Agressiivne käitumine
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2018) |
.jpg)
Agressiivseks käitumiseks suhtluspartneri poolt nimetatakse ründavat tegevust teise suhtes, mis ületab teise poole piire. See võib olla omane inimesele, kes lähtub eelkõige oma huvidest ja õigustest, pidades teis(t)e osapool(t)e huvisid ja õigusi ebaolulisteks ning tühistades neid oma käitumisega, nii-öelda sõites neist üle.[1][2] Agressiivset käitumist esineb ka loomariigis.
Agressiivseks käitumiseks nimetatakse suhtlemises käitumist, mis kahjustab teiste huvisid ja rikub nende õigusi. Tavaelus ilmneb see süüdistamise, pilkamise, alandamise või hirmutamisena, millega võivad kaasneda karjumine, sõim või kehaline vägivald. Sellist käitumist võib määratleda n-ö kuuma agressiivsusena. Kuid liiga võib teha ka väliselt rahulikuks jäädes ja lausa naeratades (n-ö külm agressiivsus).
Inimestevaheliste psühholoogiliste piiride arvestamise / mittearvestamise alusel saab eristada kolme peamist käitumisviisi: alistuv, agressiivne ja kehtestav käitumine.
Agressiivne käitumine keelekasutuses ja vastutus[muuda | muuda lähteteksti]
Erutuse korral, ajapuuduses jm põhjustel kõlavad sina-sõnumid, nt Kus sa olid nii kaua, ise lubasid juba kella viieks tulla! Sa peaksid vähem suitsetama / suitsetamise maha jätma! Sa ei tohi mulle kogu aeg selle tööjutuga peale käia – muudkui otsi ja otsi ja otsi!
Agressiivsus keelekasutuses ilmneb sina-lausete sageda kasutamisena. Enamik sina-sõnumeid kõlab ründavalt või süüdistavalt, väljendades rääkija veendumust, et tema teab (paremini), mida teine pool tegema ja mõtlema peab. Sõnumi vastuvõtjale võib selline toon ja tekst kergesti mõjuda ebaõiglasena, sest eeldab temalt kuuletumist (alistuv käitumine) või provotseerib vasturünnakule: Aga sa ise ju… (agressiivne käitumine). Sel juhul puhkeb tõenäoliselt konflikt.
Seega tekitab agressiivne pöördumine kas vastupanu või passiivsust, loobumist oma vajadustest. Nii vastupanu kui ka loobumise korral võib olla takistatud mõlema poole vajadustega arvestamine ehk koostöö.[2]
Agressiivse käitumise eelised[muuda | muuda lähteteksti]
"Tugevama õigus" loob eelised[2]:
- võimaldab saavutada materiaalseid eesmärke ja nautida rahulolu;
- võimaldab luua olukordi, kus arvamus jääb peale;
- võimaldab suuremat kontrolli ümbruse üle ja sellest tulenevat turvatunnet;
- võimaldab saavutada (ajutist) võimu.
Agressiivse käitumise ohud[muuda | muuda lähteteksti]
Agressiivse käitumisega kaasnevad puudused:[2]
- eriarvamuste mittetalumine välistab dialoogid, samaväärne koostöö asendub valetamise, varjamise, ignoreerimise või põgenemisega;
- valed otsused jäävad kehtima, sest keegi ei julge neid kritiseerida;
- mittemõistmisest tekkinud püsivad konfliktid toovad kaasa üksilduse elus ja töös;
- agressiivsus tekitab vaenlasi, suur hulk vaenlasi suurendab eluhirmu;
- oma tegeliku nõrkuse varjamine sunnib olema veel enam agressiivne;
- tekib sisemine süütunne oma võimu kuritarvitamisest;
- pikaajaline agressiivne elustiil loob eeldused tervisekahjustusteks: kõrgvererõhktõbi, südameprobleemid jms;
- agressor võidab lahingu, kuid kaotab sõja.
Soovitused[muuda | muuda lähteteksti]
Teiste inimeste oma tahte alla painutamise asemel on kasulik väljendada rohkem huvi nende mõtete ja tunnete vastu, st rohkem ärakuulamist.[1] Agressiivse sina-sõnumi asemel kasutada mina-sõnumit, nt Sa ei saanud üldse aru! asemel Las ma seletan veel kord. või Mis sul viga on? asemel Ma olen sinu pärast mures.
Agressiivselt käituv inimene võtab endale tavaliselt kogu (psühholoogilise) vastutuse, käitudes sealjuures ka manipulatiivselt. Siis on kasu sellest, kui teine osapool käitub kehtestavalt, kasutades selget eneseväljendust, aktiivset kuulamist ja käiguvahetusi.