Aeliita
| Aeliita | |
|---|---|
| Originaali pealkiri | Аэлита |
| Autor | Aleksei Tolstoi |
| Tõlkija | Jüri Piik |
| Illustreerija | Toivo Kulles |
| Toimetaja | Berta Kuusberg |
| Päritolumaa |
 Nõukogude Liit |
| Sari | Seiklusjutte maalt ja merelt |
| Žanr | ulmeromaan |
| Kirjastaja |
Госиздат (originaal) Eesti Riiklik Kirjastus (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1923 (originaal) 1958 (eesti keeles) |
| Lehekülgi | 408 |
.jpg)
"Aeliita" (vene keeles "Аэлита") on Aleksei Tolstoi ulmeromaan, mille tegevus toimub 1921. aastal Maal ja Marsil.
Teosest[muuda | muuda lähteteksti]
"Aeliita" ilmus eesti keeles 1958. aastal sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" 24. raamatuna koos romaaniga "Insener Garini hüperboloid". Raamatu tiraaž oli 30 000 eksemplari. Sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" väljaande jaoks on eestikeelne tõlge tehtud 1956. aastal Moskvas avaldatud raamatu alusel.
Eesti keeles oli romaan ka varem ilmunud, 1930. aastal kirjastuse Loodus välja antuna raamatusarjas "Looduse kroonine romaan", tõlkija Alfred Kurlents.
E-raamatuna ilmus "Aeliita" Eestis 2015. aastal.
Eesti Rahvusringhäälingu Raadioteatris salvestati kuuldemäng "Aeliita" 1961. aastal (režissöör Aarne Ruus).
Aleksei Tolstoi alustas romaani kirjutamist 1921. aastal Berliinis paguluses olles. Raamatuna ilmus "Aeliita" 1923. aastal Petrogradis. Tõenäoliselt oli algne motiiv romaan kirjutada puhtalt kommertslik: 1924. aastal leidis aset suur vastasseis planeediga Marss.[1] Romaani populaarsus oli nii suur, et 1924. aastal linastus Nõukogude Liidu kinodes ligi kahe tunni pikkune samanimeline tummfilm. 1935.–1938. aastal korrigeeris autor kirjastuste soovil oluliselt teksti, vähendades selles müstikat. Teosest tehti vene keeles hiljem hulganisti kordustrükke ja see muutus nõukogude laste- ja noortekirjanduse klassikaks.
Esialgu võeti romaan kriitikute poolt vastu negatiivselt, seda peeti jäljendavaks ja "kergeks". Aja jooksul aga hinnati "Aeliitat" kui orgaanilist osa A. Tolstoi loomingust, mis kehastab talle iseloomulikke stiililisi ja ideoloogilisi motiive, ühtlasi väljendab loomingulist vabadust ja žanriliste eksperimentide võimalust.[2]
Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Insener Mstislav Sergejevitš Loss valmistab Marsile lennuks munakujulise raketi, mille liikumapanevaks jõuks on kütuse asemel mootorisse juhitav erilise jõuga lõhkeaine. Ta avaldab Petrogradi ajalehes kuulutuse, milles otsib kaaslast kosmoselennule. Huviliseks osutub sõdur ja revolutsionäär Aleksei Ivanovitš Gusev. Marsil, kuhu lend peaaegu valguskiirusel kestab kümme tundi, avastavad nad kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni. Marslaste valitsejad on iidsete Atlantise elanike järeltulijad, kes lendasid kakskümmend tuhat aastat tagasi punasele planeedile.
Marslaste juht Tuskub majutab mehed hoonesse taevassinises metsasalus, kus tulnukaid hakkab õpetama tema tütar Aeliita ning Marsi keele õpivad Loss ja Gusev ära seitsme päevaga. Aeliita räägib neile loo Marsist, mille algsed elanikud orjastati omal ajal Maalt saabujate poolt. Loss armub Aeliitasse, tunne on vastastikune.
Gusev arvab, et kuna nemad on nõukogude inimestena esimesena Marsil, siis peaksid marslased soovima astuda Vene Föderatiivse Vabariigi koosseisu ning tegema dokumentaalse avalduse. Kui seda rahulikul teel ei korraldata, tuleb alustada revolutsiooniga. Kohalike tööliste juhi ja Tuskubi vahel algabki vastasseis ning tööliste ja armee vahel puhkevad lahingud. Lahingutega liitub Gusev, kellel on Maalt kaasa võetud oma relvastus. Siiski revolutsioon ei õnnestu ning Tuskub käsib Maalt tulijad tappa. Loss soovib Aeliitat Maale kaasa võtta, kuid isa röövib neiu.
Neli kuud Marsil viibinud ränduritel õnnestub põgeneda Tuskubi armee jälitamise eest ja naasta raketiga Maale, kus vahepeal on möödunud neli aastat. Insener Loss, kes igatseb Aeliitat, kuuleb hiljem raadiojaamas kosmosest saabuvaid salapäraseid signaale, milles ta tunneb ära Aeliita hääle.