkumistest, ning määras A-le rahatrahvi.[25]

Euroopa Kohtu hinnang[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus analüüsis esmalt, kas A poolt avaldatud teave võiks minna direktiivi 2003/6 artikli 1 punkti 1 ja direktiivi 2003/124 artikli 1 lõike 1 mõistes siseteabe ehk “täpset laadi teabe” alla. Kohus selgitas, et täpseks tuleks nimetada teavet, milles osutatakse sündmusele, mis võib tulevikus aset leida ja mis on piisavalt detailne, et selle põhjal saaks teha järelduse, kuidas see sündmus aktsiate hinda mõjutab. Kuuldus ei ole oma olemuselt küll alati usaldusväärne, kuid selle puhul mängivad rolli selle kajastaja maine ja kirjapandu detailsus. Antud juhul oli artiklis mainitud hinda, millega väärtpaberid ülevõtmispakkumisel ostetaks. Samuti oli tegemist maineka meediaväljaandega. Seega võib olla selline teave Euroopa Kohtu hinnangul käsitletav “täpse teabena”.[26] Seejärel seletas kohus, kas A poolt kolmandale isikutele artikli avaldamise plaanist rääkimine, toimus “ajakirjanduse jaoks” määruse nr 596/2014 artikli 21 tähenduses. Nimelt tuleb selle määruse kohaselt avalikustamist hinnates võtta arvesse ka sõna- ja ajakirjandusvabadust, mis on Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtted. Seda ei tule aga teha juhul, kui isik, kellele teavet avaldati saab sellest otsest või kaudset kasu või kui teavet avaldatakse eesmärgiga manipuleerida turgu. Kohus toonitas, et mõistet “ajakirjanduse jaoks” tuleb laialt tõlgendada, sest demokraatlikus ühiskonnas on sõnavabadusel äärmiselt suur roll. Seetõttu saab kohtu sõnul pidada ka ajakirjaniku poolt artikli kirjutamiseks tarviliku teabe kogumist ajakirjanduse jaoks vajalikuks tegevuseks. Kuna A puhul oli nimetatud kolmas isik tema tavapäraseks infoallikaks, siis tuleb määrust tõlgendada nii, et ajakirjanik tegutseb “ajakirjanduse jaoks”, kui teabe avalikustamine on vajalik uurimistegevuseks.[27] Selleks, et selgitada, kas siseteabe avalikustamine ajakirjaniku poolt on õiguspärane või mitte, tuleb analüüsida avaldamise vajalikkust ja proportsionaalsust. Vajalikkuse puhul tuleb hinnata, kas avaldamine läks kaugemale sellest, mis oli artikli jaoks vajaliku teabe kontrollimiseks vajalik. Eeskätt peaks mõtlema, kas A-l oli turukuuldust puudutava teabe kontrollimisel vaja kolmandatele isikutele teada anda, millal ja mis teemal ta artikli avaldab. Teiseks on vaja tuvastada, kas avalikustamine on proportsionaalne. Proportsionaalsust hinnates tuleb arvesse võtta kolme asjaolu:

  • Milline oleks avalikustamise keelamise mõju ajakirjandusele?
  • Kas ajakirjanik tegutses vastavalt tema kutseala koodeksitele ja eeskirjadele?
  • Milline oleks avalikustamise mõju finantsturu terviklikkusele?[28]

Euroopa Kohus jõudis otsusele, et direktiivi 2003/6/EÜ artikli 1 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et “täpseks teabeks” on informatsioon ajakirjandusliku artikli avaldamise ja turukuuldus kindlate väärtpaberite kohta. Siinkohal mängib rolli ka artiklis hinna mainimine ning ajakirjaniku ja väljaande nimi. Lisaks on oluline avaldamise tegelik mõju väärtpaberite hinnale.[29]

Määrust nr 596/2014, mis puudutab turukuritarvitusi, peab tõlgendama nii, et teabe avaldamine ajakirjaniku tavapärasele infoallikale läheb mõiste “ajakirjanduse jaoks” alla, kui see on vajalik uurimistegevuseks. Seega on kohus seisukohal, et siseteabe avalikustamine ajakirjaniku poolt on õiguspärane, kui järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet ning see on ajakirjaniku kutsetegevuse jaoks vajalik. [30]

Kohtujuristi seisukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtujuristi roll Euroopa Liidu kohtus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu Kohtus on üks kohtunik igast liikmesriigist ning 11 kohtujuristi. Üldkoosolekul otsustatakse, kas kohtujuristi ettepanekut on tarvis ja kui on, siis esitab kohtujurist kohtule mõni nädal peale istungit enda ettepaneku.[31] Need ettepanekud ei ole kohtule siduvad ehk kohus ei pea nendest lähtuma otsuse tegemisel.

Kohtujuristi ettepanek antud otsuses[muuda | muuda lähteteksti]

Direktiivi 2003/6 artikli 1 punkti 1 ja direktiivi 2003/124 artikli 1 lõiget 1 teist alternatiivi tuleb tõlgendada nii, et teave turukuuldusi sisaldava artikli peatse avaldamise kohta vastab siis sätestatud täpsusnõuetele, kui see on niivõrd detailne, et selle põhjal saab tuletada võimalikku mõju finantsinstrumendi hindadele. Seega tuleb uurida, milline mõju sellisel teabel finantsturule on, võttes arvesse ajakirjaniku ja ajakirjandusväljaande mainet ning artiklis kirjeldatud ülevõtmispakkumise hinda.[32]

Määruse nr 596/2014 artikli 21 koostoimes artikli 10 lõike 1 järgi toimub avalikustamine “ajakirjanduse jaoks” siis, kui seda teeb ajakirjanik. Avalikustamise õiguspärasus sõltub sellest, kas see toimus kutsealal töötamise jaoks turukuritarvituse määruse artikli 10 lõike 1 mõttes. Selle eelduseks on see, et avalikustamine on tarvilik ja on peetud silmas proportsionaalsuse printsiipi.[33]

Proportsionaalsuse puhul tuleb hinnata sõna- ja ajakirjandusvabadust ning samas arvestada avalikustamisega tekkivaid muresid seoses kapitaliturgudega. Tuleb leida ka vastused küsimustele, kas avalikustamine oli avaliku huvi perspektiivist vajalik ning kas siseringitehingutest tulenev oht oli tõeks saanud.[34]

Kokkuvõttes saab öelda, et Euroopa Kohus lähtus otsuse tegemisel kohtujuristi ettepanekust.

Eesti praktika[muuda | muuda lähteteksti]

Kõnealust kohtuotsust ei ole seni Eesti kohtupraktikas kajastatud, st kohtud pole sellele oma otsuste põhjendustes tuginenud.

Määruse kajastumine Eesti seaduses[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õigusesse tõi siseteabe ebaseadusliku kasutamise keelu 2003/6/EÜ direktiiv[35], millest tulenevalt tehti muudatusi väärtpaberituru seaduses. Eesti õigusesse loodi säte, väärtpaberituru seaduse (VPTS)[36] § 1884 lg 1, mis defineeris mõistet „siseteave“ kui avalikustamata täpset teavet, mis võib oluliselt mõjutada tuletisväärtpaberi hinda. Siseteabe defineerimisel oli tähtsaks ka see, kas investeeriv isik kasutaks infot alusena investeerimisotsustuse tegemisel (VPTS[37] § 1884 lg 5). Piisavalt täpseks peeti teavet, kui see oli asjaolu kohta, millest oli võimalik järeldada selle võimalikku mõju tuletisväärtpaberi hinnale (VPTS[38] § 1884 lg 4). Pärast määruse jõustumist tunnistati eelnimetatud sätted kehtetuks ning jõustus uue sõnastusega säte, mille kohaselt käsitatakse turukuritarvitusena määruse artiklites nimetatud tegevusi (VPTS[39] § 1882). Sätted on küll kehtetud, kuid nende mõte mitte – määrusega rakendati direktiive. Nüüd on õiguslikuks aluseks määrus, mitte Eesti seadus.

Turumanipulatsioon Eesti kohtupraktika kohaselt[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikohus rõhutab, et turumanipulatsiooni kuriteokoosseisuga (sätestatud karistusseadustiku[40] §-is 3981) kaitstakse usaldusväärsust reguleeritud väärtpaberituru käibe vastu. [41] Turumanipulatsioonina karistatav tegu tuleb välja selgitada väärtpaberituru toimimisviisi alusprintsiipide kaudu. Riigikohus loetleb väärtpaberituru üheks põhiliseks eesmärgiks põhimõtte, et investorid ei pea tegema lisakulusid info hankimiseks ehk kõigile peab info olema üheaegselt kättesaadav. Situatsioonis, kus isik üritab mõjutada väärtpaberiturul tehtavaid tehinguid, rikutakse turu põhimõtteid. Nii seatakse turuosalised olukorda, mis kahjustab turu läbipaistvust, tõhusust ning teabe selgust, mille tagajärjeks on turu üldise usalduse vähenemine.[42] Riigikohus on seisukohal, et turumanipulatsiooniks saab lugeda ainult tegusid, mis reaalselt kahjustavad usaldusväärsust väärtpaberituru vastu või on sobivad sellise mõju tekitamiseks.[43]

Seega on Eesti kohtupraktika analüüsitava kaasusega kooskõlas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ EKo C‑302/20, A versus Autorité des marchés financiers (AMF), ECLI:EU:C:2022:190.
  2. ↑ idem.
  3. ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus–RT I 15.05.2015, 2. www.riigiteataja.ee. Vaadatud 1.10.2023.
  4. ↑ Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon–RT II 2010, 14, 54. www.riigiteataja.ee. Vaadatud 01.10.2023.
  5. ↑ Artikkel 11 - Sõna- ja teabevabadus. European Union Agency for Fundamental Rights. 25. aprill 2015. Vaadatud 01.10.2023.
  6. ↑ RKKKm 1-22-1949/24, p 49.
  7. ↑ idem.
  8. ↑ Eesti Vabariigi Põhiseadus. – RT I, 15.05.2015, 2.
  9. ↑ Artikkel 7 - Era- ja Perekonnaelu austamine Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta. C 326/391. 26.10.2012.
  10. ↑ Madise, Ü. jt (toim). Sissejuhatus – Eesti Vabariigi põhiseadus. Komm vlj. 5. vlj. Tallinn: Juura 2020.
  11. ↑ Wikipedia "Erahuvi". Veebis kättesaadav: Erahuvi. Vaadatud 23.10.2023.
  12. ↑ 28. jaanuari 2003. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6 sisetehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta – ELT L 96.
  13. ↑ 22. detsembri 2003. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/124 siseteabe määratlemise ja avalikustamise ning turuga manipuleerimise määratluse osas (EMPs kohaldatav tekst) – ELT L 339.
  14. ↑ 16. aprilli 2014. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 596/2014 käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ EMPs kohaldatav tekst – ELT L 173.
  15. ↑ EKo C-302/20, A versus Autorité des marchés financiers (AMF), ECLI:EU:C:2022:190
  16. ↑ Euroopa Liidu ametlik veebisait. Õigusaktide liigid. Kättesaadav veebis: https://european-union.europa.eu/institutions-law-budget/law/types-legislation_et Vaadatud 29.09.2023.
  17. ↑ 28. jaanuari 2003. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6 sisetehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta. Artikkel 1 punkt 1. Artikkel 2 lõige 1. Artikkel 3. – ELT L 96.
  18. ↑ 22. detsembri 2003. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/124 siseteabe määratlemise ja avalikustamise ning turuga manipuleerimise määratluse osas (EMPs kohaldatav tekst). Artikkel 1. – ELT L 339.
  19. ↑ 16. aprilli 2014. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 596/2014 käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ EMPs kohaldatav tekst – ELT L 173.
  20. ↑ Eesti Vabariigi Põhiseadus. – RT I, 15.05.2015, 2.
  21. ↑ Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioon nr 1165 (1998) „Right to privacy“.
  22. ↑ Lübbe-Wolff, G. Proportsionaalsuse põhimõte Saksa Liidukonstitutsioonikohtu praktikas. – Juridica, Riigiõiguse aastaraamat 2021.
  23. ↑ Rohtmets, E. Ajakirjandusvabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaal Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. – Kohtupraktika analüüs, Tartu 2014.
  24. ↑ idem.
  25. ↑ EKo C-302/20, A versus Autorité des marchés financiers (AMF), ECLI:EU:C:2022:190, p 18-25.
  26. ↑ EKo C‑302/20, p 32-57.
  27. ↑ EKo C‑302/20, p 61-71.
  28. ↑ EKo C‑302/20, p 72-89.
  29. ↑ EKo C‑302/20, p 90.
  30. ↑ EKo C‑302/20, p 90.
  31. ↑ "Euroopa Liidu Kohus | Euroopa Liit". european-union.europa.eu. Vaadatud 2. oktoobril 2023.
  32. ↑ EK kohtujuristi ettepanek C-302/20, A versus Autorité des marchés financiers (AMF),ECLI:EU:C:2021:747, p 106.
  33. ↑ idem.
  34. ↑ idem.
  35. ↑ 28. jaanuari 2003. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6 sisetehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta.
  36. ↑ Väärtpaberituru seadus.- RT I, 31.12.2016, 30.
  37. ↑ idem.
  38. ↑ idem.
  39. ↑ Väärtpaberituru seadus.- RT I, 17.03.2023, 29.
  40. ↑ Karistusseadustik.- RT I, 06.01.2023, 4.
  41. ↑ RKKKo 3-1-1-36-12, p 10. www.riigikohus.ee. Vaadatud 01.10.2023.
  42. ↑ RKKKo 3-1-1-70-11, p 16. www.riigikohus.ee. Vaadatud 01.10.2023.
  43. ↑ RKKKo 4-20-2732, p 12. www.riigikohus.ee. Vaadatud 01.10.2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ajakirjandusvabadus_börsil_noteeritud_ettevõtte_kohta_siseinfo_avaldamisel_versus_finantsturgude_ja_erahuvi_kaitse&oldid=6512985"