Aino Thauvón-Suits

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Aino Suits)
Jump to navigation Jump to search
Aino Thauvón-Suits.

Aino Emilia Thauvón-Suits (9. november 1884 Haapajärvi kihelkond Oulu lään Soome – 8. august 1969Göteborg Rootsi) oli soome päritolu estofiilist tõlkija ja kirjanik ning ühiskonnategelane rootsieestlaskonnas.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

"Aino Suits", 1914, Nikolai Triik.

Aino Emilia sündis pastor Emil Thauvóni (1858–1926) ja Katarina Thauvóni (s. Hedmansson 1859–1892) esimese lapsena. Aino oli saanud 8-aastaseks, kui tema ema suri. Talle sai saatuslikuks kuuenda lapse sünnitamine. Isale jäid lisaks Aino Emiliale lapsed Kaarlo Johannes Thauvón, Arvo Immanuel Thauvón, Toini Maria Thauvón ja Lyyli Elisabeth Thauvón. 1894 sai Aino endale kasuema, kui isa abiellus Maria Montelliga ning perre sündis veel lapsi Aili Maria Thauvón ja Esko Emil Thauvón.

Aino õppis Oulu tütarlastekoolis, hiljem Mikkeli tütarlastegümnaasiumis, mille lõpetas 1900. Pärast täiendas ta end Helsingi uues ühisgümnaasiumis, et astuda 1903. aasta sügisel Helsingi Ülikooli. Ta valis peaaineteks soome keele ja kirjanduse, soome ja võrdleva etnograafia, kunstiajaloo ülemastmes, soome ja võrdleva rahvaluule ja geograafia. Lisaks õppis ta joonistamist.

Oma tulevase abikaasa Gustav Suitsuga tutvus Aino 1906. aastal Helsingis Emakeele Seltsis (Kotikielen Seuras), kus Gustav Suits pidas loengut. Aino ja Gustavi laulatus toimus 1911. aasta jaanuaris Pudasjärvil. Nad elasid Helsingis. Abikaasa Gustav Suits töötas Helsingi ülikooli raamatukogus, hiljem Vene gümnaasiumis soome ja rootsi keele õpetajana. 1914. aastal sündis nende esimene laps Maret Suits. Laps sündis Aino isakodus. Õnne varjutas Aino tervisekriis, kuid peagi tervis taastus.

Aino ja Gustav Suits aitasid kaasa Eesti iseseisvuse tunnustamisele läbi välisdelegatsioonide tegevuse korraldamise. Aino saadeti talunaiseks maskeerituna salajase kullerina Tallinna nõu pidama ja raha tooma. Missioon kestis augustist oktoobrini, osutudes arvatust hädaohtlikumaks. Gustav Suits sai ülesandeks luua Stockholmis Eesti Informatsioonibüroo Skandinaavias.

Luuletaja Eino Leino elas 1920. aastate alguses Suitsude juures Helsingis. Kui Gustav Suits oli 1921.a. asunud tööle Tartu ülikooli kirjandusajaloo professorina, korraldas Aino Suits Eino Leinole reisi Eestisse.[1] Leino kutsujaiks olid Tallinna ja Tartu kirjanikud ning kunstiühingu Pallas seltskond.

19. mail 1921 sündis Aino teine tütar Helga Suits. 1. juulil 1924 kinnitati Aino Suits Tartu ülikooli soome keele lektoriks. Ta pidas soome keele loenguid nii algtasemel õpilastele kui edasijõudnutele, ta kursus "Jooni kaasaegsest soome kirjandusest" käsitles kirjanduslugu Kalevalast uuema kirjanduseni.

1933 asutas Aino Suits koos Gustav Suitsu, Friedebert Tuglase, Alfred Koorti jt kultuuriinimestega Tartu Draamateatri Seltsi ja ta valiti selle esimeheks. Seltsi juures hakkas tegutsema näitekunsti stuudio.

12. juulil 1940 põles Tartu pommitamise ajal maha Aino ja Gustavi Tiigi tänava kodu. Hävis kogu vara, s.h. nende käsikirjad ja hinnaline raamatukogu.

3. märtsil 1944 põgenes Aino koos oma noorema tütre Helgaga nõukogude okupatsiooni eest laevaga "Virgo" Paldiskist üle Soome lahe Hanko sadamasse. 23. septembril siirdusid nad Turu sadamast laevaga "Aeolus" edasi Gustav Suitsu juurde Stockholmi. Aino hakkas seal tööle rootsi keele õpetajana ja osales aktiivselt naisorganisatsioonide tegevuses. Abikaasa Gustav Suits sai tööle Nobeli Instituudi kirjastusse.

1950. aastate alguses abikaasa Gustav Suits haigestus. Gustav Suits suri 23. mail 1956. Vaevalt kaks kuud hiljem suri vähki vanem tütar Maret.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Nime all Emilia Tavia:

  • Friedebert Tuglas: Vilkkuva tuli: Novelleja. Eesti keelest tõlkinud Emilia Tavia. Otava 1911.

Nime all Aino Thauvón-Suits:

  • "Minu mälestuste Eino Leino. Kannatav inimene" (Tuntemani Eino Leino – kärsivä ihminen.) WSOY 1958.
  • "Gustav Suitsu noorus" Eesti Kirjanike Kooperatiivi Kirjastus. Lund 1964
  • Raamat Aino Suitsu mälestused jäi lõpetamata.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://estofilia.finland.ee/2018/01/eino-leino.html

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]