Adam von Gernet

Richard Ernst Adam von Gernet (7/19. august 1878 Kiideva mõis, Läänemaa – 1. juuli 1944 Hamburg, Saksamaa) oli eestimaalasest geodeet, hüdrograaf ja sõjaväelane (kaptenleitnant, 1913).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Gernet sündis Kiideva mõisas ja on pärit Eestimaa Gernetite suguvõsast. Tema isa oli Seljaküla, Sanja ja Kiideva mõisnik, Läänemaa kreisisaadik Magnus Friedrich von Gernet (1824–1909), kes oli abielus Helene Amalie Katharina von Grünewaldtiga (1833–1909).

Gernet lõpetas 1894. aastal Tallinna Reaalkooli, õppis Lübeckis ja seejärel Karlsruhe Tehnikaülikoolis. 1897. aastal liitus ta vabatahtlikuna 90. Oneega jalaväepolguga ja 1898. aastal viidi ta armee reservi allohvitserina. Reservväelasena sai ta feldwebelleutnant'iks.^[1]

Pärast õpinguid astus ta 1901. aastal Venemaa keiserlikku mereväkke kadetiks. Esimese sõjalise kogemuse sai ta 1904. aastal Vene-Jaapani sõjas: aastatel 1904–1905 oli ta hävitajal Vigorous, seejärel wachkommandant ristlejal Dmitri Donskoi, osaledes Tsushima lahingus. 16. mail 1905 võeti Gernet lühikeseks ajaks jaapanlaste poolt sõjavangi.^[1]

Pärast Riiga naasmist teenis ta 3. merekaitsepataljonis, tegeles kadetiõpingutega, ülendati 1906. aastal leitnandiks ja määrati 1908. aastal transpordilaevale Samojed. Ta õppis Nikolai Kuznetsovi nimelises mereväeakadeemias hüdrograafiat aastatel 1908–1910. Seejärel tegeles ta lühiajaliste ülesannetega ja sai ametikõrgendust, jõudes 2. järgu kapteni auastmeni (1913) ning olles keiserliku Instrumentenkammer'i ja maakaartide depoo juht Peeter Suure Sadamas.^[1]

1918. aastal küüditati Gernet Krasnojarski Siberis, ta vabastati pärast lühikest vangistust Brest–Litovski rahulepingu allkirjastamise järgselt ja liitus Balti pataljoniga samal aastal, tegutses loodearmee mereväes.^[1] 1920. aastal arvati ta ohvitseride reservist reservi "asekapteni" auastmes (1923 ümber nimetatud kaptenleitnandiks),^[2] 1922. aastani juhtis ta jääpurjetamist Peipsi järvel, mille järel töötas ta eraisikust geodeedina Eesti kaitsevägede kindralstaabi topo-hüdrograafia osakonnas. Seejärel oli ta Eesti maismaa ja veekogude magnetiliste uuringute juht. Gernet töötas enda ehitatud magnetivabal uurimislaeval Cecilie ja uuris Läänemerel (Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus ja Saksamaal) magnetilist deklinatsiooni.^[1] Aastal 1927 arvati maakaitseväkke, 1934 kustutati tagavaraväe nimekirjast ja sai 1935 topo-hüdrograafia kursuse õppejõuks.^[2]